Võta oma elumaja asjad seada, sest sa ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks sind magamast!
Oli mul täna jutuajamine inimesega, kes vahepeal oli pikalt ja üsna tõsiselt haige olnud. Räägitud sai ühest ja teisest ning muidugi ka haiguse ajast. Äkki ütles ta: "Kui vahepeal juba tundus, et ma enam ei tõusegi, küsisid pereliikmed mult - kuidas ma tahaksin oma matuseid korraldada." Esimene ehmatus möödas, räägiti asjad selgeks ja pandi kirja. Haige tundis seejärel meeletut kergendust ning oli tagantjärele üsna rõõmus, et julgus kokku võeti ja küsiti. Tervis läks ka paremaks ning täna oli ta seltskonnas täitsa kõbus. Mulle tegi ka lühikokkuvõtte oma soovidest ning lisas siis: "Ega mul nüüd suremisega kiiret pole, aga ma vähemalt tean, et kõik tehakse nii nagu ma soovin."
Mina aga jäin mõtlema - kui paljud meist võivad enda kohta sedasama öelda? On ju surm ja matused selline teema, mis võetakse kõneks ainult äärmisel vajadusel. Üsna sageli juhtub ka sedasi, et niigi šokis leinajad lähevad veel omavahel vaidlema - üks arvab, et tuleks asjad korraldada nii, teise meelest peaks tegema naa. Ning mitte keegi ei tea, mis oleks lahkunule endale meeldinud, mis oleks tema meelest õige olnud. Ei ole lahkunu ise eluajal selle peale mõelnud (või kui ongi, siis pole rääkinud), pole teised julgenud küsida või kuulata.
Vanasti oli asi lihtsam. Olid traditsioonid, paljudest asjadest polnudki vaja rääkida. Kui see hetk kätte jõudis, teadis igaüks, mida teha. Tänapäeval on valik liigagi suur. Mõnigi kord tehakse valik ainult selle põhjal, et nii tundub mugavam ja lihtsam. Kas see ka sisetundele vastab, alati ei mõeldagi...
Meil on kombeks enne jõule oma vanadele väikesed kingipakid viia. Igal aastal juhtub nii, et mõni nimekirjas olija on vahepeal surnud ja me ei teagi. Kui siis pakiviija ukse taga on, löövad kodused kaht kätt kokku - me ei teadnudki, et ta teie koguduse liige on, matusebüroo pakkus meile kõneleja ja me ei teadnudki, et oleksime hoopis teilt õpetaja võinud kutsuda... Kui niigi palju ei ole saanud omavahel räägitud, siis on ju selge, et muust ammugi mitte.
Mitmedki ütlevad, et nad ei saa ju ometi inimeselt tema matusesoove küsida, talle äkki jääb mulje, et me ootamegi tema surma. Aga millegipärast muututakse kohmetuks ka siis, kui inimene ise sel teemal rääkima hakkab - mis sa nüüd, ega sa veel surema hakka, mis me sellest ikka arutame... Kuni on hilja...
Isand Surm tuleb ikka siis, kui me teda ei ootagi. Aga kui tahame hingerahu viimase hetkeni säilitada, võiksime ju mõned ettevalmistused teha...
4 kommentaari:
Tore, et jälle kirjutad või viimase postituse valguses irooniliselt peaks ütlema "elumärki ilmutad".
Selle suremisega on keerulised lood - surijal kama2 kui ta just mõnele religioonile pühendunud ei ole ja vastupidine toimimine mahajääjatele ebaavuse valmistaks.
Aga ateistile - ega ei viitsi enne surma mõelda, kes mahajääjaist solvuma hakkavad, et nende tahtsi asju ei seadnud.
E äkki: inimesed, rääkige omavahel, kuni saate.
Ja minusugune küünik poriseb üldse kõige peale, et "mis tähtsust, mil viisil see roiskuv bioloogiliste rakkude kogum utiliseeritakse".
Elagu pluralism!
Mul ka hea meel siin blogis elumärki näha ;)
Huvitav, et meie oleme oma kaasaga ja isegi lastega rääkinud, mis ja kuidas. Ja seda juba päris tükk aega tagasi, kui veel surm just nii tavapärane külaline pole.
Aga tean seda tunnet küll, kui ei taha inimesele otse öelda, kui sured, siis on hea, kui pangaasjad on nii ja teistmoodi paigas. Tavaliselt ütlen: kui sinuga peaks midagi juhtuma. Ja tema oma kõrge vanuse juures muidugi vahel ütleb, kui ots peale tuleb :)
Meie peres on küll sellest juttu olnud. Kuna neid lahkumisi on ikka olnud, siis ona asjad omavahel ka selgeks räägitud.
Olles ise pärandiasjade ajamisele kohutavalt aega kulutanud, lisaksin ka, et täiskasvanud inimesel, kellel on mingitki maist vara, peaks olema ka testament. Teeb mahajääjate elu oluliselt lihtsamaks.
Oma ema matustel tundsin selgesti, kui palju mind aitas teadmine, et ma tean, mida teha. Mitte kõike, mitte palju, aga järgides osagi nende suguvõsa matusetraditsioonidest, tehes selle vähesegi ära... Mul oli tunne, et ma teen midagi tema heaks. Selle viimase asja, mis on minul temale anda, sest kõik edasine on juba temast sõltumatu ja tema-järgne.
Hiljem olen mõelnud, et see on loomulik osa leinaga toime tulemisest, mis tänapäeval inimestel sageli puudu jääb. Shokk ja valu ja tühjus ja teadmatus ja süütunne ja kõik muu on sinuga niigi. Ent puuduvad mehhanismid positiivsete emotsioonide tundmiseks, selliseks loomulikuks ja järkjärguliseks liikumiseks kahe ajastu vahel. Üks, kus see inimene on osa su elust; teine elu, mis järgneb ilma temata. Matused ja kogu see matusekorraldus (mitte vaid matus ise, vaid kõik eelnev ja järgnevgi), mis arvestab ja läbi selle tähistab ennekõike lahkunut, annab võimaluse leppida, hoolida, olla tänulik, tunda hakkamasaamist. Imelikul kombel teeb see lihtsamaks ka sinna faasi jõudmise, kus surm enam nii palju haiget ei tee; kus mõtted sellest, millest ilma oled jäänud, asenduvad mötetega sellest, mida sa oled temalt saanud.
Postita kommentaar