Lõuad pidada ja kõigega leppida? Ei!

Kaur küsis mu teise blogi kommentaarides, miks ma loo avalikustasin. Noh, esimene põhjus on, et algul unustasin parooli alla panna. Siis aga selgus, et teine pool ei üritagi olukorda lahendada ning püüab selle täiesti maha vaikida. MSN-s blokeeriti meid kõik ära, SMS-dele ei reageerita, Orkutis kustutatakse koheselt kõik teated. Vabandamist on vist palju oodata.

Ma ei saagi aru, kas on hirm, et keegi teada saab ning veel omalt poolt negatiivset suhtumist väljendab või lootus, et jätame asja niisama. Mulle juba püüti selgeks teha, et inimene ongi niisugune, solvub kergesti ja läheb siis närvi. Meie aga oleme veendunud, et VÄGIVALDA EI ÕIGUSTA MISKI.

Ausalt öeldes olen ma väga solvunud. Tunnen inimest praktiliselt sündimisest peale, me oleme üsna hästi läbi saanud. Võin lehekülgede kaupa tema häid omadusi üles lugeda, neid tõesti on ja mitte vähe. Olen temalt vajaduse korral abi saanud, olen teda aidanud, kui on palutud ja kui suutsin. Mitmedki erimeelsused on olnud ja lahenduse leidnud. Ma tõepoolest armastasin seda poissi.

Aga praegu ma isegi ei tea, mida tema vastu tunnen. Kas ma ise olen senini tema negatiivsest poolest liiga kergelt mööda vaadanud? Kas on jäänud mulje, et tehku ta mis tahes, ikka antakse andeks ja kõik on endine?

Tegelikult on vist kõige suurem tunne pettumus. Kui lolli teoga saab hakkama keegi võõras, on seda vist kergem taluda, ei ole olnud mingeid ootusi ega lootusi. Kui aga selline lugu juhtub oma lähedaste keskel, on see mõistetamatu.

Asi ei olegi ju ainult minus. Pettunud ja vihased on kõik. Tupsu satub senini paanikasse, kui mõni auto maja ees pidurdab, jookseb peitu -äkki tuleb onu jälle laamendama. Pojal õnneks sai ego suurema kolaka kui nägu, aga samas hingehaavad on sageli kehalistest valusamadki. Arvuti lõhkumisele on juba ametlik käik antud, kuidas see laheneb, ma veel ei teagi.

Ei maksa imestada, kui mul siin blogis nüüd vahepeal augud sisse tulevad. Tütre läpakas elab ka oma viimaseid päevi ning kui selle ligi pääsen, tegelen esmajärjekorras tööasjadega ning neidki ei saa kõiki ära teha.

Aga ikkagi leian, et kõik asjad on võimalik lahendada sõnadega ning ei kavatse nüüd ega edaspidi ühtegi vägivallajuhtumit maha vaikida, rääkimata nendega leppimisest.

Miks mehed otsustasid kanda riideid?

Lapsed saavad toetust

Tallinn maksab teist aastat toetust puudega lastele

Tallinn maksab analoogiliselt eakate hinnatõusu kompensatsiooniga samasugust toetust ka puuetega lastele. Ühekordse toetuse suuruseks on tänavu 850 krooni ja seda saab ligikaudu 1000 last.

Tallinnas on umbes 1000 puudega last, kellel on õigus sellist toetust taotleda. Toetus määratakse lapse vanemale, eestkostjale või lapse hooldajale, kes rahvastikuregistri andmetel on Tallinna linna elanik vähemalt aasta enne toetuse taotlemise aasta 1. jaanuari, elab rahavastikuregistri andmetel lapsega ühel aadressil ja lapsele ei ole määratud töövõimetuspension. Toetust makstakse üks kord aastas linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna kaudu.

Tallinna abilinnapea Merike Martinsoni sõnul ei teata sellisest toetusest veel piisavalt ja nii sotsiaaltöötajad kui perearstid võiksid paremini teavitustööd teha.

“Tänase seisuga on linnaosad seda toetust välja maksnud kokku 485 350 krooni, kokku 571-le lapsele, nii et sugugi kõik pole linna toetust veel kätte saanud,“ ütles abilinnapea.

allikas: Raepress

Milline on ilm Hispaanias?

Seda ma nüüd küll ei tea, aga siin on kena talv (kurjad keeled räägivad, et mitte kauaks). Praegu igal juhul on tänav lumest puhas ja proovigu mõni mupokas mölisema tulla.

*pealkirjas esitatud küsimusega jõudis keegi täna siia blogisse, ju vist plaanib lume eest soojale maale puhkama liduda.

Überlumine

Klõpsisin veidike läbi akende. Köögiaknast jäi näha vaid suur udukogu, aken ise nii täis tuisanud. Tänava pool on täitsa vaadatav, hoovi pool muidugi oli pime.

Slaididena ehk on huvitavam

Aardejahist veel

Kui kutsusin blogijaid aardejahile, lootsin, et saan lugeda armsatest asjadest ja nendega seotud lugudest. Ei pidanud pettuma, päris mitmed on asjal sabast kinni haaranud ja kampa löönud. Lisa on aga alati teretulnud.

Ei maksa peljata, kui ei ole päris vanu asju, tegemist pole antiigijahiga, kuigi Juta naljatamisi seda nii nimetas. Armsaid ja tähendusega esemeid peaks meil ju igaühel olema. Et minul nad juhuslikult üle poole sajandi vanad on, on puhas juhus, mul lihtsalt on vanast ajast jäänud asju ja mina kui oma põlvkonnast üks vanemaid, olen saanud nende hoidjaks.

Aga oma looga võivad olla isegi paari aasta vanused asjad. Nii et mõnusat kaasalöömist! Ning kuna ma eraldi päevikut pole teinud, palun end kommentaaridesse linkida, et hiljem kõiki jahtijaid kergem oleks üles leida.

Järgmine teema on tekstiil.

Kellele kuluks kehaosi?

Kas sinu keha on taaskasutatav?

Pole paha.

Mente et manu

Selleks, et midagi kätega valmis teha, peab ka kahe kõrva vahel midagi olema. Niisama ei tule ükski asi välja. Kui nüüd fotojahi teemaks oli käsitöö/ise tehtud, olin veidike hädas. Mitte et mul selliseid asju poleks, vastupidi, on rohkemgi kui vaja. Aga kui jätta kõrvale kõik need traditsiooniliselt käsitööga seonduvad kudumid-heegeldused, tuli natuke nuputada.

Meie peres on käsitöötegemine kuidagi väga sujuvalt olnud blondide naiste rida. Meistrid on olnud nii mu vanaema kui ema, õdegi teeks, kui aega oleks ning hea tegija on ka vanem tütar. Kuna mina aga end parimagi tahtmise juures blondiks nimetada ei saa, on ka see pisik minust mööda läinud. Oskan teha kõike ja teen kah, kui häda käes, aga ei naudi seda. Samas ema juures on senini kasutusel minu tikitud linikukesed :P

Mina võin oma väikeste valgete käekestega müüri laduda, tehnikat putitada, puid lõhkuda jms.

Kuid üks valik kätega tehtud asju siin siiski on.

Tütre tikitud seinapilt (tegelikult sai see töö pooleks ning raam on kah omatehtud).

Seinakaunistus, mille jaoks kulus veidi pappi, makarone, kuivatatud roosiõisi ja taimekesi.

Ühe armsa inimese poolt kingitud pajakinnas.

Selle metallvidina tegi kunagi üks poisslaps isadepäevakingiks. Vägagi kasutuskõlblik asi.

Käsitsi tehtud põdrasarvest peaga pussnuga, millega mina kõik oma lihakraami lõigun enne pattapanekut.

Päris minu omatehtud asju leiab siit.

Ning suurem käsitöönäitus kah.

Aardejaht - nõud

Seekordse aardejahi teemaks on siis nõud. Paljudel on ju mõni lemmiktass või taldrik või on säilinud midagi vanavanematelt. Eriliseks teeb need asjad mitte nende välimus, kuigi ka see võib olla vägagi pilkupüüdev, kui just asja tähendus meie endi jaoks.

Mina mäletan lapsepõlvest kohvilaudu, mida kaunistas mu vanaema-vanaisa pulmakingiks saadud serviis. Lihtne vorm, õrnsinine lillekestega triip kaunistuseks. Tänaseks on kunagisest 12-st tassist järel 7, samuti on kõige kaduva teed läinud suhkrutoos. Serviis pesitseb mu puhvetkapi tagumises nurgas ning välja võtan selle vaid väga erilisteks puhkudeks. Siiski loodan, et kunagi saan panna ta oma tulevases köögis aukohale kappi klaasi taha vaatamiseks.

Teine ilus asi on mu vanaisa hobustega õllekann. Õlut ei jooda sellest ammu juba enam, kuid millegipärast tahavad kõik just sellest kannust mahla või morssi juua, olgugi et kanne ja klaase pool kappi täis.

Kas teilgi oleks sellele jahile mõni aare välja pakkuda?

PS. Algselt nimetatud fotojahiks, on Tiia palvel ümber nimetatud aardejahiks, et segamini ei läheks. Ning osalemiseks pole vaja muud kui fotokat ja mõnda toreda looga asjakest.

Jaburuste paraad

Ilus lumine ilm täna. Sadas veel juurdegi, kuigi mitte nii palju, et lumelabidat piinata olnuks vaja. Tupsu oli nii õnnelik, et sai lumega möllata ja isegi ühe väikese tornikese kokku pätsida. Tervis hakkab kah tagasi tulema.

Aga kui ma siis huvi pärast uurisin, mida viimase 24 tunni jooksul mu blogist otsimas on käidud, ei oska enam äh ega möh öelda.

No kes on juristide tööpuudusest kuulnud? Eriti, kui tekib küsimus, kas pedofiili vanemlikud õigused ära võtta või alles jätta. Tõeline must huumor! Või hoopis hobuste psühholoogia?

Päris hea äriplaan oleks vist kirjastada seltskonnamängude seletused, nende järgi tundub nõudlust olevat. Ning mõni nõid võiks ilustreerida ka nilbete seltskonnamängude osa.

Toomapäev läheneb kiiresti ning seepärast on muidugi vaja paika panna koristamise graafikud, muidu ei saa ju jõulukellad kajama hakata. Jõuluvana oleks tore üllatada Carl Robert Jakobsoni luuletustega või Kenderi Yuppiejumala kokkuvõttega. Jõululauale võiks panna kõiki traditsioone eirates pelmeenisupp ja seened. Ning pidu ise võiks toimuda talus, kuhu Nipernaadi pani Kati mehele.

Aga homseks lubas veel lund....

Motoriseeritud misjon

Ei tea, kas see on nüüd sama pühakoda, mis Indias kaotsi läks? Aga idee ise on ju päris hea.

Pildi saatis üks ametivend meililisti.

Mõtlemise piirid

Tänane õnnelause Orkutist on üle hulga aja ka sügavama mõttega:

Muutume selleks, mida mõtleme (palun ära mõtle, et oled superkangelane ja ära proovi lennata)

Must huumor tööpuuduse ajal

Üks sõber saatis. Päris mõttekas praegusel ajal.

Tüükõrraldusõq alossõq ***-s. Eelnõu.

1.Egasugunõ ületunnõ tegemine om rangõlt ärq keelet.

2.Üttegi tüüd või-eiq puhkõtunni aigu tetäq.

3.Vabaq pääväq ommaq iispäiv, riidi, puul'päiv jne.

4.Tüüpäävä pikkus om 8 tunni. Tollõ seeh om 2 tunni lõunapuhkust, 2 kohvipausi ja puul'tunni rõivide vaihtamises.

5.Tüütegemist tohi-eiq mitte määntselgi juhul kontrolli.

6.Sigaretiq, kohv ja leheq piät kogo tüüao kestel saadaval olõma.

7.Palk tulõ alati ette massa.

8.Tüüandja hank' rõivaq ja tüüriistaq ning hoolitsõs puhtusõ iist.

9.Kõik riigimassuq mass tüüandja.

10.Jõulus ja jaanipääväs egale tüütäjäle Saksa abi.

11.Kui kiäki tüütäjist jääs tüü aigu magama, sõs lõpõtadas aigu viitmäda egasugunõ tegevüs, mis või und häiri. Tüütäjä või üles aiaq ainult kodominekis.

12.Tüütäjäl om õigus kolmõkuulidsõlõ puhkusõlõ. Vihmatsit päivi puhkusõ sisse ei loeta.

13.Tüüandja, kiä ei täüdäq iihpuulnimetet nõudit, tulõ õkvalt valla laskõ.

Ette valmistand, Liivimaa olusid arvestades, *** Kõiv Põlvast

Kuidas lahendada probleemi

Eks probleeme ikka aeg-ajalt tekib. Üks võimalik lahendusskeem:

Ja slaidiseerianana saab näha siin.

Kõik tööd me maal on head...

Postimees kirjutab, et aasta lõpuks on suuremat koondamislainet oodata. See tähendab siis tööotsijate arvu järsku tõusu. Kuidas aga jääb töökohtade pakkumisega? Kui aga erialast tööd pikema aja vältel ei leia, tuleb ju kõik sobivad pakkumised vastu võtta?

Sellega seoses tuli meelde, et olen kunagi arvutisse salvestanud Päevalehe samateemalise artikli. Kurioosum, aga kes ütleb, et meil samamoodi ei lähe?

http://www.epl.ee/leht/artikkel.php?ID=284526

Saksa tööbörs suunas lõbumajja

Kaivo Kopli

Saksamaal on võimalik töötuid abiraha kaotuse ähvardusel prostituudiks sundida.


Üks Berliinis elav 25-aastane naine jäi töötuks. Oma senisel ametialal infotehnoloogia vallas ta tööd ei leidnud. Kuud läksid, abiraha ja toetusi ta muidugi sai, kuid siis venis töötaolek juba nii pikaks, et tuli vastu võtta tööbüroo pakutav koht. Naine oli jõudnud järeldusele, et mis siis ikka, kõlbab ka töö ettekandjana ja kas või öisel ajal. Seda enam, et kunagi oli ta kohvikus juba säärast ametit pidanud. Nii ta panigi kirja oma andmed ja soovid, mis sisestati tööbüroo andmebaasi. Mõne aja pärast sai ta tööbüroost kirja, milles teatati, et üks tööandja on huvitatud tema “profiiliga” töötajast ja et ta peaks ühendust võtma. Alles seejärel sai naine, kelle nime pole avaldatud, teada ka tööpakkumise sisu. Tööd pakuti talle lõbumajas. Solvunud naisterahvas kaalus juba tööbüroo kohtusse kaebamist, aga talle tehti selgeks, et tööbüroo pole mingeid seadusi rikkunud. Vastupidi – kui ta pakutud tööd vastu ei võta, riskib ta ise kui mitte seaduserikkumisega, siis vähemalt töötu abirahast ilmajäämisega. Säärasest juhtumist kirjutas hiljuti Londoni ajaleht Telegraph ning jaburavõitu lugu levis üle maailma. Selline olukord sai aga tekkida kahel põhjusel.

Legaalne äri

Esiteks, Saksamaal legaliseeriti prostitutsioon täielikult juba kahe aasta eest. Bordelliomanikud maksavad makse ja töötajate eest nõutavat tervisekindlustust nagu teisedki firmad. Töö ja töökoht nagu iga teinegi, vähemasti seadusetähe järgi. Teiseks aga on Saksamaa külluslik sotsiaalkindlustussüsteem muutmisel ning tööturureformi osas on üks muudatus selline, et pikemat aega tööta olnud inimene peab pakutava koha vastu võtma, või ta kaotab abiraha. Naiste puhul konkreetsemalt peavad alla 55-aastased naised võtma vastu töökoha, kui nad on olnud tööta aasta või rohkem. Tõsi küll, töökoht tuleb vastu võtta siis, kui selleks “kvalifitseerutakse”, nagu seadustes kirjas. Seega võib oletada, et mitte kõige “kaubanduslikuma” teo ja näoga naisterahvast lõbumajja ei saadeta. Aga mis siis, kui bordell väidab, et just sellist töötajat neil vaja ongi?

“Praegu ei sunnita küll kedagi vastu enda tahtmist prostituudina tööle hakkama. Kuid valitsus ei ole selgitanud, millist tööd saab pidada vastuvõetamatuks. Seda me kritiseerimegi,” ütles Claudia Falk, ametiühinguliidu DGB juht Hamburgis. Igal juhul aga tõi 25-aastase näitsiku juhtum ilmsiks tõsiasja, et aasta alguses jõustunud tööturureformides, mis puudutavad ka töötutele abiraha maksmist, oleks nagu midagi kahe silma vahele jäetud. Teisalt aga on bordellipidajad veendunud, et kuna nende äri on igati seaduslik, on neil õigus pakkuda tööd ka ametlike tööbüroode kaudu. Ja seal ei tohiks neid diskrimineerida, leiavad lõbumajade omanikud. Lõpuks aga osutub olukord suisa kurioosseks, kui seadusi selgelt täita. Nimelt nõutakse, et tööandjad peavad tegelema ka väljaõppega ehk võtma tööle praktikante, edendamaks oma tegevusala. Läinud aastal tunnistas ka keskvalitsus, et seadusesäte kehtib ka bordellide kohta. Seega nagu teisedki ettevõtted, peavad ka lõbumajad võtma iga 15 töötaja kohta ühe õpipoisi või -tüdruku, saades vastasel juhul trahvi seksitööstuse edendamise unarusse jätmise eest.

Seadus sunnib, moraal keelab

•• Ametnike kinnitusel ei saadeta küll riiklikes tööbüroodes ühtegi tööotsijat tööintervjuule bordellidesse, topless-baaridesse ega striptiisiklubidesse.

•• Erandena märgiti vaid juhtumeid, kui tööotsija ise on valmis säärast tööd tegema.

•• “Põhimõtteliselt ei ole prostitutsioon illegaalne ja ei ole välistatud, et me võime inimesi sellisele tööle suunata. Kuid me peame siiski arvestama ka teatud ühiskondlikke norme ja kellelegi, kes pole väljendanud soovi selliseks tööks, seda ka ei pakuta,” ütles tööturuameti esindaja.

•• Hamburgis tegutsev jurist Merchthild Garweg ütles samale Briti ajalehele, et seadustes pole midagi sellist, mis takistaks naisi seksitööstusse saatmast.

Kapsalinn Pärnu

Tänane päev kulus Pärnu linnas.

Minekul oli ka mul võimalus lõpuks ometi oma silmaga üle vaadata Vana-Pääsküla kuulus fooriobjekt. Foorid nagu foorid ikka, ei saanud mina aru, mis seal varasemaga võrreldes niiväga muutunud oli. Aga minu seisukohast kõige ebameeldivam muutus on see, et linnaliinide ja kaugliinide bussipeatused on teineteisest lahutatud, kaugliinide oma on viidud sadakond meetrit maa poole. Põhjendus on loogiline - bussidel on siis rohkem ruumi. Kuigi ei saa aru, keda üks-kaks kaugbussi tunnis segama peaks. Linnaliini peatuses on korralik varjualune, kaugliinide omas paar äbarikku klaaskasti. Eriti praeguste ilmadega pole sugugi meeldiv seda sadakonda meetrit kõmpida. Üldreeglina on ju bussileminejatel kotid-kohvrid ka kaasas. Lisaks pole see kaugliinide peatus ilmselt lõpuni valmiski, isegi ühtegi prügikasti pole paigaldatud. Kelle mugavusele mõeldi?

See mulle ka kohale ei jõudnud, miks peab Sebe buss nii pagana külm olema? Tagasi tulin GoBusiga ja see oli küll mõnusalt soe.

Pärnus jätkus nii päikest kui paduvihma. Sain oma asjad aetud, ühe sõbra käest kingituseks kotitäie õunu, Pagaripoistes kohvil käidud (väga hea kohv, julgen soovitada) ning endalegi üllatuseks kohtusin juhuslikult ka ühe vana õpingu- ja ametikaaslasega. Paraku olid tema elulõngad vahepeal väga sassi läinud ning õpitud ametist tuli sunniviisiliselt loobuda. Uut töökohta leidnud pole. Hakkas hoopis joonistama ja maalima ning müüb oma töid soovijatele. Mõned olid tal kaasas ka, kahjuks polnud mul enam piisavalt aega neid põhjalikumalt vaadata. Väga huvitavad ja omapärased igal juhul ja teinekord tahan küll nende jaoks rohkem aega varuda. Kunsti ikka päris käigu pealt ei osta ju. Ühe väiksema joonistuse sain kingituseks, aga ilma autori loata ma esialgu seda siia vaatamiseks ei pane.

Ei pääsenud ma seekordki Pärnus üldiselt tuntud Pudeli-Vovast. Vaikne mees, kes käib mööda linna, kott seljas ja korjab pudeleid-purke. Millegipärast tahab ta minuga alati juttu ajada. Ei tea, millega ma selle sümpaatia ära olen teeninud.

Ahsoo, miks kapsalinn? Aga vaat sellepärast, et kõik Pärnu tänavaääred ja avalikud platsid olid täis dekoratiivkapsaid.

Varjude mäng

Varjud on huvitavad jälgida, nad muutuvad pidevalt. Tegin sellele jahile mõned varjupildid ka, eks proovige mõistatada, mis seal on.

Viimane vari on hädavajalik praeguste ilmadega....

Varjuteater

Kui ma väike olin, tegid vanemad mulle tihti õhtuti varjuteatrit. Olen oma lastelegi seda õpetanud ja nüüd siis juba Tupsule. Aga pildile ei taha need varjud hästi jääda.

Ja suur varjuteater asub siin