neljapäev, 28. oktoober 2010

Mootorsaag, kes ei taha pealinna kolida


Mehhiko seebiseriaal miljonis vaatuses

Elas ja oli ühes metsatalus keskmise suurusega mootorsaag. Peremees oli ta kunagi ostnud selle mõttega, et saab metsas mõnusasti küttepuid ja palki varuda. Eks mõnda aega sai kah, aga siis leidis peremees, et saag ikka na väiksevõitu, korralikumale palgile ei tahtnud hambad hästi peale hakata. Kett kippus ka ruttu kuluma, ei viitsinud peremees seda nii sagedasti teritada ja vahetada. Läks ja ostis siis suurema, selle sae aga torkas kuuri alla seisma.

Minul aga õue peal virnade viisi puid, mis kirvega lõhkumiseks na jämedavõitu, käsisaega jälle ei viitsi nühkida (ja ega ma seda hästi teha saagi, õlg ei kannata). Uurisin ja mõtlesin, kust saaks endale ühe paraja mootorsae, oleks paari talve küte kohe hooleta.

Juhtusin oma muret kurtma ühele tuttavale, kes juhtumisi ka selle saeomaniku tuttav. Tema jälle mainis asja saeperemehele, viimane oli siis lahkesti nõus sae kohe täitsa tasuta ära andma - mis ta ikka seisab ja ruumi raiskab, pealegi uuem, suurem ja võimsam saag ammu olemas. Jäi vaid üle organiseerida saele reis pealinna.

Aga vaat sae enda käest ju keegi ei küsinudki. Too aga mõtles, et mis tal seal kuuri all viga, katus pea kohal ja tööd ei pea tegema. Polnud ta sugugi huvitatud tundmatusse kohta orjaks minemisest. Ja päris kindlasti on saagidel omad nõiad ja sortsid olemas, kes sellisel puhul appi kargavad. Mille muuga edasisi juhtumisi seletada....

Ühesõnaga, sai tuttav peremehega kokkuleppele, et vaatab sae üle, teeb sellele veidi tehnohooldust ja siis leiame viisi, kuidas metsa seest pealinna toimetada see asi.
Esimene võimalus tekkis suve lõpupoole, kui sõbrannaga autoretke üsna sinnakanti ette võtsime. Läksime mu tuttavale külla, tema helistas saeomanikule - tolle telefon väljas. Meie aga ei riskinud metsa poole autonina keerata, esiteks olime varurehvi toel (just veidi varem oli rehv korraliku paugu pannud), teiseks ei teadnud ju, kas peremees kodus. Pöörasime autonina kodu poole ja kadusime. Läks vaid kümmekond minutit - saag koos peremehega tuttava ukse taga... Muidugi ei hakkanud ta meile järele kihutama ja läks koju tagasi.

Järgmine võimalus sael kolima hakata tekkis paari nädala pärast, kui üks peremehe kodakondsetest pidi pealinna koolitusele tulema. Aga väljasõiduga jäi too noormees hilja peale, jõudis linna suht hilja ja ei julgenud mulle siis enam helistada (no kust tema pidigi teadma, et ma ööloom ja kaua üleval). Sõitis siis otse edasi Saaremaale hundijahile, mõttega, et kui tagasi tuleb, siis toob. Saigi saag Saaremaa kah üle vaadata, noormees jahti pidada, paar hunti kah trofeeks.
Hakkas siis tagasi pealinna poole sõitma. Kõigepealt jäi sobivast praamist maha, järgmisega oleks muidugi ka veel üsna viisakal ajal linna jõudnud. Aga kus sellega, sael olid omad plaanid. Seega nõidus ta nii, et poolel teel Virtsust Tallinna, kuskil pärapõrgus metsa vahel lõhkes noormehel autorehv. Pimedas kulus selle vahetamisele nii palju aega, et linna jõudis ta alles kell kaks öösel. Olgu pealegi, mõtles ta, nädal aega linnas olla, eks mingil õhtul ikka helistada ja läbi astuda saa. Pahasti mõtles - linn pole üldse nii sõbralik. Mingil päeval sattus noormees krattide küüsi,kes vabastasid ta nii rahakotist kui mobiilist. Tuligi siis kõrvad lontis koos saega koju tagasi minna.

Läks veel mõni nädal mööda. Peremees käis vahepeal soojal maal puhkamas, mõtles, et tuleb pärast seda ise linna, toob lisaks saele mulle lepituseks mõne ruumi puid kah. Aga seejärel jäi ta hoopis haigeks - kliimavahetus ju.
Saag pidas kuuri all peenikest naeru.

Lõpuks jõudis kätte päev, mil peremehel oli omade asjatoimetuste pärast kindlasti vaja pealinna tulla. Laadis siis sae ja puud masinasse. Kuna oli ette teada, et mina laekun sel õhtul hilja, haakis peremehe kaasa end ka manuliseks ning et aega parajaks teha, ostis netist kinopiletid hetke kuumimale kultusfilmile. Seda poleks ta pidanud tegema. Asjad said ilusti ametiasutustes aetud, masin Rävala parkimismajja pandud ja kinno kõmbitud. Oh häda, kohale jõuti viis minutit liiga hilja, valitud seansile pileteid enam ei antud, kuna aga makstud olid, pakuti järgmisele. Ega midagi, veetis metsarahvas linnas aega, siis läks kinno mõttega, et kohe pärast seda kimavad minu juurest läbi, viskavad puud ja sae maha ning siis kiiresti koju. Pime ja vihmane küll, aga tühja sellest.

Kinos käidud, mindi parkimismajja auto järele. Sinnamaani oli kõik sujunud. Kuid vihm ja tuul olid vahepeal päris tormiks paisunud. Parkimismajast välja enam ei saanud, sest paar trolli olid just selle ees osanud sarved risti keerata, üks lausa puuokstes kinni. Aega läks ikka kõvasti, enne kui tekkinud sasipundar lahti harutati. Selle aja peale olid peremehel närvid juba päris püsti, suitsud said kah otsa ja proua igatses tassikest kuuma kohvi. Soovitasin (kusjuures kogu suhtlemine käis meie ühise tuttava kaudu) Järve Statoilis aja maha võtta, kohvi juua ja suitsu osta ning siis meie poole tulema hakata - sealt ju ainult viie minuti tee.

Aga kui närv must, ei ole mingist soovitusest abi. Helistas proua ühele linnasugulasele, et see veidi hingeabi annaks. Saadi kokkuleppele - sugulane läks oma autoga Statoili, seal tehti masinate vahetus, peremees prouaga sõitis koju ja sugulane pidi minu juures ära käima. Samal õhtul ta seda siiski teha ei tahtnud - aeg hiline, pime ja tormas.
Järgmisel päeval mõtles sugulane, et nüüd ilm ilus, võiks sae ära tuua. Kus sellega - masina võtmed olid, aga puud ja saag konkus ning selle võtmed oli peremees koju kaasa viinud... Kui peremees seda kuulis, virutas ta vihaga kõige suurema tainakausi puruks.
Ei jäänudki muud üle - reisis saag koju tagasi jälle ja peab seniajani luuseripõlve. Minul aga vahivad puud õue peal vastu ja naeravad. Pliidi alla toppimiseks peenemat kraami piisab, aga ahi tahaks juba toekamaid halge saada, kuid neid on juba alla kriitilise piiri...

Seebiooper kestab ning ei oska arvata, mida saenõid järgmiseks plaanib...

pühapäev, 24. oktoober 2010

Läänemere lained



Seal, kus Läänemere lained laksuvad,
seal, kus tuuled, tormid aina mühavad,:,: seal on valge majak, valge nagu luik,
seal on minu kodu, seal mu sünnipaik. :,:
Mäletan, kui olin alles väikene,
mõtlesin, et lähen ära kaugele.
:,: Nüüd on aastad läinud, vanaks olen saand,
lapsepõlvekodu meelde ikka jäänd. :,:Isa ja ema mul puhkavad ammu mulla all,
kallim neiu hingab teise rinna naal,
:,: õed ja vennad on läinud ilma laiali.
Ainult kask on jäänud truuks mul surmani. :,:
Rändamisest väsind, koju tulen ma,
vana kase alla istun puhkama.
:,: Vana kase kohin mulle jutustab,
ammu möödund aegu mulle meenutab. :,:

pühapäev, 17. oktoober 2010

"Võrdsed" võimalused

Täpselt kuu aega tagasi sai siin imestatud haridusministri lapsikuse üle. Tookord puutus asi kutsekoolidesse, kuid nüüd on näha, et ka kõrgharidus pole ministeeriumi arvates viipekeelsetele noortele vajalik. Mille muuga seletada, et ootamatult vähendati erivajadusega õppija stipendiumi viipekeele tõlketeenusele ette nähtud osa täpselt poole võrra?

Aga kõigest veidi täpsemalt...
Erivajadustega õppijatele maksab SA Archimedes programmi Primus kaudu stipendiumi lisakulutuste katteks. Viipekeele tõlketeenuse jaoks oli piirmääraks 15 000 krooni kuus, see number on ka praegusel hetkel nende kodulehel üleval. Tegelikud stipendiumid määrati vastavalt koolist saadud andmetele õppekoormuse kohta, lisaks arvestati ka varasemat keskmist kulu (mis aga ei ole päris õiglane, sest koormus eri semestritel võib ju olla erinev ning oluliselt suurem eelmise perioodi omast). Igal juhul toime õpilased tulid ja tõlgid said oma tasu korralikult kätte.

Nüüd aga juhtus selline lugu, et vähemalt kaks tublit noort otsustasid õpinguid jätkata magistriõppes, mõlemad Tallinna Tehnikaülikoolis. Loengutele registreeriti end sellise arvestusega, et esimesel aastal võimalikult palju teoreetilisi alusaineid ära teha ning viimane poolaasta jätta magistritöö kirjutamiseks. Arvestati, et stipendium katab ära ka tõlketeenuse kulu. Primus aga valas kapaga külma vett kaela - 8 000 kuus ja mitte sentigi rohkem! Loomulikult esitati lisataotlused koos põhjendustega. Vastus, mille üks neiu sellele sai, on aga enam kui kummaline.

Nimelt kirjutas programmi koordinaator Inga Kukk:
Nagu aru saan, pead määratud stipendiumi ebapiisavaks ning oled mures oma
> õpingute pärast.
>
> Selgitan stipendiumi määramise tausta:
>
> Kuni käesoleva aastani maksis viipekeeletõlke teenuse eest otse
> haridusministeerium ning kuna erivajadusega õppijate tugiteenuste süsteem
> oli välja töötamata ja toetuse taotlejaid kordades vähem kui praegu, oli
> võimalik ka viipekeeletõlget rahastada suuremas mahus.
>
> Primuse stipendiumisüsteemi käivitudes on taotlejate arv märgatavalt
> kasvanud ning eelarvevõimalusi arvestades peame kinni pidama piirmääradest,
> mis on välja arvutatud nii, et need kataksid edukaks õppimiseks vajaliku
> miinimumi. 2010. aasta sügissemestril lähtus stipendiumikomisjon varasemast
> teenuse kasutamise statistikast ning maksimaalne viipekeeletõlke stipendiumi
> määr on 8000 kr/kuus, mis sulle ka määrati. Viipekeeletõlke vähenemist saab
> kompenseerida kirjalike materjalidega, õppejõude on võimalik oma
> erivajadusest teavitada ning paluda materjale ette. Materjalide
> väljaprintimiseks ja paljundamiseks määrati kõigile viipekeeletõlke
> taotlejatele paljundustoetus 500 kr/kuus.
>
> Viipekeeletõlketeenus on väga kallis ning on selge, et kui kuulmispuudega
> üliõpilased õpingud lõpetavad, ei saa nad tööelus pidevalt tõlki kasutada.
> Mida kõrgemale tasemele oma õpingutes jõuad, seda vähem saab ka tõlk sind
> ilmselt aidata spetsiifiliste viibete puudumise tõttu ning seda suurem roll
> jääb sinu iseseisvale tööle.
>
> Loodan, et sul õnnestub oma õppimisstiili kohandada ning tuled toime
> väiksemas mahus viipekeeletõlkega.

Seda teksti peab lausa lõikude kaupa kommenteerima.

kuna erivajadusega õppijate tugiteenuste süsteem
oli välja töötamata ja toetuse taotlejaid kordades vähem kui praegu, oli
võimalik ka viipekeeletõlget rahastada suuremas mahus.
Seega - mida rohkem erivajadustega noori õppima asub, seda väiksemad on kokkuvõttes nende võimalused.

2010. aasta sügissemestril lähtus stipendiumikomisjon varasemast
teenuse kasutamise statistikast ning maksimaalne viipekeeletõlke stipendiumi
määr on 8000 kr/kuus, mis sulle ka määrati.
Nagu eelpool juba mainitud, pole semestrid omavahel võrreldavad, eriti kui on tegemist bakalauruseõppe viimase semestriga, mil suurem osa ajast kuluski lõputöö kirjutamisele.

Viipekeeletõlke vähenemist saab
kompenseerida kirjalike materjalidega, õppejõude on võimalik oma
erivajadusest teavitada ning paluda materjale ette. Materjalide
väljaprintimiseks ja paljundamiseks määrati kõigile viipekeeletõlke
taotlejatele paljundustoetus 500 kr/kuus.
Kirjalikud materjalid olid ka varem olemas, aga ükski enesest lugupidav õppejõud ei loe neist sõna-sõnalt maha, ikka räägib juurde ja seda juttu just ongi vaja tõlkida. Kirjalikud konspektid on toetav alusmaterjal ainult.

on selge, et kui kuulmispuudega
üliõpilased õpingud lõpetavad, ei saa nad tööelus pidevalt tõlki kasutada.
Loomulikult ei saa ja pole vajadustki. Üldreeglina õpivad kurdid noored eriala, mis tulevikus ei nõuagi massilist suhtlemist. Pealegi pole tööelus tegemist loengutega, enamasti siiski individuaalse suhtlusega ning sellega saavad viipekeelsed inimesed ka praegu hakkama ilma tõlgita. Tööl on võimalik asju üle küsida, kasutada kirjalikku suhtlust ja muid kokkuleppelisi vahendeid. Kooli loengus pole see paraku võimalik, lisaks spetsiifilised probleemid, millele juba eelmises kirjutises sai tähelepanu juhitud.

Mida kõrgemale tasemele oma õpingutes jõuad, seda vähem saab ka tõlk sind
ilmselt aidata spetsiifiliste viibete puudumise tõttu
See lõik on juba otsene vihje sellele, et ega viipekeel ikka päris keel ei ole. Spetsiifilised viiped saab tekitada tõlgi ja üliõpilase koostöös, seega on õppetõlkimine ka panus viipekeele arengusse. Kui siit aga edasi mõelda, ega eesti keel siis ka päris keel pole, õppejõud mainivad sageli, et päris korrektset erialaterminit eesti keeles ei ole, tuleb ise uusi sõnu ja termineid välja mõelda ja juurutada.

Seega - kui sa kuidagi kõrghariduse esimese astme, s.t. bakalauruse suudad ära lõpetada, ära jumala pärast rohkem taha - meie riik ei suuda sulle tagada samaväärset haridust kuuljatega. Tulevikus on siis jälle hea heietada, et kahju küll, aga kurdid noored ei ole nii targad ja tublid kui kuuljad, nende haridustase jääb alla ja seega pole neil ka tööturul samaväärseid võimalusi...

Lisaks on asi veel ka nii, et kuna Primus pole senini suutnud sedagi raha üliõpilastele üle kanda, mis nagu oleks määratud, on noored tõlkidele võlgu ja neil on valida, kas jätkata õpinguid ilma tõlgita, võtta õppelaenu (mis tuleb ju kunagi tagasi ka maksta) või jätkata täiskoormuse asemel osalise koormusega. See viimane aga pole lahendus, kuna esiteks pikeneb siis õppeaeg ja teiseks - tõlketeenuse koefitsent langeb veel poole võrra.

Tõepoolest, enam ei oska kohe midagi ette võtta... Peame plaani kokku saada ja koostada avalik pöördumine ministrile, kuid karta on, et see leiab sama vähe mõistmist kui eelmine kiri...

pühapäev, 10. oktoober 2010

Etno või retro?








Mõlemad on moes. Aga kummaga mingil juhul tegemist on, pole sugugi alati selge. Me kipume ju etno-stiili seostama ikka meie triibumustritega ja vöökirjadega, samas õhkame ka vaimustunult, kui kuskil kujunduses eksponeeritakse puuratastega vankreid või muud taolist.

Pseudoetnot kohtab Müürivahe tänaval, kusjuures vähemalt osa neist asjust on täitsa vahvad ja praktilised pealekauba....











Tallinna vanalinna alguses aga võib leida kaupluse, mis on etno selle kõige paremas tähenduses ning osanud kujunduses mängida ka retro elementidega...














Pildid tehtud poerahva lahkel nõusolekul.

pühapäev, 3. oktoober 2010

Kirju või kirev?







Mis vahe neil on? Kirju on ju kõik see,mis pole ühevärviline... Aga millal saab kirjust kirev?

Sügisel on looduses teadagi värve rohkem kui muul ajal. Aga kust vaene linnainimene ikka neid niiväga näeb kui mitte turul..














































No heal juhul satub vahel loodusesse kah ja komistab värvilise maapinna otsa.


























Aga kirjut võib leida ka inimloomingust. Vihula mõisas on iga ehitis ise värvi, ometigi moodustavad nad harmoonilise terviku...





Mida arvate - oli siis kirju või kirev?