pühapäev, 30. märts 2008

Läks vähe nihu (fotojaht)



Kutsuti ka fotojahile.Kuna mul endal kaamerat pole ja lubati kasutada ka vanemaid pilte, siis tänase teema jaoks leidsin ühe sügisese võtte.







Pilt pärit siitsamast kodu lähedalt, kui vanale raudteetammile rattateed hakati ehitama. See liiklusmärk koos lisatahvliga oli lausa paar kuud üleval ja ajas siitkandi rahva alati naerma kui mööda kõndisime.

Lasterohkuse kasust


Lapsi peab mitu olema, siis ei tule vanemad vanaks saades selle ühe ja ainsa kaela peale.

Sellise killu viskas naabrinaine, kui ema ta endaga Rootsi kruiisile munsterdas, loomulikult temalt küsimata.
Mina võin lisada, et siis valitakse hulga seast ikka üks välja ja teised saavad luuslanti lüüa.

laupäev, 29. märts 2008

Aeg ja kell


Tühisuste tühisus, ütleb Koguja, tühisuste tühisus, kõik on tühine!
Koguja 1,2

Igale asjale on määratud aeg,
Ja aeg on igal tegevusel taeva all:
Aeg sündida ja aeg surra,
Aeg istutada ja aeg istutatud kitkuda;
Aeg tappa ja aeg terveks teha,
Aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;
Aeg nutta ja aeg naerda,
Aeg leinata ja aeg tantsida;
Aeg kive pilduda ja aeg kive koguda,
Aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
Aeg otsida ja aeg kaotada,
Aeg hoida ja aeg see ära visata;
Aeg rebida ja aeg õmmelda,
Aeg vaikida ja aeg rääkida;
Aeg armastada ja aeg vihata,
Aeg sõjal ja aeg rahul!
Koguja 3, 1-8

Igale asjale taeva all on määratud oma aeg, ütleb Koguja. Neljateistkümnes vastandpaaris esitab ta kogu inimliku eksistentsi ja näitab, et kõigel on oma aeg. Mida see tähendab?
Kui Koguja ütleb: “Igal asjal on oma aeg”, siis lisab ta sellele korduvalt: “Vaata, kõik see on tühi töö ja vaimu närimine”. Tõsiasi, et kõigele on seatud aeg, õigustab tema traagilist maailmavaadet. Kõigil asjul ja kõigil meie tegevustel on oma aeg. Kuid midagi uut ei teki sellest ringkäigust, milles liigub elu. Kõigel on oma piiratud aeg vastavalt igavesele seadusele, mis on antud sealtpoolt kõike aega. Kaduvuse seaduse mõte jääb meile tabamatuks. Meie jaoks on see saladus; mis me näeme, on tühisus ja asjatu töö. Jumala poolt määratud aeg on meile teadmata, ja kui näeme vaeva ning püüame ise seada endile ja endi tegemisele aega, siis äpardub see. Iga inimlik katse muuta sünni ja surma rütmi, sõja ja rahu rütmi, armastuse ja vihkamise ning kõigi teiste vastandite rütmi elus on määratud nurjumisele.

Moodne inimene harilikult ei küsi oraakleid. Ent nõnda kui ta esivanemad, teab temagi, kui tähtis on valida õige silmapilk.

Kui ärimees kõneles õigest silmapilgust, mõtles ta sellele, mis ta oli teinud ja mis ta teeb. Tast paistis välja inimese uhkust, kes teab õiget aega oma ettevõtmistele, kelle otsused on õiged, kes tunneb end oma saatuse peremehena, uute asjade loojana, olukorra peremehena. Ent see, mida mõtleb Koguja, on midagi muud kui see kindlustunne. Ka seal, kus ta rõhutab õige aja valimise tähtsust, ei lakka ta kinnitamast: kõik on tühine. Peab tabama õige hetke, kuid viimselt ei sõltu sellestki midagi. Lõpp on ühesugune tarkadel ja lollidel, neil, kes eluaeg vaeva näevad ja neil, kes naudivad elu, lõpp on koguni ühesugune inimestel ja loomadel.
Koguja on ennekõike teadlik sellest, et meie aeg on määratud, ja vähema tähtsusega on talle, et me peame planeerima aega. Moodne ärimees näeb esmajoones, et tema peab määrama õige silmapilgu, ning üsna ebaselgelt tunneb ta, et tema aeg on talle seatud. Muidugi märkab ta, et õige ajahetke valik pole üksnes tema teha, ta teab, et on sõltuv õigest ajast ja et ta võib sellega eksida oma arvestusis ja tegudes. Ta teab, et tema plaanidel on olemas piirid, et neid mõjutavad temast tugevamad majanduslikud tegurid, et temagi allub lõplikuse seadusele, mis teeb ta plaanidele lõpu. Ta teab seda, kuid ei arvesta sellega oma kavatsusis ja toiminguis. Teisiti aga Koguja: ta alustab asjade loetelu, millele on seatud aeg, sünni ja surmaga. Need seisavad teispool inimlikku plaanitsemist piiri tähistena, mida me ei suuda ületada. Nende aega ei saa me ette kindlaks määrata, ning kõik me püüded käsutada aega lõpevad siin. See on põhjuseks, miks meie praeguse ajastu algul kadusid kollektiivsest teadvusest mõisted surm, patt ja põrgu. Kui keskajal iga ruum, iga tänav ja - mis veelgi tähtsam - iga inimese hing ning vaim olid täis lõpu - surma sümboleid, siis tänapäeval tundub surma paljas nimetamine olevat halva maitse märgiks. Moodne inimene tunneb, et kui ta suunab oma pilgu lõpule, kaob või nõrgeneb ta vägi olla aja peremeheks. Ähvardava surmasümboli asemel on igas ruumis, igal tänaval ja - mis veel tähtsam - iga inimese hinges ja närvides kell.
Kellas on midagi salapärast. Ta määrab meie ajajaotuse. Ilma temata ei suudaks me järgmist tundigi sisustada, ei suudaks ühtki üritust teoks teha. Ent kell meenutab meile ka meie aja mõõdetust. Ta näitab meie aja kaduvust. Ühes vanas saksa öövahilaulus on iga tunni jaoks olemas vastav õpetussõna. Kesköö kohta on see: "Kaksteist on aja lõpp, mees, kuis on sinu lõpp?" Kella säärase ambivalentse loomusega on ühenduses kaks võimalust hoiakuks aja suhtes - esiteks: inimene teab end olevat määratud ajast, teiseks: inimene ise määrab aja järgmiseks tunniks, tänaseks, homseks. Mida ütleb meile kell? Kas osutab ta üksnes tundi, mil peame tõusma, töötama, sööma, kõnelema ja magama minema? Tuletab ta meile üksnes meelde järgmist kohtumist või järgmist üritust? Või osutab ta ka sellele, et jälle on möödunud päev, jälle on möödas nädal, et me oleme saanud vanemaks, et pidanuksime oma aega kasutama paremini, selleks, et me viimased aastad oleksid meie plaanide, istutamiste ja ehitamiste lõpule viimiseks enne kui on hilja? Või tuletab kella tiksumine meile ehk koguni meelde aega, mil me seda enam ei kuule? Kas meil, industriaalse ajastu inimesil, kes päevpäevalt jaotavad igat tundi, kas meil on Koguja julgust ja kujutlusvõimet, kes vaatab tagasi oma ajale ja sellele, mis ta ajaga on teinud, ning nimetab kõike seda tühisuseks? Ning kui see on nõnda, mida tähendab siis veel, et me iga oma toimingu jaoks määrame aja? Kas ei kaota see siis igasuguse mõtte? Kas ei peaks me koos Kogujaga ütlema, et on parem võtta elu - nagu see tund-tunnilt antakse - säärasena, nagu see on ja nautima seda.

Ent olgem ausad: tänapäeval on meil üsna selge aim, mis Koguja on tahtnud öelda. Tema meelelaad on ka meie filosoofia ja kirjanduse meelelaad. Mõjukamalt kirjeldavad inimliku eksistentsi tühisust need filosoofid ja kirjanikud, kes nimetavad end eksistentsialistideks. Kõik nad on Koguja järglased - selle oma ajastu suure eksistentsialisti. Kuid ei nemad ega Koguja tea vastust. Nad teavad küll enam kui inimesed, kes elavad paljast aktiivsusest; nad teavad, kui tühine on tegutsemine ja kavatsemine; nad teavad, et meie aeg on määratud. Kuid vastust nad ei tea. Mõistagi peame me tegutsema, see on vältimatu. Päevast teise peame korraldama oma elu. Me teeme seda sama kainelt ja tulemusrikkalt kui Koguja. Ent me järgneme talle ka seal, kus ta näeb kõigest sest läbi ja tunnetab, et see on tühine. Siis, ning ainult siis, oleme me valmis kuulda võtma Igavese sõnumit, mis ilmub ajas ja ülendab aja igavikku. Siis tunneme me kellaosuti liikumises mitte ainult ühe hetke järgnemist teisele, vaid ka Igavese vapustavat, kohutavat ja tõotavat ligidust. Siis võime me öelda: Siiski! Vaatamata sellele, et Kogujal ja ta järglasil täna ja kõikjal ja kõigil aegadel on õigus oma pessimismis, jaatan ma aega ja tööd ja kavatsusi. Ma olen teadlik iga silmapilgu lõpmatust tähtsusest. Ent veelkord: kui seda ütleme, ei tohi me tagasi langeda aktivisti hoiakusse.
Me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatutele asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga igavesed. Kõik on tühine, kuid läbi selle tühjuse paistab meile igavik, tuleb meie ligi ja tõmbab meid enda poole. Kui igavik esitab kutse ajas, siis on ületatud aktivism. Kui igavik esitab kutse ajas, siis on võidetud pessimism. Kui igavik määrab meie aja, siis muutub aeg igaviku mahutiks. Siis muutume meie selle mahutiks, mis on igavene.
Paul Tillich (katkendid)

Evolutsioon vol 2


Wild kirjutas päris asjaliku jutu ja mina komistasin netis sellega haakuva pildi otsa.

Aga tänast Postimeest ja blogipuud vaadates tahaks küsida: mis järgmiseks? Arvuti nurka ja puu otsa tagasi?

reede, 28. märts 2008

Maamaks, my ass!


Alljärgnev jutt oli algselt plaanis kommentaarina Prontole, kuna aga läbi ei läinud (nõudis wordpressi sisselogimist - diskriminaator sihuke!), siis tuleb siia ja pikemalt.

Tsitaat:

On inimesi, keda see puudutab ja suurim rühm neist on majaomanikud. Majaomanikud jagunevad enamasti kahte kategooriasse: jõukad majaomanikud, kelle jaoks pole see summa tappev ning põlistallinnlased, kes on oma eluasemes juba pikka-pikka aega elanud. Viimaste hulgas omakorda on esikohal kindlasti pensionärid, kes moodustavad suure osa Kohukeste (kelle vaimusünnitis see maamaks ka on) valijaskonnast. Mõnes mõttes on see neile paras, sest rusikareegel ütleb: "Ära seo ennast jobudega!" Varem või hiljem tõmbavad nad sul kas pahatahtlikusest või rumalusest perse lohku. Kujutage nüüd ette pensionäri, kes peab äkitselt lauale rullima 20000-30000 krooni maamaksu? Mina seda ette ei kujuta. Aga vähemasti said nad selle kompenseerimiseks Savisaare enda käest 500 krooni. Kes Keskerakonna poolt hääle andis peaks praeguse virisemise asemel minema ja ennast väga suure malakaga nuhtlema.

Kommentaar: Miks arvad, et just pensionärid praeguse linnaviletsuse poolt hääletasid? Minu tutvusringkonnas (ja see pole väike) mitte ükski. Nõuka-ajal elanud eestlased oskavad väga hästi ridade vahelt lugeda ja populistlike loosungite õnge ei lähe.

Teiseks - Nõmme, mis on valdavalt eramajade rajoon, pole kindlasti mitte "kohukeste" kants, pigem vastupidi (vaata viimaseid omavalitsuste valimise tulemusi).

Samal teemal kirjutas ka Rahajumal, kuid ma ei leia seda praegu üles. Temale vastuseks: jah, enamus põlistest nõmmekatest ei saa aru, miks peab oma maad mitmekordselt kinni maksma. Von Glehnilt said krundid ju kulla eest välja ostetud, oma töö ja vaevaga kodud rajatud. Isegi nõuka-ajal, kui eraomandus oli pähh!, jäi maamaks talutavuse piiridesse.

Omaette küsimus on maa maksustamishind. Liivasoss ja männimets, mille pealt kasumit teenida kuidagi ei saa, on hinnatud sama kõrgelt või veel kõrgemalt kui tootmismaa. Ja kummaline on ka see, et minu krundist ca 50 meetrit edasi kukub hind lausa kolinal, maa aga on täpselt samasugune. Tsoon on teine lihtsalt.

Nöökimisena mõjub ka lubadus pensionäridele hinnatõus kompenseerida, kompensatsioonimehhanism aga alles võeti arutusele. Ning linnajuhid ise elavad ju hoopis linnast väljas - seegi on selge signaal, et ega neile linnaelanike heaolu niiväga korda lähegi.

Jah, muidugi maksan ma selle maamaksu ära, kus ma pääsen. Aga rahul ma olukorraga kindlasti ei ole. Lõrrrrr!!!!!

neljapäev, 27. märts 2008

Ahistavad raamid


Peame oma organisatsioonis plaani tegevust mitmekesistada ja uusi asju töösse saada. Projektikirjutamine käib hooga. Aga kogu asja juures on üks aga. On vaja mõningaid olulisi asju ümber korraldada, seda aga ei saa teha meie vaid kõrgemalseisev organisatsioon. Nemad uutest ideedest eriti vaimustuses ei ole.

Ümberkorraldused pidid olema lausa võimatud, kuna aastaid tagasi on üks asi just nii paika pandud ja mitte teisiti. Kui siis selgeks tegime, et on ikka küll võimalik, siis algas uus jutt - liiga kallis, raha pole kuskilt võtta. Ja üleüldse, on ju tehtud seda ja teist, saavutatud toda ja toda, mis meil viga on, et sellest ei piisa?

Ega me vaidlegi, see, mis tehtud, on tulnud suure töö ja vaevaga ning väga vajalik. Kuid aeg läheb edasi, inimeste vajadused muutuvad ja kasvavad. Pealegi on tulnud juurde noori, kes tahaksid ka midagi muud kui see, mida aastakümneid tehtud on. Pealehakkamist neil jagub, vaja oleks üsna väikest toetust, et asjad käima lükata.

Kuid vanad tegijad tunnevad end järsku ebavajalikena, väidavad, et nende tööd ei tunnustata. Meil aga on tunne, et asi on rohkem mugavuses. On ju kerge hoida käigus asju, mis on end aastate vältel sisse töötanud, kuid millegi uue tegemise juures on alati ka risk - äkki ei õnnestu kohe kõik sajaprotsendiliselt.

See aga ei anna õigust uusi tegijaid vanadesse raamidesse suruda. Kust peaksid nemadki kogemusi saama, kui nad isegi proovida ei saa? Ei ole ju plaanis kohe kõike viimseni muuta, on tahtmine teha koostööd, pakkuda uusi asju olemasolevate kõrvale. Ei ole huvitav kuulata vanade tegijate jutte "Vaat kus meie omal ajal..." ja irisemist teemal "Miks teie nii ei tee?", samas tunda vastuseisu igale vähegi erinevamale mõtteraasule.

Mitugi korda on vastasseis päris teravaks läinud ning praegugi hõõgub tuli tuha all, oodates ainult võimalust uuesti leegiks lahvatada.

Kes aitaks raamidest välja murda?

Kuhu kõik mehed jäid?


Täna siis leidis järjekordselt kinnitust tõsiasi, et Nõmmel elavad kanged naised. Igatahes õhtul lumeuputust likvideerimas mehi näha polnud, labidaid liigutasid puha naisterahvad. Oi ei, valetan - tänava otsas paistis ikka üks meesterahvas ka, aga tema tegutses põhiliselt puhuriga.

Selleks korraks sai tänav enam-vähem puhtaks, lumi üle tee valli lükatud. Tupsu möllas naabritüdrukuga hangedes, kui tuppa sai, võis kombeka ilma lapseta püsti seisma panna.

Aga auto 538 MFZ rullnokast juht, kes sa ühesuunalisel teel vales suunas sõitsid ja sind peatada püüdnud lumerookijad rataste alt lennanud lumepuruga üle puistasid - teist korda see sul ei õnnestu, selles võid kindel olla.

Homme õhtul siis roogime jälle...

kolmapäev, 26. märts 2008

Lumevangis


*Järgneb kohustuslik vigisemine aktuaalsel päevateemal.

Juhtuski siis see, mida sellel talvel veel juhtunud pole - öine tuisk tekitas ukse taha vähemalt poolemeetrise lumehange, nii et ukse lahtisaamine oli päris tõsine probleem. Sir William, kes muul ajal usinasti lillepeenardesse ja maja seina äärde auke kraabib, eelistas ringi joosta ja möllata, selle asemel, et oma käpakesi millekski kasulikumaks (loe: uksetaguse lahtikaevamiseks) tarvitada.

Järgnenud jõu- ja ilunumbrid lumelabidaga, et puukuurini ja väravani pääseda, mõjuvad kahtlemata positiivselt vööümbermõõdule. Igatahes - kui nädal aega nii jätkuks, võiks loota, et mu lemmikteksad, mis ma juba maha kandsin, hakkavad jälle jalga mahtuma :P

Linnaviletsuse poolt lubatud kõrgendatud valmisolekus sahkadest jõudis siiakanti üks pisike traktorikökats. Kasu niipalju, et tee keskpaika pidi liigeldes poodi ikka pääseb, sest olgu lumi või mitte, kui õhtul ikka näljane pere laua ääres nuge-kahvleid klõbistab, peab olema midagi ette anda.

Ja sajab aina juurde. Kui välja ei peaks minema, oleks isegi mõnus, sest tegelikult on lumekoorma all lookas männid ütlemata kena vaatepilt.

teisipäev, 25. märts 2008

Sõltuvuse ravi

Pean tunnistama, et olen väikest viisi sõltuvuses sõprade blogidest. Just nendest, kust sai lugeda küpsemate inimeste mõtteid elust ja asjadest. Nüüd aga on nii juhtunud, et korraga on päris mitu sõpra blogipuhkuse võtnud. Mõni ähvardab hoopis ära kaduda.
Põhjused on erinevad, kellel suurenenud töökoormus, kellel vaja tervist turgutada, mõned aga on solvunud õelate anonüümsete kommentaaride pärast. Ei saa neid hukka ka mõista, see on nõme, kui sinu isiklikus ruumis poriste jalgadega trambitakse.


Kahju on sellest, et vähemaks jääb just neid virtuaalsõpru, kes on tundlikumad, kelle lugusid lugedes hakkavad mõtted liikuma, kes puudutavad sügavamaid hingekeeli. Asemele on raske midagi leida, kuigi olen tähele pannud paari blogi, millel tasub silm peal hoida.


Teistpidi jälle - kevad tuleb, ilmad lähevad ilusaks ning peabki hakkama rohkem end toast välja ajama. Siis on võib-olla isegi hea, et arvuti- ja netikiusatusi vähem, ei ole kahju mõneks ajaks eemale jääda.


Aga kõigile puhkavatele sõpradele: laadige end ja tulge mingi aja pärast tagasi uute ja huvitavate lugudega!

esmaspäev, 24. märts 2008

Kuhu lähed, emakeel?


Mina olen koolis eesti keelt õppinud päris headele hinnetele. Ei ole mul olnud probleeme grammatikaga ega oma mõtete kirjapanekuga. Aga nüüd on mõistus otsas.

Loen lehte ja aru ei saa. Keeran sõnu ja lauset niipidi ja naapidi, aga mitte ei mõika, mida öelda on tahetud.

Illustratsiooniks väljavõte tänase SLÕhtulehe paberversioonist.

Põhja prefektuuri politseinikud tabasid Denissi, kes haavas Maardus politseinikku, kes ta kinni pidas.

pühapäev, 23. märts 2008

Visati lihavõttemunaga




Mida lihavõtted sulle tähendavad?
Kuna ma olen kristlane, siis sisuliselt aasta suurimat püha. Olgem ausad – ülestõusmisusuta pole kristlust olemaski, see on kristluse alus ja põhi.
Aga lapsepõlves oli loomulikult munadepüha see peamine. Vanaema kõrvalt sai munade värvimisega varakult algust tehtud ja kuna seda vaid korra aastas sai, oli see piisavalt eriline sündmus. Ega muul viisil meie peres neid pühi tähistatudki.


Tähistad sa kodus lihavõtteid?
Eks ikka.

Mida sa pühade ajal sööd?
Liha peab sel päeval kindlasti laual olema, valmistusviis pole just oluline. Mune koksime ka ja kui võimalus on, sööme pashat. Ise ma selle valmistamises eriti hea ei ole.

Peidad sa lihavõttemune?
Ei ole sellist kommet ja ei tea ka olevat Eestis. Pealegi on meil munade värvimine olnud laste töö, imelik oleks neid siis veel ära peita.

Värvid sa lihavõttemune?
Jaa, vt eelmisi vastuseid. Sellel aastal värvis Tupsu, minu asi oli vaid värvid valmis panna.

Millist värvimistehnikat eelistad?
Peamiselt munalakki, aga on käiku läinud kõik võimalik, sibulakoortest ja toiduvärvidest alustades ja guaššidega lõpetades.

On sul lemmikmarki šokolaadist lihavõttejäneseid?
Ei armasta sellist kraami süüa, pealegi kamašokolaadist jäneseid tehtud ei ole.

Kes valmistab teil lihavõtteeine?
Kõige sagedamini mina ise ikka. Aga tütar on mul ka väga hea kokk ja tänavu jagasime kokkamise pooleks.

Kas lapsed saavad ka mingeid kingitusi peale maiustuste?
Munadest piisab.

Paastud sa Suurel Reedel?
Minu meelest on paastumine rohkem mõtteviisi asi, toiduga eriti ei paastu. Kerget ja tervislikku toitu võib igal ajal süüa, söömata olla ei luba mind juba tervis.

Edasi võib see munake minna Katseloomale ja Airikale ning kõigile teistele soovijatele.

Ilm on hukas


Või mida sa muud oskad öelda, kui jõulude ajal oli kummikuid vaja ja nüüd lihavõtete ajal võib suusatama minna. Nii külm küll ei ole kui Rootsis, aga kevadsoojusest on asi ka kaugel. Üldse on viimastel aastatel aastaaegadega paras segadus.

Kui nii jätkub, saavad Tupsu lapsed jaanipäeval lumesõda pidada ja jõululaupäeval koduaias päikesepõletuse.

Pühad igale eale


Tulevad kaks memme kirikust.


"Jaah," ütleb üks teisele. "Kui ma alles laps olin, olid need mulle munadepühad. Nooruses kevadpühad, abielunaisena lihavõttepühad. Ja nüüd vanaduses alles usupühad."

"Ja millal need siis ülestõusmispühadeks muutuvad?" küsib teine.

"No ega sinna enam palju aega pole, minu vanust arvestades," vastab esimene ohates.

laupäev, 22. märts 2008

Miks mune värvida?


Munade värvimine on lihavõttepühade üldine tava. Miks me aga seda teeme?

Üks vana legend räägib:

Kõndis kord naine munakorviga turu poole. Vastu tuli hulk inimesi, kes laulsid ja rõõmustasid. Kui naine neid imestunult vaatas, küsisid nad temalt: "Miks sina ei rõõmusta? Kas sa siis ei tea, et Jeesus, kes mõni päev tagasi risti löödi, on surnuist üles tõusnud?"

Naine vastas: "Mina seda ei usu! Kui see tõsi peaks olema, mingu need munad siin korvis punaseks!" Vaatas siis korvi ja munad olidki kõik punaseks värvunud!


Pildil olevad munad on Tupsu värvitud

reede, 21. märts 2008

Pühade-eelne


Vaikne reede...

Vaatasin õues ringi - lumikellukesed on ära õitsenud, aga põõsaalused juba sinetavad siniliiliatest. Tagaaias on metsikud tulbid end lume alt pikalt välja sirutanud ja neid on hämmastavalt palju. Tihased lendavad söögimajakese vahet, säutsuvad. Rabarbarit saab peenralt varsti võtma minna.

Kevad on varane. Tavaliselt olen igal aastal pööripäeva paiku vahtramahla jooksma pannud, tänavu ei tule sellest midagi välja.

Blogimaailmaski on vaikus ja rahu. Kes mõtiskleb Suure Reede teemal, kes on kogunud rahvatarkusi, kes sekeldab niisama.

Ja poes oli mune küll kastide viisi, kuid ainult pruunid. Eks näis, mis värvide ja lakiga teha õnnestub.

Rahu südames...

neljapäev, 20. märts 2008

Viipekeel ja kodakondsus


Sain paar küsimust.


Kuidas toimub meie riigis mitteeestlasest ja mittekodanikust kurtide kodakondsuseksam?

Millises viipekeeles õpivad mitteeestlaste perekonnas kasvavad kurdid lapsed?


Vastamine võttis veidi aega, tahtsin oma andmeid kontrollida.


Esimesele küsimusele leiab vastuse ka Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse kodulehelt. Muuhulgas öeldakse seal:

Eksamist vabastatakse täielikult:

*täieliku kurtuse ja kolmanda astme kuulmislanguse korral mõlema kõrvaga

*liitpuudega isikud, kellel esineb samaaegselt
- kuulmis- ja nägemispuue = pimekurtus
- kuulmis-, nägemis- või liikumispuue, millega kaasneb vaimne alalareng

*kuulmispuudega inimesed, kellel esineb kuulmislangus 50-60 või rohkem db (korrektsiooniga):
- kurdid, kelle esmane keel (emakeel) on viipekeel;
- oraalsed kurdid, kellel on esmakeeles (kõnekeeles) väljendunud alakõne;
- sisekõrva implantaadiga inimesed.

Aastate tagant on meeles, kuidas sai aidatud ühel Ukrainast pärit kurdil kodakondsustaotlust täita. Mees on abielus eestlannaga, töötab koolis õpetajana, lõpetas siin kõrgkooli. Kuid selleks, et oma õpilastega rahvusvahelistel võistlustel kaasas käia, pidi iga kord viisat taotlema. Millegipärast otsustamine venis ja venis, lõpuks tehti taotlus kodakondsuse andmiseks teenete eest. Kuna ta on kõrge kvalifikatsiooniga noortetreener, siis loomulikult sai ka positiivse vastuse.


Kooli kohta võin öelda, et KÕIK kurdid õpivad tänapäeval eesti viipekeeles. Kui nad on pärit muukeelsest kurtide perekonnast, võib koduseks keeleks muidugi olla vanemate keel, aga koolis seda ei õpetata.

Varasematel aastatel oli Tallinnas ka vene õppekeelega kurtide klasse Mustamäel ühe tavakooli juures, aga õpilaste vähesuse tõttu pandi need kinni, viimased allesjäänud õpilased viidi üle Tallinna Heleni kooli koos oma õpetajatega ja nad said kooli lõpetada vene keeles.

Kooli lõpetamisel teevad ka kurdid eesti keele riigieksami, aga mitte emakeelena, vaid nagu võõrkeele eksamit. See on kohustuslik. Minu andmetel keegi veel läbi kukkunud ei ole, nii et saavad hakkama küll.

Korra jooksis ajakirjandusest läbi, et Narvas on väike venekeelne kurtide kool, aga täpsemad andmed mul puuduvad.

kolmapäev, 19. märts 2008

Nunnumeetrit testimas



Suguvõsa väike printsess oli siiani üle vaatamata. Et aga juhtumisi oli printsessi suure venna sünnipäev, õnnestus kaks asja ühendada - sünnipäevalast õnnitleda ja oma nunnumeetri töökindlust testida.

Printsess oli igati tasemel - naeratas ja tegi nägusid, nagu sellises vanuses tited ikka. Leppis kõigi sugulaste hellitustega, oli nõus kõigi süles olema, vahepeal käis söömas ja mähkusid vahetamas, siis lallas rõõmsalt edasi.

Tupsu võttis printsessi olemasolu lihtsalt teadmiseks, tema jaoks oli olulisem, et sai vähe suurema printsessiga mängida. Sünnipäevalaps oli tema jaoks juba liiga suur.

Täiskasvanud muidugi rääkisid maast ja ilmast ning mulle tuletati meelde, et olen ühe blogiloo võlgu. See võlg on siin nüüdseks ära õiendatud.

Ja oma nunnumeetri kohta võin öelda, et täitsa töökorras veel.
Printsessi pilt pärineb Orkutist

teisipäev, 18. märts 2008

Evolutsioon?


Netist leiab tõesti kõike...

Kui evolutsiooni nii tõlgendada, miks siis mõned ikka veel imestavad, et meeste ja naiste mõttemaailmad teineteisest valgusaastate kaugusel on?

esmaspäev, 17. märts 2008

Omavalitsusi ei huvita?



Edastan üldiseks teadmiseks


Pressiteade 16.03.08


2007. aasta alguses Hasartmängumaksu nõukogu toetusel alustanud puuetega inimeste anonüümne nõuandetelefon Abilaegas jätkab sel aastal Tallinna Linna, Läänemaa Omavalitsuste Liidu ja MTÜ Jumalalaegas finantseerimisel. Kuigi enamus omavalitsusliitusid projekti käesoleval aastal toetamisvääriliseks ei pidanud, näitab statistika, et 14 töökuu jooksul abistasid nõustajad ühtekokku 300 puudega inimest üle Eesti, tõestades sellega, et teenuse järgi on pidev vajadus.


2007. aastal tabas Abilaegast ränk tagasilöök, sest septembris oma kodus suri kahekordse kõrgharidusega sotsiaaltöö magister Aleksander Vassenin. Temale asendaja leidmine oli pikaajaline protsess, sest valdkond on keeruline ja detailirohke. Kuni uue töötaja leidmiseni vastas telefonil MTÜ Jumalalaegas jurist. Nüüd on uus põhikohaga töötaja uuesti liinil vastamas ning kõnesid ootamas.Abilaekale esitatav teemadevalik on väga kirju. Kui esialgu planeeriti abistada ja nõustada eelkõige nägemispuudega inimesi, siis tegelikkuses oli neid kõigist helistajatest pooled. Palju pöördus Abilaeka poole liikumispuudega inimesi, aga ka reumahaigeid, psüühikahäiretega inimesi ja diabeetikuid.


Väga tuntav on puuetega inimeste ebakindlus ametnikega otsesuhtlemisel. Enne kui sotsiaalkindlustusameti infotelefonile või pensioniametisse helistada, soovitakse ikka oma vajadusele justkui kinnitust. Samas on palju inimesi eelkõige lahterdanud Abilaeka nn usaldusliiniks, kus olemas kuulav kõrv oma olmemurede kuulamiseks jpm.


Helistajate seas oli ka palju hooldajaid ja lähedasi, kes vajasid nõu oma hooldatavate igapäevaelu korraldamisel, puudeastmete taotlemisel ja rehabililatsiooniteenuste saamisel.


2008. aastaks finantseerigu leidmiseks saatis projekti korraldaja MTÜ Jumalalaegas taotlused kõigile omavalitsusliitudele paludes telefoni tööd toetada 1500-3000 krooniga aastas sõltuvalt piirkonnast. Taotletavad summad kalkuleeriti vastavalt antud maakonnast eelmisel aastal võetud kõnede arvule. Paraku ei toetanud projekti mitte keegi teine peale Tallinna Linna ja Läänemaa Omavalitsuste Liidu. Vastuskirjades sooviti edu, kuid leiti, et kaasfinantseeringut pakkuda ei suudeta. Kõige muljetavaldavam oli Valgamaa OL vastus, kus nenditi, et „OL eelarves ei ole ette nähtud vahendeid sponsorluseks”. Harjumaa OL aga ei vaevunud isegi taotlusele vastama. Projekti korraldajana leiab MTÜ Jumalalaegas, et antud juhtum on otsene näide, kuidas üle-Eestiliste sotsiaalprojekti jätkusuutlikkust on võimatu tagada. Kui kohalik omavalitsus ei leia 2000 krooni aastas, et aidata oma piirkonna puuetega inimestele teenust tagada, siis jääb arusaamatuks Omavalitsusliitude funktsioon.


Projekti eelarve 2008. aastal on 90000 krooni, millest Tallinn katab 50000 kr ja Läänemaa OL 2000 kr. Ülejäänud summa katab MTÜ Jumalalaegas omavahenditest.


Abilaegas on puuetega inimeste jaoks kui tugev õlg, millele toetamine annab jõudu edasi võidelda ja edasi minna.


Abilaegas nõuandetelefon 60 888 60 on avatud E,R kella 16-21 ja T-N kella 8-13.Helistajatele antakse praktilist nõu puude astmetega ja rehabilitatsiooniga seonduvast, puude iseärasustest, erinevate toetuste taotlemisest, abivahenditest, tööhõivest, hariduse omandamisest jpm. Lisaks antakse infot puuetega inimestega tegelevatest organisatsioonidest, rehabilitatsiooniasutustest jne. Pakutakse puudest tingitud psühholoogilist nõustamist, kuid loomulikult on olulisimaks just murede, ettepanekute, läbielamiste ja muu helistaja jaoks olulise ärakuulamine!Nõustamistelefonile vastavad oma ala spetsialistid, kes omavad praktilist kogemust puuetega inimestega seotud küsimustes.


Lisainfo: Janar Vaik, MTÜ Jumalalaegas juhatuse liige, tel 53 838 129

Kirju-mirju


Head ja halvad asjad kipuvad ikka koos käima või siis peab hea päeva lõpetama mõni kehv uudis.

Mina olen paar viimast päeva siin põhjanaabrite juures lausa suurepäraselt veetnud. Ülipidulik üritus ära peetud, kuhjaga tervitusi ja õnnitlusi edasi antud, hulga vanade sõpradega kokku saadud. Kaaslane edukalt kodumaale tagasi saadetud, sai mindud ühe sõbra poole õhtusöögile.

No pole mind veel nii haledalt alt tõmmatud! Mina, kes ma tavaliselt seeni ei söö, pistsin kinni korraliku portsu kukeseene püreesuppi. Väga hea oli muide, hoolimata sellest, et ma alles siis teada sain, mida söön, kui taldrikutäis juba poole peal. Ja elus olen siiamaani. Järgnes mõnus suitsutatud lambaliha (mida ma ka enne saanud pole) ning mitmekeelne vestlus kohvitassi juures. Pühapäevaõhtune Helsingi oli autodest mõnusalt tühi ja tagasisõit seetõttu sujuv ja kiire.

Aga vaat tagasiteel tekkis mul tunne, et nüüd kuskil midagi korrast ära on. Ja ei läinudki palju aega, kui saabus sõnum, et see inimene, kelle esialgu pidin kaasa võtma, on kiirabiga haiglasse toimetatud. Tuju kukkus kolinal. Siis hakkas siin öömajas nett ka streikima, ei saanud meilidele ega messengerile ligi. Selleks ajaks, kui tagasi tuli, oli kell juba nii palju, et osa tööd jääb tegemata, kodus läheb kiireks.

Ja esmaspäev kulub tõsisele töökoosolekule, enne kui õhtul üldse koju saab sõitma hakata.

laupäev, 15. märts 2008

Carl Oscar Malm


Soome viipekeelne kogukond tähistab igal aastal 12.veebruaril Carl Oscar Malmi sünniaastapäeva. Miks on see mees (1826-1863) neile nii tähtis?

Esiteks on tegu Soome ajaloo esimese kurdiga, kes sai hariduse. Soomes sel ajal polnud veel ühtegi kurtide kooli ja seetõttu pidi poiss minema õppima Rootsi. 1845 lõpetas ta kooli parimate võimalike hinnetega.

19-aastase noormehe koolikogemus oli nii positiivne, et tema ainsaks unistuseks sai anda haridus ka kõigile teistele Soome kurtidele. Kuid Senat lükkas kooli rajamise avalduse tagasi, kuna nende meelest oli kurte nii vähe, et asjal polnud mõtet. Nii hakkas C.O.Malm 1846 suvel õpetama kaht kurti poissi eraviisiliselt. Sama aasta oktoobris avas ta Porvoos väikese erakooli kümnekonna õpilasega. Alles 1855 hakkas kool saama väikest riigi toetust, moodustati ka kooli juhatus, millesse kuulus teiste hulgas ka luuletaja J.L. Runeberg.

Esimene riiklik kurtide kool alustas tööd 1860 Turus, kuid C.O.Malm sai seal töötada ainult õpetajana, mitte juhatajana, kuna seadus nõudis, et juhataja peab olema "täismeeltega" ehk siis ei tohtinud olla ise kuulmispuudega.

Turus sai Malm töötada vaid kolm aastat, ta suri 37-aastasena kopsupõletikku.

reede, 14. märts 2008

Vale inimene?!


Tüli kogub hoogu. Nüüd on kaasa haaratud juba rohkem rahvast.

Juhtus nimelt nii, et inimene, kelle pidin täna siis Soomemaale kaasa võtma, ei saanudki tulla. Õnneks leidis ta kohe endale asendaja, samuti aktiivse juhatuseliikme. Minul polnud selle vastu midagi, hea, et keegi nii lühikese etteteatamisega üldse sai tulla.

Aga hommikul, kui parasjagu kotti pakkisin, kanti mulle ette, et see teine 'teenekas solvunu' on juba kuskil skandaali teinud, et ikka ma võtan vale inimese kaasa. Ilmselt siis see ainus õige oleks olnud tema ise. Nimelt olevat see tänane kaasatulija niigi saanud palju minuga reisida, küll sinna (aastal 2000 muide), küll tänna (aastal 2001). Et too 'teeneline' palju rohkem on saanud, pole üldse oluline vist.

Ma ei saa inimesest enam üldse aru. Meie tegemistest on ta tegelikult kõrvale jäänud juba tükimat aega, vabandades ennast suure töökoormuse ja kehva tervisega, mõned muud põhjused pealeselle. Aga kui mingi tähtpäev on, hoidku jumal selle eest, et teda meeles ei peeta, tänukirja või kingitust ei anta. On meeles peetud, on tänatud ja lilletatud, ikka vähe.

Tegelikult on mul sellest inimesest kahju. Ta on tõepoolest palju teinud. Aga pidevalt oma kolmekümne, kahekümne, isegi kümne aasta taguste teenete rõhutamine, enese esiletoomine, teiste halvustamine annavad tunnistust inimese sisemisest ebakindlusest, võibolla veel hullematest probleemidest. Kurb, kui tark inimene kaotab oma väärikuse.

Ükskord on meil kõigil aeg kõrvale astuda, anda võimalus uutele tegijatele. Kui meie nõu ja abi vajatakse, siis seda pakkuda, mitte aga teistele kogu aeg nina alla hõõruda - vaat kus mina omal ajal...

Annaks jumal, et ma ise oskaksin õigel ajal õigesti käituda.

neljapäev, 13. märts 2008

5=4=3=2=1


Nõukaaegsed inimesed peaksid seda valemit päris hästi mäletama ja lahti seletada oskama.

Minule aga tuli see meelde, kui poeg kurtis, et peab juba teist päeva järjest üksinda kolme inimese tööd tegema. Lihtsalt üks on haige ja teisel hädasti vaja asju ajada, kliendid aga ootavad järjekorras. Ülemus on kõik ajad topelt täis pannud ja ära ei taha heameelega kellegile öelda, eriti püsiklientidele.

Põhipalgas see rabamine eriti ei kajastu, boonust tuleb veidike juurde, aga see ei kaalu üles seda, et õhtuks on poiss surmväsinud, ei jaksa kodus enam kätt ega jalga liigutada. Kui nii pikemalt jätkub, ei jää muud üle kui paremaid jahimaid otsima hakata....

Aga noorematele siis valemi tõlgendus ka: viie aasta plaan nelja aastaga, kolme inimese töö kahe inimesega ühe palga eest.

kolmapäev, 12. märts 2008

Gaasirünnak


Silmad jooksevad vett, köhin ja turtsun, suus on vastik maitse ning süda jätab lööke vahele.

Sain täna poes sahmaka gaasi näkku.

Milles asi, ei tea siiamaani. Lugu ise juhtus nii:

Tulin pikalt koosolekult. Mõtlesin, et astun poest läbi, võtan midagi näksimiseks. Poe uksel tormas mulle vastu kaks noormeest. Üks pääses välja, komistas ning käes olnud kurgipurk lendas maha kildudeks. Teisel sai turvamees natist kinni, krabas taskust gaasiballooni ja lasi selle talle näkku tühjaks, siis andis veel jalaga tagumikku ning viskas poest välja. Gaasi jätkus muidugi lähedalolijatele ka.

Mina suutsin oma ostud ära teha, ühel teisel naisel oli ikka päris halb. Õnneks oli tal poeg kaasas, kes ta välja talutas.

Turvamees aga rääkis natuke telefoniga, siis hakkas rahulikult ostukorve ja kärusid kokku koguma.

teisipäev, 11. märts 2008

Tööõnnetus?!


Pealtkuuldud kõnelus bussis.

Kaks tšikki, nii 10-11 aastased.

Tšikk 1: "Kas sa juba tead, kas saad õe või venna?"
Tšikk 2: "Venna."
Tšikk 1: "Lahe ju!"
Tšikk 2: "Mis lahe?! Kellele seda tööõnnetust veel vaja on? Täiskasvanud inimesed peaksid ikka mõtlema ka veidi, enne kui jamama hakkavad!"
Tšikk 1: "??????"
Tšikk 2: "Alles saime hakata reisimas käima, nüüd peab jälle mitu aastat kodus istuma!"

DALAI LAAMA ISIKSUSE TEST


Ainult 4 küsimust ja vastused panevad sind mõtlema. Ära tee sohki ja ära vaata vastuseid altpoolt. Mõistus on nagu langevari, see töötab kõige paremini,kui see on avatud.
Jälgi õpetusi väga täpselt. Ära spikerda.
SOOVI MIDAGI ENNE TESTI KALLALE ASUMIST
Siin on ainult 4 küsimust ja kui sa näed vastuseid enne vastamist finishing, ei ole need ausad vastused.
Mine allapoole aeglaselt ja tee iga harjutus ära enne, kui sa edasi lähed.
Ära piilu. Võta paber ja pliiats, et kirjutada vastused paberile. Sa vajad neid
vastuseid testi lõpus. See on aus küsimustik, mis ütleb sulle palju tõtt su enda kohta.


Pane need 5 looma oma eelistusjärjekorda:
a.Lehm c. Lammas e. Siga
b. Tiiger d. Hobune


Kirjuta iga sõna juurde omadussõna:
Koer Rott Meri
Kass Kohv


Mõtle kellegi peale (kes sind samuti teab ja on su elus ka tähtis) ja kirjuta iga
värvi juurde tuttavatest mõni (kes peaks sobima selle värviga kõige paremini) ja ükski nimi ei tohi korduda.
Lisa iga värvi juurde üks nimi.
Kollane Punane Roheline
Oranz Valge
Lõpuks, kirjuta oma lemmiknumber ja lemmiknädalapäev

Valmis? Ole valmis selleks,et su vastused on hetkel sellised, nagu sa oled.
Vaata lahendusi altpoolt (aga enne lõppu soovi oma soov veelkord):


Sinu elu tähtsusjärjekord.
Lehm tähendab KARJÄÄRI
Lammas- ARMASTUS
Siga- RAHA
Tiiger- UHKUS
Hobune- PEREKOND
Koera kirjeldus näitab sinu iseloomu.
Kassi kirjeldus näitab sinu partneri iseloomu.
Roti kirjeldus näitab sinu vaenlaste iseloomu.
Kohvi kirjeldus näitab sinu suhtumist seksi.
Mere kirjeldus näitab sinu enda elu.
Kollane: Keegi,keda sa kunagi ei unusta
Oranz: KEEGI KEDA SA PEAD TÕELISEKS SÕBRAKS
Punane: Keegi,keda sa tõeliselt armastad
Valge: sinu hingesugulane
Roheline: Keegi,keda sa mäletad kogu oma elu


Sa pead selle teate edasi saatma oma lemmik–arv inimeste hulgale ja su soov
läheb täide märgitud nädalapäeval. Seda ütles dalai Laama ka Millenniumi kohta
– mõtle paar hetke selle peale.


Ära jäta seda teadet tähelepanuta, mantra toimib järgmise 96 tunni sees.
Sa üllatud meeldivalt. See on tõsi, isegi juhul, kui sa ei ole ebausklik.
Proovi kindlasti.See on hämmastav.


SAADA SEE MANTRA VÄHEMALT 5 INIMESELE JA SU ELU MUUTUB PAREMAKS
0-4 isikut: elu muutub natuke paremaks
5-9 isikut: elu muutub sinu tahtmise järgi
9-14 isikut: sind ootavad 3 järgmise nädala jooksul vähemalt 5 üllatust
15 või rohkem isikut: su elu muutub drastiliselt ja kõik,millest sa oled unistanud,
saab tõeks.

esmaspäev, 10. märts 2008

Pildid eilselt talituselt

imgp0035 Võta vastu see amet, mis sulle on usaldatud
imgp0037 Stoola kui ameti tunnusmärk


Eha Krafti ordinatsioon 9.03.2008

Piltide autor Ülle Reiman

Lisa naisvaimulikele


Eile oli Püha Vaimu kirikus tavapärasest pidulikum teenistus. Peapiiskop Andres Põder ordineeris diakoniks koguduse noortetöötegija ja pühapäevakooli eestvedaja Eha Krafti. Assisteerisid koguduse õpetajad.

Oma kõnes ütles peapiiskop, et inimese ja Jumala arusaam maailma asjadest võivad olla kardinaalselt erinevad. Kui inimese jaoks on suur see, keda kõik kummardavad ja teenivad, siis Kristus ütleb: "Kes tahab olla suurim, olgu kõikide teenija." Kes on siis tegelikult suur?

Diakon on koguduses õpetaja abiline, kes peaks jõudma sinna, kuhu õpetaja ise alati ei jõua. Lapsed, noored, vanad, haiged - need on tema tööpõld. Armastus, pikk meel, kannatlikkus, südamlikkus, lahkus - need on osa tema olemusest.

Väliselt eraldab diakonit õpetajast ka see, et kui õpetaja kannab stoolat sirgelt ees ja risti rinnal, siis diakonil on stoola põiki üle parema õla.

Praeguse seisuga on EELK-s 40 naisvaimulikku.

Pildil on Tallinna Püha Vaimu kiriku altar

pühapäev, 9. märts 2008

Mõtlematud vastused







VASTATA TULEB PIKALT MÕTLEMATA!

1. Kirjuta, kuidas möödus naistepäev, kas lilli kinkisid või said?
Kuidas möödus, lugege siit. Lilli kinkisin, ise ei saanud.

2. Mida sa hetkel mõtled?
Miks ma nii unine olen?

3. Mis laulu sa viimati kuulsid?
Päästja risti alla (KLPR 76)
4. Milles oled andekas?
Friikidega suhtlemises
5. Mida sa ei suuda teha?
Pikka viha pidada.

6. Kõige rumalam tegu, mida oled teinud?
Usaldanud vale inimest.

7. Kuhu reisiksid kõige meelsamini?
Austraaliasse.

8. Nimeta film ja roll, kus oleksid mänginud peaosa (esimene meeldetulev)?
Tuulest viidud, Scarlett.

9. Sinu kolm soovi kuldkalakesele?
Mõistust ülemustele, tervist endale, õnne lastele.

10. Kas koer või kass?
Mõlemad

11. Kas arstiks või aednikuks (valida tuleb üks)?
aednikuks (töö praak pole nii ohtlik)

12. Ütle kolm nime, kelle valiksid järgmiseks presidendiks (üks olgu blogijaist)?Siiri Oviir, Andrus Ansip, Joodikupoeg
13. Kes on su guru?
Jaan Kiivit
14. Millist raamatut oled viimasel ajal lugenud suurima naudinguga?
Jüri Bärg „Hoida ja harida”

15. Ütle kolm omadust, mida enda juures heaks ei kiida?
Laiskust, leplikkust, lohakust.

16. Sinu parim tegu senises elus?
Minu pere.

17. Kas Jumal on või ei ole armastus?
ON.

18. Millist YouTube videot soovitaksid kõikidel vaadata?
Ei vaata tavaliselt üldse

19. Mitu liiget võiks olla parlamendis?
Mitte rohkem kui praegu.
20. Nimeta 10 blogijat, kelle vastused Sind huvitaksid?
Väike Nõid
Põrgukiz
Osaline
Trulla
Larko
Sirje
Nirti
Wild
Juta
Ramloff

Lörriläinud naistepäev


Oli meil tänaseks plaan...

Tupsul on üks väike sõber. Leppisid siis Tupsu emme ja sõbra emme kokku, et Tupsu läheb koos emmega peale lõunat sõbra juurde ning jäävad sinna pühapäeva õhtupoolikuni - saavad lapsed mängida ja emmed naistejutte ajada. Aga et meil oli enne veel vaja ühes teises kohas külas käia ja sõbra emmel ka linnas asju ajada, lepiti siis nii kokku, et meie lähme külla ning sõbra emme tuleb kindlaks kellaajaks Tupsule ja tema emmele sinna autoga järele ning mina lähen koju oma tegemiste juurde.

Plaani esimene pool toimis suurepäraselt. Jõudsime kenasti kohale, veetsime mõnusasti aega ning saime mitmed vajalikud jutud räägitud. Hakkas kell ka juba sinnamaale jõudma, et kohe-kohe peaks auto ukse ees olema. Tupsu juba väsinud ka, ootas sõpra pikisilmi. Aga keda pole, seda pole. Saadab Tupsu emme siis sõnumi, et miks värk on, laps väss ka juba. Vastus tuli kähku: "Autol rehv tühi, ootan, et ära vahetatakse." No selge, ikka juhtub, eks me siis oota - kaua selle rehvi vahetamine ikka aega võtab.

Tupsu hakkas juba väikselt virisema. Lohutasime, et kohe-kohe tullakse ja saab sõbra juurde. Aeg läks, ei kippu ega kõppu. Olukord kiskus juba piinlikuks. Saadab Tupsu emme siis uue sõnumi - kaugel oled? Vastus: "Tunnikene läheb veel." Mida paganat?

Ega muud, tulime ära koju. Väsinud ja virila lapsega pole just mõnus mööda linna liigelda. Teel Tupsu veel küsis: "Aga kui tädi nüüd helistab, siis me peame ju ikka sinna minema?" Arvasime, et ega ikka ei pea küll. Ja mida imet - kui koju jõudsime, helistaski. Et nüüd sai auto korda, võib ju ikka Tupsule järele tulla, mis siis, et õhtu juba käes. Aga selle peale arvas Tupsu emme, et pole enam mõtet - saad kohale, tuleb laps kohe magama panna, ta niigi juba väsinud. "No kui sa just ei taha..." Vaat ei tahtnud enam jah.

Aga sõbra jaoks ostetud koogid sõime ise ära. Maitsvad olid küll.

reede, 7. märts 2008

Unustus


On unustus, kui võtad laulu
ja lased viisist, rütmist vabaks, rändama.
On unustus kui lind, üks tiib ei tea, mis teine teeb,
- nii väljasirutatud, liikumatud -
kuid siiski hingetõmbeni nad ühel meelel
kõrgtaeva väsimatus triivis.


On unustus ka öine vihm,
ka talu põlislaanes, ka laps.
On unustus nii valge nagu puu, pealt laasitud;
lööb pimedaima vaimu selgeltnägijaks
ja matab maha jumalaid.

Kui palju unustust ma siiski mäletan!

Hart Crane

neljapäev, 6. märts 2008

Tüli majas


On alles jama lahti - kaks mulle olulist inimest on omavahel tülli pööranud ja mina selle supi sees.

Tegemist on ülipiduliku üritusega järgmisel nädalavahetusel, kuhu mina olen kutsutud ameti poolest ja kuhu saan ühe inimese oma organisatsioonist kaasa võtta. Korraldajad eeldasid (ja ka meie omad, kui asjast rääkisin), et loomulikult tuleb kaasa juhatuse esimees. Meile kahele kaetakse kulud, ülejäänud soovijatel oleks olnud võimalus osaleda oma rahakoti toel.

Nii sai kokku lepitud, piletid ostetud, ööbimised korraldatud. Ja paar päeva tagasi sain näotäie sõimata - kuidas ma ikka teist inimest eelistan ja teeneka tegelase selja taga asju ajan, kas tahan teda hoopis kõrvale jätta?! Ei aidanud siin seletused ega meeldetuletused, asi läks ikka päris inetuks. Loomulikult on ka see kaasatulija pisarateni solvunud, et asja nii nähakse.

Sõitmata sellepärast muidugi ei jää. Aga kuidas edaspidi koos töötada?

Ajakirjanikud, kaua võib?!


Kohustuslik kordusõppus:




Enne järele ei jäta, kui selgeks saab.

Ja kui ikka kinni ei jää, saab kinni löödud:
http://airemurd.blogspot.com/2008/03/vaikne-kuningriik.html

kolmapäev, 5. märts 2008

Läheks ka kooli?


Valgeseelik arutleb, kas võiks pikemaks ajaks õppima minna ja mis see tema ajabilansiga teeks. Kui päris aus olla, olen ise samasuguseid mõtteid mõlgutanud.

15 aastat tagasi tegin kannapöörde ja asusin täiesti uut eriala õppima. Hullumeelne aeg oli - täiskohaga tööl ja koolis, lapsed samuti alles koolipingis. Polnud harvad õhtud, kui pisikese laua ümber pidime mahtuma neljakesi - mina tuupimas eksamiteks, samal ajal lapsed ette valmistamas oma koolitükke (muidugi pidevalt üksteise võidu nõudes, et ma seletaksin ja juhendaksin). Samasse perioodi mahtus tõsisem karvakatkumine mehega, mis lõppes lahutusega. Aga ma täiega nautisin seda aega, ühiseid arutelusid koolikaaslastega, oma superlahedaid rühmakaaslasi, õppimist ennast. Sellega polnud mul mingit vaeva.

Aeg on läinud, tunnen, et võiks edasi minna. Tegelikult tean täpselt, mida tahaksin teha. Paraku pole see Eestis võimalik. Või oleks ka, aga nii raske raha eest, et lööb hinge kinni. Soomes õppimiseks ja uurimistöö tegemiseks vajaksin oma praeguse tööandja tugevat toetust, mida ka hetkel ei paista.

Kuid siiski ei ole ma seda mõtet maha matnud. Esiteks on seda vaja mulle endale, teiseks peaksin suutma tööandjat veenda, et pikemas perspektiivis on see vajalik ka temale. Me mõlemad saaksime baasi, millelt edasi areneda. Praegune seisak ja vaikelu viib ainult allapoole ning kannatajaid oleks lõppkokkuvõttes hulgem.

Kas sügis leiabki mu koolipingist?

teisipäev, 4. märts 2008

Prohvet

Taevas levis kuuldus, et ühes kohas Maa peal toimub varsti suur õnnetus. Üks ingel aga ei tahtnud leppida sellega, et seal siis palju inimesi surma saab ja läks Jumala juurde paluma, et teda prohvetina Maa peale saadetaks neid hoiatama. Jumal lubaski tal minna, kuid enne muutis ingli suureks linnuks.
Ingel lendas inimeste juurde, kriiskas linnu kombel ning püüdis nokahoopide ja ägeda tiivaplaginaga neid ohtlikust kohast eemale peletada. Inimesed vaatasid teda imestunult ja arutasid omavahel, mida see peaks ometi tähendama, kuid ei läinud kuskile. Ingel lendas kurvalt taevasse tagasi.
Veidi aja pärast palus ta Jumalalt luba uuesti proovida. Ka seekord sai ta loa, kuid Jumal muutis ta suureks koeraks. Koerana jooksis ingel inimeste keskel ringi, niuksus, sakutas neid hõlmadest ja püüdis ohtlikust kohast eemale vedada. Ikka ei olnud sellest kasu. Inimesed vangutasid vaid päid ja panid imeks koera kummalist käitumist, kuid ei läinud kuhugi. Jälle pidi ingel kurvalt tagasi pöörduma.
Kolmandatki korda palus ingel luba proovida. Seekord saatis Jumal ta Maa peale inimesena. Ingel käis Maa peal ringi ning üritas inimesi veenda ohtlikust kohast lahkuma. Mitmedki võtsid teda kuulda, sest nad olid ka ise imestanud linnu ja koera kummalise käitumise üle. Kui nad siis eemale olid läinud, juhtuski õnnetus ning paljud, kes sinna jäid, saidki surma.
Ingel pöördus tagasi taevasse ning läks Jumalale etteheiteid tegema - kui ta kohe oleks saanud inimesena Maa peale minna, oleks ta saanud päästa palju rohkemaid. Selle peale ohkas Jumal sügavalt - siis poleks sa kedagi päästnud, keegi poleks sind kuulanudki...

esmaspäev, 3. märts 2008

Südamelood


Komistasin täna siis sellise loo otsa. Ja olen pehmelt öeldes hämmingus.

Esiteks ei saa ma hästi aru nende emade suhtumisest. Kiirabi ja haiglaarst panevad ka vähe imestama. Ainult peale vaatamisega ikka diagnoosi ei pane ju.

Meie perel on südamehaigustega eriline suhe. Oma osa on siin kindlasti geenidel.

Kui olin keskooli lõpuklassis, seiskus mu onu süda. Enne seda oli ta ligi kaheksa aastat arstide ja haiglate vahet sõelunud, üha suuremates kogustes ravimeid neelanud, kuid päästa polnud midagi.

Umbes samal ajal tekkisid emal rütmihäired ja valud rinnus. Ravimeid kulus temalgi, siis õnneks olukord stabiliseerus. Praeguseks on tal avastatud pärgarteri ahenemine, ootab operatsiooni.

Ise olin ma kogu lapsepõlve kimpus sagedaste angiinidega, mis samuti südamele mõju avaldamata ei jätnud, keskkooliaja olin päris ametlikult reumatoloogi juures arvel. Rütmihäired jäidki, valud rinnus taandusid pärast mandlioperatsiooni. Et lisaks on ka kaasasündinud klapirike, avastati palju hiljem. Siiani on meeles, kuidas kardioloog tõsiselt mulle otsa vaatas ja ütles - lapsi ma küll ei soovita teil muretseda. Võisin teda lohutada, et mul juba kaks olemas. Paar aastat hiljem sain poja ka ja pole kordagi kahetsenud, et arsti sõna ei kuulanud. EKG on muidugi nagu ta on, vahtevahel pistab ka, aga kuna ma tean, millega tegu, tulen toime.

Nooremal tütrel avastati südamerike samuti teismeeas, üks südame pool on teisest tunduvalt väiksem. Lihtsalt lambist võivad valuhood sisse lüüa, mõnel korral on vaja läinud adrenaliinisüsti otse südamelihasesse.

Onupoeg on samuti rütmiga kimpus, pojal teeb vererõhk tempe.

Nii et kui meil keegi kurdab valu või pitsitust rinnus, hakkab minul paanikaosakond kohe tööle, rütmi kontrollimine ja vererõhu mõõtmine käivad une pealt. Aga arvan, et igal juhul on parem, et tean, millega tegu, selle asemel, et küüsi närida ja muretseda. Teadmatus oleks kordades hullem...

pühapäev, 2. märts 2008

Konnastumas


Einoh, inimene õpib ikka kogu elu...

Ei viitsinud eile köögis toimetada, läksime hoopis välja sööma. Nõmme keskuse Aasia toidukoht on igatepidi tasemel. Kana oli mõnusalt vürtsine, portsjonid megasuured. Kõht täis, tuju hea.

Aga poole öö ajal tekkis kahtlus, et kana asemel oli toidus hoopis kari konnasid, kes siis kõhus ellu ärkasid ja üksteise võidu krooksuma kukkusid. Igatahes soodavesi neid maha rahustada ei suutnud. Üksikud krooksud käisid hommikuni.

See muidugi ei tähenda, et ma teine kordki sinna sööma ei läheks...

laupäev, 1. märts 2008

Võõras pesu


Juhtub ka nõnda, et lahku läinud paar pärast esimesi suuri haavade lakkumisi ja vaikivat positsioonisõda suudab hakata üsna normaalselt suhtlema, seda enam kui on kasvatada ühine laps. Vahel aga tekivad siingi naljakad tagasilöögid.

On minulgi tutvusringkonnas selline paar. Juhuse tahtel elavad nad peaaegu kõrvuti majades. Mees on vajadusel nõus lapse eest hoolitsema, võtab teda endaga mitmele poole kaasa, tegeleb temaga. Ning kuna naisel oma elamises veel pesumasinat pole, mehel aga on, peseb ta ka lapse pesu puhtaks. Naise oma loomulikult mitte.

Selle pesupesemisega siis juhtuski korra, et kogemata olid lapse asjade hulka sattunud ka ühed naise aluspüksid. Need nopiti välja, pakiti kilekotti ja tagastati sõnadega: "Minu masin võõrast pesu ei pese!"

Nojah, vett ja energiat kulub ju liiga palju...