Loen ja mõtlen ja ei saa aru... Tundub, et just viimased 10-15 aastat on ehitajatel kombeks teha töid nii lohakalt ja nii suurte puudustega, et aasta-paari pärast saaks hakata kohe suuremahulisi remonditöid tegema. Pole see ju mingi haruldane ega ainukordne juhtum...
Nõmme põhikool on minu kool. Mäletan väga hästi, kui see nö. uus maja ehitati. Tollal oli see ehituskunsti viimane sõna, uudne lahendus, koridorite ja korraliku aulata, saal täitis ka jalutusruumi aset. Spordisaal maja keldris, garderoobide vastas, ilma akendeta ja otsese tuulutuseta. Aga muud viga polnud, kui et ruum oli madal, pikematel noormeestel oli oht hüpetel peaga lakke lennata. Mingist pinnasevee sissevalgumisest polnud juttugi.
Aga krohv püsis seinas, suviti värviti ruumid lastevanemate kaasabil üle, aknad käisid kinni-lahti, soojus püsis sees. Mingeid suuremahulisi remonditöid vaja polnud, tavapärasest hooldusest piisas. Selleks ajaks, kui mu lapsed sinna kooli jõudsid, oli maja muidugi kitsaks jäänud ning hakkas tasapisi väsima ka. Ehitati uusi klassiruume aula katusele, vahetati aknad moodsamate vastu ning hakati juurdeehitist projekteerima.
Tütred jõudsid enne ehituse algust lõpetada, poeg aga sai viimase kooliaasta käia uues ja uhkes majas. Vaat siis hakkasingi kuulma, et siin probleem ja seal probleem. Küll koorus seintelt värvi, küll lokkis põrandakate, küll tekkisid praod. Kas tõesti on ehitajate oskused kolmekümne aastaga nii palju kehvemaks läinud? Materjalid peaksid ju hulga paremad olema?
Kui aga samalaadseid kurtmisi hakkas kostuma pea kõigi uusehitiste kohta, saigi selgeks, et ehitajad lihtsalt kindlustavad end tööpuuduse vastu - kui iga paari aasta tagant on vaja kapitaalremonti teha, siis peaks leib laual püsima. Ainus, mida nad ette ei osanud näha, ongi praeguse masu saabumine - rahad on kokku kuivanud ja kuigi majad lagunevad, ei suuda keegi töö eest maksta...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar