Praha kroonika - 7.päev: kogukondlikult

Vačlavi väljak õhtul, veidi enne suurte kaubamajade sulgemist

Selle päeva märksõnaks oli kogukond. Nii sõitiski kogu seminaristide seltskond hommikupoolikul metrooga äärelinna, et üle vaadata sealne avatud noortekeskus.

On ju teada, et noored lähevad paha peale ikka siis, kui neil midagi mõistlikku teha pole ning kui keegi neid ära ei viitsi kuulata. Tegevuse koha pealt tundusid seal asjad heal järjel olevat, töö käis mitmel rindel - lastelüritused, noorteklubi probleemsetele noorukitele, spordi- ja liikumiskeskus, noorteteater. Lisaks erinevad noortegrupid hobitegevuseks, mida veavad nende endi koolitatud vabatahtlikud, suvelaagrid. Ka noortele emadele olid omad ringid. Nõustamist pakuti ka elementaarsetes igapäevaelu küsimustes, on ju selles piirkonnas palju probleemseid peresid, lisaks suured immigrantide (romade ja vietnamlaste) kogukonnad.

Ärakuulamise koha pealt ma siiski niiväga kindel ei ole, üsna tugevalt riivas kõrva kohaliku vabatahtliku daami küllaltki resoluutne olek - nagu teaks tema ainuõiget lahendust mõnele probleemile. Aga võib ka olla, et midagi läks tõlkes kaduma, sest paraku oli tõlk nurga taga ning vahepeal polnud teda üldse kuulda, keskuse tegelased inglise keelt paraku ei rääkinud. 

Lõunasöögi järel oli meil külaline veidi kaugemast piirkonnast, kes rääkis üsna huvitavast projektist nimega Päevalill. Sisuliselt oli tegu tagasipöördumisega oma juurte juurde, loodusläheduse, maa ja töö väärtustamisele. Koolitatakse lapsi ja täiskasvanuid, arendatakse ühistegevust. Lähtutakse sellest, et maa on see, mis meid toidab.

Akadeemilist poolt esindasid meie soomlastest õppejõud, kes tutvustasid huvitavat uurimust - kuidas näevad ennast ja oma tööd Põhja-Norra ja Põhja-Soome maapiirkondade diakooniatöötegijad. Päris huvitavaid erinevusi tuli välja...

Õhtu otsustasid meiekad jälle kaubandusvõrgus veeta, seekord teisest suunast vanalinna poole liikudes. Ainus, kes midagi kottipistmisväärilist ei leidnud, oli muidugi jälle Kukupai :)  Olgugi et igal pool on suured allahindlused (või just sellepärast), juhtus ikka nii et muidu meeldivat asja polnud sobivas suuruses või kui suurus klappis, ei meeldinud värv. No ei ole huvi midagi kappi seisma osta... Pilte seevastu õnnestus ikka teha....

Praha kroonika - 6.päev: Terezin

Tänase päeva äratus oli tund aega varasem kui tavaliselt. Nii pidi olema ka hommikusöögiga, mingil x põhjusel aga polnud. Ühise tegutsemisega aga suudeti lauad kähku katta ja kohvid keeta ning väljasõit hilines ainult paarkümmend minutit. Kolmveerand tundi bussis ja olimegi Terezinis. Pealtnäha kena väike linnake, paraku musta minevikuga...

Kunagi kindlusena toiminud linn muudeti natside poolt juudi getoks, kohalik elanikkond küüditati kuhugi mujale. Lisaks oli Terezin vahejaamaks paljudele mujalt toodud juutidele, lõppsihiks ikkagi Auschwitz. Samal ajal oli see ka mõnevõrra erinev ülejäänud koonduslaagritest. Nimelt polnud otseselt tegemist tapalaagriga, seal pole ühtegi gaasikambrit ning hukkamispaikki on ainult väikeses kindluses asunud poliitvangide laagris. Krematoorium ehitati praktilistel põhjustel - põhjavesi on liiga kõrgel ning klassikalistesse haudadesse ei saanud surnuid matta. Muidugi oli ka suremus kõrge, aga selle põhjuseks peamiselt kurnatus, vähene ja halb toit, haigused. Oli olemas täiesti korralik surnukamber, omastele korraldati leinatalitusi, krematooriumist toodi tuhk urniga tagasi ning paigutati kolumbaariumi....

Kuigi rahvusvaheliselt serveeriti Terezini kui väga head laagrit, kus olid tagatud elementaarsed tingimused, toimisid koolid lastele, oli haigla, elati kultuurielu (teater, muusika, kunst, kirjandus olid asukatele lubatud tegevus) ning Punase Risti delegatsioon õnnestuski nii ära petta, oli lõppeesmärgiks siiski juutide täielik hävitamine. Näiteks kui naine kohale jõudes oli rase, pandi ta haiglasse ja ta sai lapse sünnitada (kuigi vist üsna varsti pärast seda tuli uuesti vagunisse ronida ja Auschwitzi poole teele asuda), siis laagris naine rasedaks jääda ei tohtinud - perekonnad olid ju lahutatud. Kui niisugune asi aga siiski juhtus, tuli sellest komandandile teada anda ning naine saadeti raskele tööle, mis siis pidi esile kutsuma raseduse katkemise.

Omaette osa oli poliitvangide laager, nende olukord oli tunduvalt halvem kui geto elanike oma. kõledad kambrid, puust narid, millel iga mehe jaoks 30 cm laiune ribake magamiseks (külge pidi keerama mitusada meest korraga), kartserid, üksikkongid.

Meiegi saime kõndida 500 m kindlusesiseseid käike pidi, suunataju kadus täiesti. Välja jõudsime hukkamisväljakule. Samas valli taga aga oli ohvitseride ujumisbassein, kino, muud ehitised - täiesti teine maailm... Jah, Auschwitziga võrreldes oli pilt parem, aga selliseid kohti poleks üldse pidanud olema...

Kogu tänane pildiseeria siin

Praha kroonika - 5.päev: tšehhipäraselt

üks korralik toobitäis

Esimest poolaega lõpetama oli mõeldud kohaliku sotsiaaltöö tutvustus. Hommikupooliku sisustas üks kena noorik, kes rääkis romadele suunatud programmidest. Aastasadadega kujunenud elustiili muutmine on tõeline Heraklese vägitegu, peab ütlema...  Vahele üks erialaloeng Soome professoritelt ning õhtupooliku sisustas kohaliku evangeelse kiriku esindaja, kes tutvustas oma kiriku programme. Töö sihtgrupiks on vanurid ja puuetega inimesed (muide, me pole siin näinud veel kedagi ratastoolis ning ega ligipääsetavusega ka kuigi head lood pole... ).

Et ametlik osa lõppes suhteliselt vara, pidasid meiekad plaani minna Kafka muuseumi. Kuna aga see suletakse talvel üsna varakult, leidsime, et mõnekümneks minutiks pole mõtet sellise raha eest ka minna, pilet on võrdlemisi kallis. Seega läks käiku plaan B - tutvuda kõrvaltänavate kaubandusega, siis sujuvalt vanalinna suunduda. Eks seda kaubandust ole kah, aga midagi niisugust, mis lausa karjunud oleks, et tahaks meie kotti jõuda, ka ette ei jäänud. Tõeliselt head asjad on siiski väga kallid, tšehhi klaas näiteks.... Pealegi pole veel viimane päev, et võiks riskida kogu kaasasolevat raha ära kulutada. Mõni asi pani mõtlema, et kui raha üle jääb ja tahtmine üle ei lähe, äkki siiski... Aga seda saab otsustada alles päev enne kojulendu.

Tahtsime õhtusöögiks kindlasti ehtsat tšehhi kööki, ühe kohakese avastasime ka. Paraku oli see selline pooliseteeninduslik koht, lähed sisse, saad ühe paberi, võtad kandiku, käid letist letti, valid, mis meeldib, sööd ära ja väljudes alles maksad. Kõhu sai täis, odav oli ka, aga mulje jäi keskpärane.

Jalutasime veel ringi, saime kuulsat kellamängu vaadata-kuulata, paraku filmimine ei õnnestunud - tuleb uuesti minna. Külastasime juba tuttavat toidupoodi, võtsime õhtuks näksimist ning vaatasime ka, mida sealt koju kannataks viia. Kohalikke maiustusi paraku on päris vähe, suurem osa mujalt toodud kraam, mida meilgi piisavalt müügis. Jalutasime veel edasi ning siis avastasime ühe vahva õlletoa. Kassi kõrts peaks selle nimi olema.

Õlu oli hea, tõeliselt tume ja tummine. Olemine muidu ka väga lõbus, akordionist mängis lahedaid lugusid. Vahepeal tuli spetsiaalselt meie laua juurde, mängiski konkreetselt meile. Aga ega siis meie teadnud, et see meelelahutus arvele kenasti juurde kirjutatakse :P  Lisaks oli ka teeninduse tasu arves sees. Samas - ei läinud see nii kalliks midagi, sama raha eest ei saa Tallinna vanalinnas enamat kui tass kohvi ja tükk kooki....

Õhtu hotellis üllatas sellega, et seni korralikult toiminud wifi otsustas streikima hakata. Ju ta vist teadis, et rahvas peab järgmisel päeval tavapärasest tunduvalt varem ärkama....

Praha kroonika - 4.päev: rahvuslikus võtmes

meiekad oma maad tutvustamas

Tänane hommik algas korraldusega passid pansioni peremehe kätte toimetada, et ta meid korrakohaselt sisse saaks registreerida. Tšehhimaal nimelt kehtib tänaseni kord, et kui inimene peatub maal üle kolme päeva, peab ta olema kohalikus politseis möllitud. Tegelikult täitsa praktiline - kui midagi juhtuma peaks, on teada, kes ja kus.

Katusealusele korrusele majutatud õppejõud kurtsid endiselt, et neil toad külmad, olgugi et radikad huugavad. Pansioni peremees laiutas käsi, võttis meie õppejõu käekõrvale ning viis välja termomeetri juurde, ise seletas: näete ju, et temperatuur tõuseb, küll läheb toas ka soojemaks. Meil allpool on seevastu jätkuvalt palav.

Päeva esimene pool kulges tavapäraselt - ettekanded, diskussioonid. lektorid ilmselt olid esimesest päevast õppust võtnud ning diskussioonide jaoks ka võtmeküsimused leiutanud, mida siis rühmades arutada tuli ning oma arvamused ette kanda. See siis tähendas, et ka tagasihoidlikud eestlased sulasid üles ning suutsid suud lahti teha. Oli tõepoolest elavam ja huvitavam see arutelu.

Lõunasöök valmistas mulle sedapuhku pettumuse. Kuna olin tellinud gluteenivaba toitlustuse, anti mulle kneedlikute ja jahukastme asemel keedukartuleid kalaga. Paraku oli see kraam täiesti maitsetu, kartulid vesised, peaaegu pudruks keedetud ning soola ega mingeid muid maitseaineid see toit ka näinud polnud. :S

Pärastlõuna oli mõeldud rahvuslikus stiilis - iga osavõtjamaa pidi oma kodumaad mingil kombel teistele tutvustama. Väga erinevad lahendused, kõik omamoodi vahvad ning rahval oli üsna lõbus. Natuke rikkus asja lõppu lisatud kokkuvõttering ning ülemäära pikk paus enne järgmist esinejat. Kuigi daam oli varakult kohal, peeti ajakavva märgitud kellaajast kramplikult kinni. Veidi paindlikkust korraldajatelt oleks kasuks tulnud.

Aga päeva viimane ettekanne oli vägagi huvitav, meile räägiti juudi kogukonna sotsiaalhoolekandest. On ju juudid elanud Tšehhimaal ammusest ajast, nad on siin end paremini tundnud kui ülejäänud Euroopas. Muidugi tuleb välja arvata natsliku okupatsiooni aeg. Ka praegu on juudid üsna suur vähemusgrupp, kuid paljud noored on emigreerunud ning kogukond vananeb ning vajab seetõttu suuremat hoolitsust. 

Lisaks kinnitas ettekandja taas minu kogemust, et üle keskea piiri jõudnud juudi daamid on omapäraselt kaunid ja väärikad.

Kahetunnine vaheaeg enne ühist õhtuveetmist kulus kergeks puhkuseks, mina jõudsin ühele olulisele lepingule digiallkirja anda. Kodus veel mõtlesin, et ei topi kaardilugejat muude vidinate hulka kotti, aga õnneks siiski võtsin ka selle kaasa...

Ja õhtul oli meil pidu! Ootasid kaetud lauad, veiniklaasid ning elav muusika. Mängima oli palutud üks kohalik bänd, kes tegi juudi muusikat. Isegi minuke, kes tavaliselt muusikast kaarega mööda käib, nautis täiega. Aga loomulikult jõudsid pikatoimelised eestlased tantsupõrandale alles viimaste lugude ajaks....

Praha kroonika - 3.päev: matk pakases

torn,milles igal pühapäevahommikul 15 min kajab kellamäng
muistsel kombel - nöörist tõmmates ja sügavalt kummardades

Pühapäev teatavasti on hingamispäev. Aga ega siis usinate seminaristide jaoks tähenda see, et saab kaua magada ja niisama lebotada. Isegi hommikusöök oli tõstetud pool tundi varasemaks, et seejärel rahvas kokku koguda, kõigile metroopiletid kätte jagada ja teele asuda, kõigepealt äärelinna.

Et meil eelmise õhtu külmetamisest juba kogemus olemas ja oli juba ette teada, et kogu pärastlõuna veedetakse värskes õhus, oskasime end korralikult sisse pakkida (ja isegi siis kippus külm vahetevahel näpistama). Kõik paraku nii ettenägelikud polnud...

Kuid hommikupoolik oli ette nähtud vaimutoidu jaoks ning nii sõidutati meid metrooga kuskile päris äärelinna ning lasti karges hommikuõhus veel veerandtunnike jalutada ühte pisikesse ja armsasse evangeelsesse kirikusse. Kirik asus just eramute ja paneelelamute rajoonide piirimail, oli säravvalge ümmargune ehitis. Sees soe, nii et joped-kasukad sai kenasti varna riputatud. Mahutas sadakond inimest, kui aga meie seminariste poleks olnud, oleks peaaegu tühjaks jäänud vist. Nagu pastor pärast rääkis, ei käigi teenistustel kuigi palju rahvast, rohkem on kirikusse asja nädala sees. Ning suurte pühade ajal eelistavad prahalased hoopiski linnast ära sõita.... Aga kogudus toimib, oma eluga ollakse rahul. Ega pole kerge olla protestant maal, kus juhtroll on siiski  katoliiklastel (mõelge kasvõi Jan Husile).

Lõuna oli samas lähedal, juba harjumuspäraselt toekas ja maitsev. Ning oligi aeg uuesti metroojaama jalutada. Ilm oli ka tunduvalt mõnusamaks läinud (kuigi vara rõõmustasime :P). Seekordne sõit oli pikem ning viis meid pärast ümberistumist teisele poole jõge, Praha kindluse lähistele. Algas kolme ja poole tunnine jalgsimatk mööda libedaid sillutisekive.

Kõike giidi räägitut ei jõua üle korrata, kindlus kujutab ju endast lausa omaette linnakest. Aga kui mõelda, kui paljud kroonitud pead on seda sajandite jooksul asustanud ja ehitistega täiendanud, siis võib öelda, et pilt oli ikka suurejooneline (isegi talvel). Praegugi on kindluses Tšehhi presidendi residents, toimib Tšehhi peakirik St.Vituse katedraal, kontserte saab kuulata Püha Jüri basiilikas....

Peab tunnistama, et katedraal oli küll suur ja võimas ning väga kaunis, kuid seda täielikult nautimast takistas paraku külm - väljas igatahes oli soojem... Vana kuningaloss on otse katedraali kõrval ning sellega ühendatud, kuningas läks missale otse oma ruumidest ning istus eraldi rõdul (praegu seda restaureeritakse). Katedraali lõunatornis helistab kellamees igal pühapäevahommikul kell 9 kelli 15 minutit järjest ning ikka muistsel kombel nöörist tõmmates ja iga tõmbe juures sügavalt kummardades.

Mäest alla mööda nn. Kuldset tänavat - ka praegu on see ääristatud kenade nukumajakestega, omaaegsete töökodade asemel paraku on enamuses suveniiripoekesed. 

Karli sild päevavalges kuigi suurt muljet ei jätnudki, mõned skulptuurid ehk olid paremini näha.... Silla otsas on ka Karl IV ise, kes paljude muude suurte tegude kõrval asutas ka Praha ülikooli - vanuselt kolmanda ülikooli Euroopas.  Veel paar peatust vanalinnas ning giidil oligi aeg lahkuda. Meie aga hakkasime kohta otsima, kus veidi sooja saada.

Mõnusa ja taskukohase kohviku leidsime tegelikult kohe, aga ega siis kohe istuma pääsenud - administraatorineiu palus oodata, kuni mõni laud vabaneb. Läks üsna tublisti aega. Sulasime üles, saime sooja ning arutasime, kas õhtul veel kuhugi minna või mitte. Kuna aga praktiliselt kohviku kõrvalt avastasime toidupoe - palju parema kui eelmisel päeval kohalike juhatatud supermarket - ostsime näksimised kaasa ja otsustasime sel päeval enam mitte külma kätte minna...

Praha kroonika - 2.päev: kultuuride kohtumine

Esimene öö hotellis möödus kenasti. Ei usu, et selles mingi osa reisiväsimusel oli, lihtsalt tuba soe, voodi pehme, rahu ja vaikus. Hommikusöök oli ka mõnus ning kuigi kogenumad teadsid hoiatada, et siinne kohv põhjamaalase maitsele ei istu, oli see üllatavalt joodav.

Tipa-tapa ülikooli ning seal tabas mõningaid meie seast esimene kultuurišokk. Teatud privaatruumi uksel nimelt polegi lukku ning hõivatusest peaks märku andma ainult ukse alt paistev valgustriip. Ega sellest probleemi tehtud kah, on nii, siis on...

Seminariruumis sundis eestlaslik tagasihoidlikkus meie gruppi sättima end kõige viimasesse ritta ning ega mõttevahetuse ajal suud eriti lahti kiputud ka tegema - jälle teistmoodi kui teised. Ka lektorite erinevus torkas selgelt silma - sakslase selge ja asjalik jutt, norralannade emotsionaalsus, samuti see, et neil mõlemil olid ka slaidid jagamiseks, ning siis pärastlõunase kontrastina kohaliku tšehhi lektori monotoonne vaikne jutt, slaide ka polnud ning kuigi sisu oli tegelikult huvitav, läks sellest palju kaotsi....

Lõunasöögiga olid korraldajad välja mõelnud ühe väga laheda praktilise nipi. Kuna siin on rahvast mitmelt poolt ja mitmelgi eridieedid, jagati neile vastavad värvilised lindikesed rindu. Ettekandjal lindi värvi järgi kohe selge, kellele milline taldrik viia, ei pea üle saali kisama - kes see nüüd laktoosi- või gluteenivaba portsjoni peab saama? Aga portsjonid olid suured, toit maitsev - mida veel tahta?

Päeva lõpetas tutvumismäng ning iga grupp pidi ka kirja panema oma ootused kogu seminarile. Lahe ja lõbus oli, mulle endale meeldis kõige rohkem soomlaste kirjutatu. Nemad jagasid lehe pooleks - üldine ja erialane ootus. Üldise poole peale kirjutati esimeseks maitsev toit, erialase aga lõpetas soov (kuna tegu tudengitega, siis ka täiesti mõistetav) saada kirja ka viis ainepunkti. 

Kohalikud juhatasid kätte ka lähima supermarketi, kust võiksime endale õhtuks näksimist osta. pean tunnistama, et kuigi seal sai veedetud kas tundi, minu kotti midagi ei jõudnud. Valik on suur küll, hinnad seinast seina, osa asju kindlalt odavamad kui meil, üldiselt siiski samad ning päris mitmed asjad ka tunduvalt kallimad...

Kuna kuulus Karli sild pole meie elupaigast kuigi kaugel, võtsime paari inimesega kätte ja läksime vaatasime selle ka veel üle. Õhtul on linn ilus, aga hirmus külm oli, seepärast pikemat kolamist ette ei võtnud siiski, fotokas kippus ka lõpuks ära hanguma... Paari päeva pärast aga lubab ilmateade juba sula....

Praha kroonika - 1.päev: ei saa ikka sekeldusteta

Nagu aru saada, on Kukupai jälle reisimise ette võtnud... Seekord kutsus kümneks päevaks külla Karli ülikool sõbraliku vennasmaa pealinnas Prahas. Muidugi mitte ainult Kukupaid vaid kohe päris-päris mitut inimest.

Sekeldused algasid sedapuhku juba enne reisi. Esiteks loobus üks grupiliige, õnneks piisavalt vara, et tema peale mitte kulutusi teha. Siis ilmnes koduse inventuuri käigus, et olemasolev reisikohver on lootusetult läbi omadega, paratamatult tuli minna ja uus osta. Ajastus muidugi polnud kõige sobivam, kaalusin isegi võimalust kuidagiviisi läbi ajada. Aga praegu võin juba öelda, et õnneks tuli mõistus enne koju, ma ilmselt poleks vana kohvriga lennujaamast hotelli jõudnudki...

Järgmise käki keeras kokku reisibüroo, kes üsna viimasel hetkel saatis uued lennupiletid, kuna mingil x põhjusel oli vaja muuta tagasilendu. Kahetunnise otselennu  Prahast Tallinna ja normaalsel kellaajal kojujõudmise asemel tuleb ümberistumisega kokku veeta reisil terve päev ning koju ei pääse mingil juhul enne südaööd...  Äärmiselt arusaamatu, sest ma millegipärast ei usu, et see variant kuidagiviisi odavam oleks või lennuk ülemäära täis müüdud - täna oli pooltühi igatahes....

Hommik kulus kohvri pakkimisele, sai rahulikult toimetada. Vaatasin veel arvutist kella, et aega küll, siis aga tekkis kahtlus, et natuke nagu liiga palju. Igaks juhuks heitsin pilgu moblale ka ja loomulikult selgus, et arvutikell on järjekordselt segi läinud - täpselt õige aeg oli minema hakata. Mis siis ikka, kotid selga ja bussi peale.

Lennujaamas olime kõik kenasti kohal, pagas ära antud, piletid regatud ja siis teatati,et lend lükkub edasi - lennuk pole Prahast veel kohale jõudnudki. Välja lendasime tunnikese plaanitust hiljem. Pole kurta, kõik oli mugav, pakuti süüa-juua ja kui maandusime, tuli pagas ka üsna ruttu. Ei küsinud keegi dokumente ega kontrollinud, kas me ikka õiged kotid võtsime. 

Lennujaamast oli vaja ka linna saada. Kuna me kohaliike olusid ei tunne, siis liinibussist loobusime. Esimene idee oli võtta üks maksitakso kamba peale, see oleks läinud maksma 100 kohalikku raha nina peale (et eurodes hinda saada, tuleb kohalikud hinnad jagada ca 25-ga) ja oleks meid toonud otse hotelli ukse ette. Paraku polnud sellist pakkuda, pakuti tavalisi taksosid - need põlgasime kalliks. Teine taksofirma küsis oluliselt rohkem, seega laadisime end hoopis ühte mikrobussi, sõiduhind 130 raha. Juht tõmbas nina natuke krimpsu, kui me talle igaüks ainult sajalist pakkusime - pole nii palju peenraha tagasi anda (sajaline on siin maal väikseim paberraha). Tegime siis teisiti - klappisime mitme peale, et tagasiantav summa väiksem oleks (seega pean nüüd meeles pidama, et ühele reisikaaslasele 30 raha võlgu olen). Bussikas tõi meid otse vanalinna ning kui hakkasime vaatama, kuidas edasi, astus juht ligi, küsis: kuhu vaja? ja juhatas suuna kätte - nii 15 minutit jalutamist. Tegelikkuses kulus muidugi veidi rohkem, seda enam, et vanalinna kõnniteed on siin sillutatud samasuguste plaadikestega nagu vannitoaseinad - libedad. 

Aga kohale me jõudsime, vastuvõtt oli soe, hotelli adminn teatas, et igasuguse murega saab tema poole pöörduda 24 tundi ööpäevas, jagas wifi paroolid kätte (ja wifi on siin tasemel) ning suunas meid tubadesse. Voodid valmis tehtud, suletekid ja üüratusuured padjad ootamas, soe ja mõnus. Meie korrus on neljas (tänavapinnalt lugedes viies) ning lift olemas. Õppejõud ja muud tähtsamad tegelased majutati kuuendale korrusele, aga sinnani lift ei lähe, tuleb veidi ronida ning juba kurdeti, et seal on külm kah. Saab näha, millal professorid ülevalt alla kolima hakkavad :)

Jalutasime veel kümmekond minutit, et end ülikoolis ära registreerida ning teada anda, et oleme õnnelikult kohale jõudnud. Oodati meid seal sooja tee ja võileibadega, polnudki vaja enam linna süüa otsima minna. Kuna suurem osa rahvast oli tänast päeva alustanud üsna vara, siis niisama linna kolama ka enam ei viitsinud keegi minna, aga niipaljukest kui nägime, tundus, et väga ilus on. No aga jõuab ju järgmistel päevadelgi...

Halli pead austa, lapsest sõida üle?

Koht: õhtune Nõmme kauplus, kassa.
Osalised: meie tütre ja Tupsuga, üks pensioniealine tädike.

Käisime õhtuhakul poes, et leiva-saiavarusid täiendada. Eks kärusse laekus muudki vajalikku. Liigume siis rahulikult kassa poole, Tups meist paar sammu ees. Oli laps juba praktiliselt kassa juures, meie kohe jõudmas, kui külje pealt ilmus tädike oma käruga ning lausa trügis lapse kassa eest kõrvale ning hakkas oma kaupa lindile laduma. Minu üllatunud küsimusele, kas laps polegi inimene, ei suvatsenud ta reageerida. Tema ilmumine oli mullegi nii ootamatu, et äärepealt oleksin oma käruga tema omale otsa sõitnud...

Eks ma siis reageerisin ka natuke üle, laksatasin pulga enda ja tema kauba vahele, kui ta makstud sai ja sinnasamma vahesse koperdama jäi, et asju kotti panna (selle asemel, et sammuke edasi astuda ja meid mööda lasta) trügisin ka käruga jõhkralt mööda, et oma asjad teiselt poolt kätte saada. Siis sai tädikese käru küll müksu ära, sest ta oli selle sättinud kogu kassalindi laiuselt ette. Põrnitses mind küll altkulumu, aga midagi ütlema ei hakanud.

Ega see trügimine talle mingit ajavõitu andnud, poest saime ikka enne teda juba minema. Aga kuna see pole sugugi ainuke kord, mil lapsest lihtsalt mööda või üle astutakse, tekkis minul küll küsimus, kas laps polegi poes inimene? Ei saa vabanduseks väita ka, et meie Tupsut tähele ei panda, ta on siiski päris pikk juba ja erkroosa jope peaks ka silma torkama...

Või on asi mentaliteedis, et mina olen vanem, minul on igal juhul eesõigus? Siis jäi tädikesele küll mulje, et mina ise olen üks igavene mats, kes vanemate inimeste austamisest midagi ei tea. Vaat tean nii palju, et kui see vanem inimene ise käitub kenasti ja väärikalt, pole mingit probleemi. Õnneks ongi meil siin suurem osa inimesi lugupidamist väärt, seda enam aga need üksikud nahaalid silma torkavad...