Loen ja kuulan Edelaraudtee hämamist traagilise rongiõnnetuse ümber ja ei saa kuidagi lahti mõttest, et mitte tuhkagi pole muutunud sellest ajast, kui ise suurfirmas töötasin - rohkem kui paarkümmend aastat tagasi.
Enne tööle lubamist oli igal pool kohustuslik ohutustehnika instruktaaž, pakk pabereid tuli läbi lugeda ning mitu allkirja anda. Neid allkirjadega pabereid säilitas ohutustehnika insener oma kabinetis raudkapis. Üldiselt olid asjalikud reeglid - ära topi oma nina ja näppe sinna kuhu vaja pole, vaata seda ja teist, ära remondi töötavat masinat jne. Kui vähegi tervet mõistust oli, püüdsid isegi neid juhiseid järgida. Loomulikult oli jama ka, millest praktilises töös paratamatult tuli mööda hiilida ja sellele vaatasid kõik ülemused ka läbi sõrmede - kuni midagi juhtunud polnud.
Kui siis midagi juhtus, kontrolliti esimese asjana, kas kõik instrueerimised on õigel ajal tehtud, kas kõik allkirjad on ikka olemas. Seejärel läks akti täitmiseks ning püüti otsida iga väiksemat kui konksu, et töötaja oma süü õnnetuses oleks võimalikult suurem, eriti veel kui tagajärjed olid rasked. Ettevõtte süü ei võinud mingil juhul ületada 50%, parem veel, kui seda üldse poleks - muidu lendasid parimal juhul preemiad, halvemal juhul järgnes kriminaaluurimine.
Töötajate huvi muidugi oli vastupidine, mida väiksem oma süü, seda suurem hüvitis. Aga eks katsu ülemuste ringkaitsest läbi murda, vähesed said sellega hakkama.
Tundub, et selle Edelaraudtee keissiga on sama seis, keegi ei taha vastutust võtta ja oma tegematajätmisi tunnistada. Kas hukkunute peredele üldse mingit abi ja toetust on pakutud? Mina vähemalt kuskilt midagi sellesisulist lugenud ega kuulnud ei ole...
1 kommentaar:
Olles väga lähedalt seotud selle õnnetusega võin ainult oma hämmeldust avaldada Eesti Raudtee kui asutuse suhtumisse oma töötajatesse. See ei ole normaalne. See on kaugel normaalsest. Isegi ebanormaalne on selle kohta vähe öelda.
See on ebainimlik.
Postita kommentaar