„Puue on inimõigus!“ on oma avalikes esinemistes korduvalt väitnud Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu president Ants Leemets. Lahti seletatult tahab ta väita, et puudega inimesesse tuleb suhtuda täpselt samuti kui tervesse, mitte teda alavääristada, vajadusel lihtsalt tuleb arvestada, et inimene ei saa või suuda ilma abita kõike sedasama teha, mida puudeta inimene. Puudega inimene ei pea aga oma olukorda häbenema, ennast peitma ning võib julgesti abi küsida kui vaja. Ta lihtsalt on selline ning see on tema õigus.
Eestis on lähtutud puude defineerimisel ÜRO puuetega inimeste konventsiooni põhimõtetest: puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Puue on ajas muutuv ja mitmetahuline mõiste, mis esindab inimese ja teda ümbritseva keskkonna vahelist suhet. Inimene, kelle tegevusvõime teatud keskkonnas on piiratud, ei pruugi olla piiratud juhul, kui keskkonda on kohandatud või kui ta saab tegutseda mõnes teises keskkonnas.
Sellist mõtteviisi peaksid toetama kõik seadused, avalik arvamus ja praktika. Paraku tuleb tõdeda, et alati pole see Eesti Vabariigis nii. Kas põhjuseks on seaduste puudulikkus, võimalus neid erinevalt tõlgendada, väljakujunenud mõttemallid või midagi muud?
Kui vaadata seaduste poolelt, tundub esmapilgul, et kõik on kõige paremas korras. Eesti Vabariigi Põhiseaduse §28 sätestab muuhulgas, et puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Selle kinnituseks on vastu võetud rida seadusi ja määrusi, eraldatud vahendid riigi- ja kohalike omavalitsuste eelarvetes (et nende suurus ei vasta vajadusele, on enamasti tingitud meie majanduslikust olukorrast, mitte seadusandja tahtmatusest inimeste eest hoolt kanda).
Kui aga vaadata meie igapäevaelu, tuleb tõdeda, et väga sageli jäävad puudega inimesed oma õiguste realiseerimisel hätta. Seadusi on võimalik mitmeti tõlgendada ning arusaamatul põhjusel kipuvad ametnikud tihti üles leidma just seda punkti, mis võimaldab neil kõige vähem tegutseda ning puudega inimene pole alati nii teadlik oma õigustest, et bürokraatiabarjäärist läbi murda. Samuti on erinevates seadustes vasturääkivused, mis mõnikord viivad selleni, et pooltel on erinevad õigused ning ühest seadusest lähtumine toob kaasa teise seaduse rikkumise.
Kujukaks näiteks on siin vastuolu keeleseaduse ja perekonnaseisutoimingute seaduse vahel. Keeleseaduse §1 nimelt sätestab eesti keele esinemiskujuks peale kõneldava keele ka viibeldud eesti keele ja annab eesti viipekeelele kui iseseisvale keelele riigikeelega võrdsed õigused. See tähendab, et igal kurdil või vaegkuuljal on õigus ametiasutusse pöörduda viipekeeles, kasutades vajaduse korral tõlki (Keeleseadus §4 (1.1)). Perekonnaseisutoimingute seaduse § 10(1) aga sätestab, et kui toiminguosaline piisavalt ei kuule või ei räägi, suhtleb ametnik temaga kirjalikult. Kui nüüd ametnik sellest punktist rangelt kinni peab, tunneb kurt või vaegkuulja, et tema õigusi on riivatud ning sellega vähendatud tema enesemääramisõigust ning alandatud tema väärikust.
Keeleseaduse rikkumisena tõlgendavad viipekeelsed üliõpilased ka Sa Archimedes poolt programmi Primus raames määratava erivajadusega õppija stipendiumi viipekeeletõlke eest tasumiseks ette nähtud summade ootamatut vähendamist poole võrra. Infot selle kohta ei saanud üliõpilased aga mitte programmi kodulehelt, seal on tänaseni kirjas maksimummäär 15 000 kr kuus, vaid hoopis poole semestri peal, kui õppeplaanid olid juba koostatud ning endid kursustele registreeritud, pärast täiendavat arupärimist lihtsalt programmi koordinaatori Inga Kuke e-kirjast ühele üliõpilasele. Pr. Kukk kirjutas:
Kuni käesoleva aastani maksis viipekeeletõlke teenuse eest otse
haridusministeerium ning kuna erivajadusega õppijate tugiteenuste süsteem
oli välja töötamata ja toetuse taotlejaid kordades vähem kui praegu, oli
võimalik ka viipekeeletõlget rahastada suuremas mahus.
Primuse stipendiumisüsteemi käivitudes on taotlejate arv märgatavalt
kasvanud ning eelarvevõimalusi arvestades peame kinni pidama piirmääradest,
mis on välja arvutatud nii, et need kataksid edukaks õppimiseks vajaliku
miinimumi. 2010. aasta sügissemestril lähtus stipendiumikomisjon varasemast
teenuse kasutamise statistikast ning maksimaalne viipekeeletõlke stipendiumi
määr on 8000 kr/kuus, mis sulle ka määrati. Viipekeeletõlke vähenemist saab
kompenseerida kirjalike materjalidega, õppejõude on võimalik oma
erivajadusest teavitada ning paluda materjale ette. Materjalide
väljaprintimiseks ja paljundamiseks määrati kõigile viipekeeletõlke
taotlejatele paljundustoetus 500 kr/kuus.
Viipekeele tõlketeenus on väga kallis ning on selge, et kui kuulmispuudega
üliõpilased õpingud lõpetavad, ei saa nad tööelus pidevalt tõlki kasutada.
Mida kõrgemale tasemele oma õpingutes jõuad, seda vähem saab ka tõlk sind
ilmselt aidata spetsiifiliste viibete puudumise tõttu ning seda suurem roll
jääb sinu iseseisvale tööle.
See kiri solvas üliõpilasi mitmes mõttes. Kõigepealt muidugi see, et neid ei peetud vääriliseks õigel ajal eelinfot saama, nagu oleks loodetud, et küll lepivad ja vaatavad ise, kuidas hakkama saavad. Sellega aga rikuti nende õigust tõesele informatsioonile. Teiseks leiavad nad, et on riivatud veel mitmeid nende põhiõigusi nagu õigus haridusele (Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 26) ning õigus oma keele kasutamisele (Põhiseadus §50). Viipekeelt kirjas ju lausa alavääristatakse, väites, et tõlk pole võimeline üliõpilast aitama viibete puudumise tõttu. Jääb mulje, et seda peetakse lihtsalt mingiks abivahendiks, mitte aga arenevaks iseseisvaks keeleks (Keeleseadus §1).
Üsna samalaadseid mõtteid on väljendanud ka haridusminister Tõnis Lukas oma kirjas Eesti Kurtide Liidule (vastusena palvele aidata kaasa kutseõppe paremini kättesaadavaks muutmisele viipekeelsete noorte jaoks). Minister kirjutab:
Plaanis on diferentseerida hariduslike erivajadustega õpilaste kutseõppe korraldamise koefitsienti lähtuvalt erivajaduse spetsiifikast. Muudatuse eesmärgiks on toetada senisest enam neid õppijaid, kes vajavad õppetöös osalemiseks spetsiaalseid tugiteenuseid ja vähendada sealhulgas viipekeele õpingutõlkide tasustamise probleemi. Lisaks soovime juurutada süsteemi, mil pärast esmast viipekeele tõlgiga läbiviidud õpet oleksid kuulmispuudega õppurid võimelised üha enam aru saama ja lugema sõnu ka õpetaja huultelt – see omakorda vähendaks vajadust õpingutõlkide järgi.
Peab tunnistama, et esimese hooga pärast kirja lugemist pahvatasid kõik üksmeelselt naerma ning selle põhjuseks oli naiivne soovitus õppida lugema kõneleja huultelt. Sellega näitas minister, et ta pole absoluutselt kursis kuulmispuudega õpilaste probleemidega. Huulteltlugemine on rakendatav ainult väiksemas seltskonnas, näost näkku ning seda valdavad kõik kuulmispuudega inimesed suuremal või vähemal määral. Siis loomulikult järgnes pahameel, kuna tundus, et järjekordselt tahetakse piirata viipekeelsete noorte ligipääsu haridusele. Esmane probleem nimelt oli, et koolid leiavad võimaluse viipekeeletõlke korraldamiseks alles siis, kui grupis on vähemalt viis selle vajajat. Sisuliselt tähendab see, et paljudel noortel pole võimalik õppida seda eriala, mis neid huvitab (eeldusel, et muud vajalikud nõuded on täidetud), vaid seda, mida neile kuskilt mujalt soovitatakse. Paternalism (mõtteviis, et meie otsustame sinu eest kuna meie teame paremini) vohab ikka veel täiega ning selle murdmiseks tuleb kulutada tohutult aega ja energiat. Tundub, et võrdse kohtlemise seaduse §13 ilutseb senini veel ainult paberil ning praktikas leitakse piisavalt palju põhjendusi, miks sellest mööda hiilida.
Kui kurdid ja vaegkuuljad siiski üritavad enda õiguste eest seista ning on juba osaliselt saavutanud endi tunnustamise keelelise ja kultuurilise vähemusena ega kipugi end niiväga puuetega inimestena identifitseerima (või identifitseerivad ainult selles osas, mis puudutab nende erivajadusi), üldiselt on suutelised iseseisvalt elama ja tegutsema, seda enam, et suur osa vajalikest abivahenditest on riigi poolt doteeritavad, siis palju tõsisem on probleem muude puuetega inimeste seisukohast.
Kuigi, nagu juba eelpool märgitud, lähtutakse Eestis ÜRO poolt väljatöötatud puude definitsioonist, on veel üsna üldlevinud arusaam, et tegu on haigete inimestega, keda tuleks eelkõige ravida. Kõige drastilisemalt ilmneb see Riigikontrolli auditist. Kuigi seal on palju õigeid väiteid, äratas imestust väide, et suur osa puuetega inimestest pole raha kulutanud ravimitele ja abivahenditele, vaid millelegi muule. Samas ei ole üldse uuritud, kas need kulutused siis olid puudega toimetuleku seisukohast ebavajalikud või mitte. Väga hästi kommenteerib seda oma artiklis MTÜ Händikäp juhatuse esimees Margit Rosenthal, kes näitab ka, et kuigi puuetega inimestele on teoreetiliselt tagatud teistega võrdne õigus tööle, ei ole see siiski päriselt nii – sarnaselt temaga peavad paljud neist töölkäimiseks tegema lisakulutusi, mida riik ega tööandja ei kompenseeri. Selles mõttes on puuetega inimeste toetamine, mis küll lähtub Sotsiaalhoolekande seadusest, tõepoolest vildakas.
Ärevile ajas puuetega inimesed aga see, et sedasama auditit kommenteerides väitis sotsiaalminister Hanno Pevkur ajakirjanduses, et süsteem vaadatakse läbi ning edaspidi tahetakse hakata hindama hoopis inimese töövõimekust. Kardetakse, et siis kaovad praegused napid toetused ja töövõimetuspensionid hoopiski. Praeguses majandusolukorras, mil tööandja eelistab terveid puuetega töötajatele ning toetub seejuures võrdse kohtlemise seaduse §11(2)-le, väites, et töökoha kohandamise kulud on tema jaoks ebamõistlikult suured (ning praktiliselt puuduvad kriteeriumid selle ebamõistlikkuse hindamiseks), on see hirm täiesti mõistetav. Elu paraku on näidanud, et kärbete ohvriks langevadki just need, kes enda kaitseks kõige vähem suutelised on.
Pr. Rosenthal elab siiski omaette, tal on võimalik vastavate tugiteenuste olemasolul iseseisvalt toime tulla. Selle võimaluse on endale välja võidelnud päris paljud puuetega inimesed, üheks värvikaks näiteks on kindlasti Tiia Järvpõld, kes on suutnud ametnikud endaga arvestama panna. Oma elust ja võitlusest on Tiia ise kirjutanud oma raamatus „Ärge lööge mind enam“ ning peab väga huvitavat blogi Sellest hoolimata olen ma kuulnud mõne sotsiaalkindlustusametniku suust arvamust, et Tiia on lihtsalt loll, isegi terved inimesed ei võta nii palju ette.
Selliste mõttemallide ning kindlasti ka meie majandusliku olukorra tõttu pole sugugi mitte kõigile puuetega inimestele tagatud vabadus ise enda eest otsustada ning ise oma elu korraldada, kuigi parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikkel 15 sätestab puuetega isikute õiguse elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust. Sotsiaalhoolekande seaduse §31(1) väidab küll, et puudega inimese elu korraldamisesse kaasatakse pereliikmeid ainult isiku enda nõusolekul, kuid samas viitab puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse §19(1) otseselt perekonnaseadusele, mille kohaselt perekond peab toetama oma abivajavaid liikmeid. (Huvitav on see, et uut perekonnaseadust netist ei leiagi...)
See on punkt, mille üritavad oma kasuks pöörata kõik otsustajad. Olen väga palju pidanud suhtlema puuetega noortega ning nende vanematega. Noored sageli tahaksid omaette elada, ise oma asju korraldada, aga kuna toetatud elamise ja toetatud töö teenusi lihtsalt napib, ei anta neile seda võimalust, öeldakse otse, et teil on ju perekond olemas. Kui nad aga jäävadki oma koju elama, on sageli vaja maja või korterit kohandada nende puudele vastavaks. Selleks on eelarves summad täiesti olemas, aga kui jagamiseks läheb, võetakse arvesse kogu perekonna sissetulek ning mõnigi kord on toetusest just sellepärast ära öeldud, et pere on ametnike arvates piisavalt jõukas. Kuidas aga sellised kulutused teiste pereliikmete elukvaliteeti mõjutavad, pole oluline. Sellega riivatakse jälle teiste pereliikmete õigusi.
Isegi hariduse omandamine ei ole alati võimalik, kuna eeldatakse, et koolis aitavad vanemad käia või siis tasuvad nende lisakulude eest, mis tekivad. Viimane näide on andekas noormees Jüri Lehtmets, kellest kirjutas Postimehes Merje Pors. Õppima noormees võeti, aga kuna ta vajab pidevalt isiklikku abistajat, siis ta ühiselamusse ei pääse, igapäevaselt kodunt kooli käia aga on kauge. Samas olen näinud sageli Tallinna Tehnikaülikoolis liikumas raske puudega noormeest, kes käibki koolis koos emaga. Ema on oma tööst loobunud poja heaks.
Siin aga tekibki küsimus, millal puue kui inimese õigus hakkab piirama teiste inimeste (esmajoones just perekonnaliikmete) õigusi. Paljud vanemad on tõsiselt hädas, kuna puudega lapse või noore hooldamine võtab neilt endilt võimaluse kasutada enda õigust tööle, puhkusele, üsna sageli ka normaalsele pereelule. Alles hiljuti tekitas meedias suurt vastukaja ühe autisti ema pihtimus, et ta lausa vihkab oma last – laps on agressiivne, ohtlik endale, emale ning pere nooremale lapsele. Üldine suhtumine on selline, et sinu laps, sa pead temaga toime tulema. Väga vähesed tundsid muret teise lapse pärast, kuigi tollele pole tagatud turvaline lapsepõlv.
Siin tulebki ilmsiks Eesti seaduste puudujääk võrreldes rahvusvaheliste paktidega. Põhirõhk puuetega inimeste hoolduses ja elukorralduses on pandud perekonnale. Iseenesest on see hea, sest ka puudega inimesel on õigus perekonna toele ja armastusele. Kuid peaaegu puuduvad tugisüsteemid, kui olukord peaks perele üle jõu käima. Üks väheseid võimalusi, mida pakutakse, on hooldekodu. See aga ei käi kuidagi kokku puudega inimese vaba enesemääramise põhimõttega. Teisalt on ka siin sageli pere olemasolu hoopis takistuseks, hooldekodusse paigutatakse eelisjärjekorras üksikud inimesed.
Eelpoolkirjeldatud olukorras põrkuvadki erinevad õigused ja kohustused. Emale ei taheta anda õigust lapsest loobuda, mis aga piirab tema enda inimõigusi, samas aga ei taheta kuigivõrd tunnustada ka lapse õigust olla puudega, saada asjakohast hoolitsust. Päriselt on kõrvale jäetud pere noorem laps, tema õigus turvatundele ja õnnelikule lapsepõlvele ei tule ametnikel meeldegi, õigemini ei taheta sellele mõelda, sest siis tuleks hakata erinevatest seadusepunktidest neid otsima, mida ema kasuks võiks tõlgendada.
Paraku ongi meie häda selles, et kuigi seadusi on piisavalt, üldjuhul on need ka vastavuses rahvusvaheliste paktidega ning kõik sõnades tunnustavad puuetega inimestele võrdsete õiguste ja võimaluste tagamise vajadust, on piisavalt palju rakendusotsuseid ja määrusi, mida soovi korral on võimalik tõlgendada just nii kuidas mugavam. See aga tähendab, et puue ei ole veel täiel määral inimõiguseks tunnistatud ning seadusandlikul ja täitevvõimul on veel pikk tee käia enne kui võime julgelt öelda, et Inimõiguste ülddeklaratsioon ja puuetega inimeste õiguste deklaratsioon kehtivad meil täies mahus kõigile inimestele.
Rahvusvaheline puuetega inimeste päev 3.detsember on vaid üks kord aastas ning siis on puuetega inimesed suurema tähelepanu all. Aga puue on inimõigus igal päeval ning selle tunnustamist tuleb samuti nõuda iga päev.
Pildil Tallinna ülikooli rektor Rein Raud vastu võtmas Tallinna Puuetega Inimeste Kojalt aasta säravaima koostööpartneri tunnuskirja
