Praha kroonika - 3.päev: matk pakases

torn,milles igal pühapäevahommikul 15 min kajab kellamäng
muistsel kombel - nöörist tõmmates ja sügavalt kummardades

Pühapäev teatavasti on hingamispäev. Aga ega siis usinate seminaristide jaoks tähenda see, et saab kaua magada ja niisama lebotada. Isegi hommikusöök oli tõstetud pool tundi varasemaks, et seejärel rahvas kokku koguda, kõigile metroopiletid kätte jagada ja teele asuda, kõigepealt äärelinna.

Et meil eelmise õhtu külmetamisest juba kogemus olemas ja oli juba ette teada, et kogu pärastlõuna veedetakse värskes õhus, oskasime end korralikult sisse pakkida (ja isegi siis kippus külm vahetevahel näpistama). Kõik paraku nii ettenägelikud polnud...

Kuid hommikupoolik oli ette nähtud vaimutoidu jaoks ning nii sõidutati meid metrooga kuskile päris äärelinna ning lasti karges hommikuõhus veel veerandtunnike jalutada ühte pisikesse ja armsasse evangeelsesse kirikusse. Kirik asus just eramute ja paneelelamute rajoonide piirimail, oli säravvalge ümmargune ehitis. Sees soe, nii et joped-kasukad sai kenasti varna riputatud. Mahutas sadakond inimest, kui aga meie seminariste poleks olnud, oleks peaaegu tühjaks jäänud vist. Nagu pastor pärast rääkis, ei käigi teenistustel kuigi palju rahvast, rohkem on kirikusse asja nädala sees. Ning suurte pühade ajal eelistavad prahalased hoopiski linnast ära sõita.... Aga kogudus toimib, oma eluga ollakse rahul. Ega pole kerge olla protestant maal, kus juhtroll on siiski  katoliiklastel (mõelge kasvõi Jan Husile).

Lõuna oli samas lähedal, juba harjumuspäraselt toekas ja maitsev. Ning oligi aeg uuesti metroojaama jalutada. Ilm oli ka tunduvalt mõnusamaks läinud (kuigi vara rõõmustasime :P). Seekordne sõit oli pikem ning viis meid pärast ümberistumist teisele poole jõge, Praha kindluse lähistele. Algas kolme ja poole tunnine jalgsimatk mööda libedaid sillutisekive.

Kõike giidi räägitut ei jõua üle korrata, kindlus kujutab ju endast lausa omaette linnakest. Aga kui mõelda, kui paljud kroonitud pead on seda sajandite jooksul asustanud ja ehitistega täiendanud, siis võib öelda, et pilt oli ikka suurejooneline (isegi talvel). Praegugi on kindluses Tšehhi presidendi residents, toimib Tšehhi peakirik St.Vituse katedraal, kontserte saab kuulata Püha Jüri basiilikas....

Peab tunnistama, et katedraal oli küll suur ja võimas ning väga kaunis, kuid seda täielikult nautimast takistas paraku külm - väljas igatahes oli soojem... Vana kuningaloss on otse katedraali kõrval ning sellega ühendatud, kuningas läks missale otse oma ruumidest ning istus eraldi rõdul (praegu seda restaureeritakse). Katedraali lõunatornis helistab kellamees igal pühapäevahommikul kell 9 kelli 15 minutit järjest ning ikka muistsel kombel nöörist tõmmates ja iga tõmbe juures sügavalt kummardades.

Mäest alla mööda nn. Kuldset tänavat - ka praegu on see ääristatud kenade nukumajakestega, omaaegsete töökodade asemel paraku on enamuses suveniiripoekesed. 

Karli sild päevavalges kuigi suurt muljet ei jätnudki, mõned skulptuurid ehk olid paremini näha.... Silla otsas on ka Karl IV ise, kes paljude muude suurte tegude kõrval asutas ka Praha ülikooli - vanuselt kolmanda ülikooli Euroopas.  Veel paar peatust vanalinnas ning giidil oligi aeg lahkuda. Meie aga hakkasime kohta otsima, kus veidi sooja saada.

Mõnusa ja taskukohase kohviku leidsime tegelikult kohe, aga ega siis kohe istuma pääsenud - administraatorineiu palus oodata, kuni mõni laud vabaneb. Läks üsna tublisti aega. Sulasime üles, saime sooja ning arutasime, kas õhtul veel kuhugi minna või mitte. Kuna aga praktiliselt kohviku kõrvalt avastasime toidupoe - palju parema kui eelmisel päeval kohalike juhatatud supermarket - ostsime näksimised kaasa ja otsustasime sel päeval enam mitte külma kätte minna...

Praha kroonika - 2.päev: kultuuride kohtumine

Esimene öö hotellis möödus kenasti. Ei usu, et selles mingi osa reisiväsimusel oli, lihtsalt tuba soe, voodi pehme, rahu ja vaikus. Hommikusöök oli ka mõnus ning kuigi kogenumad teadsid hoiatada, et siinne kohv põhjamaalase maitsele ei istu, oli see üllatavalt joodav.

Tipa-tapa ülikooli ning seal tabas mõningaid meie seast esimene kultuurišokk. Teatud privaatruumi uksel nimelt polegi lukku ning hõivatusest peaks märku andma ainult ukse alt paistev valgustriip. Ega sellest probleemi tehtud kah, on nii, siis on...

Seminariruumis sundis eestlaslik tagasihoidlikkus meie gruppi sättima end kõige viimasesse ritta ning ega mõttevahetuse ajal suud eriti lahti kiputud ka tegema - jälle teistmoodi kui teised. Ka lektorite erinevus torkas selgelt silma - sakslase selge ja asjalik jutt, norralannade emotsionaalsus, samuti see, et neil mõlemil olid ka slaidid jagamiseks, ning siis pärastlõunase kontrastina kohaliku tšehhi lektori monotoonne vaikne jutt, slaide ka polnud ning kuigi sisu oli tegelikult huvitav, läks sellest palju kaotsi....

Lõunasöögiga olid korraldajad välja mõelnud ühe väga laheda praktilise nipi. Kuna siin on rahvast mitmelt poolt ja mitmelgi eridieedid, jagati neile vastavad värvilised lindikesed rindu. Ettekandjal lindi värvi järgi kohe selge, kellele milline taldrik viia, ei pea üle saali kisama - kes see nüüd laktoosi- või gluteenivaba portsjoni peab saama? Aga portsjonid olid suured, toit maitsev - mida veel tahta?

Päeva lõpetas tutvumismäng ning iga grupp pidi ka kirja panema oma ootused kogu seminarile. Lahe ja lõbus oli, mulle endale meeldis kõige rohkem soomlaste kirjutatu. Nemad jagasid lehe pooleks - üldine ja erialane ootus. Üldise poole peale kirjutati esimeseks maitsev toit, erialase aga lõpetas soov (kuna tegu tudengitega, siis ka täiesti mõistetav) saada kirja ka viis ainepunkti. 

Kohalikud juhatasid kätte ka lähima supermarketi, kust võiksime endale õhtuks näksimist osta. pean tunnistama, et kuigi seal sai veedetud kas tundi, minu kotti midagi ei jõudnud. Valik on suur küll, hinnad seinast seina, osa asju kindlalt odavamad kui meil, üldiselt siiski samad ning päris mitmed asjad ka tunduvalt kallimad...

Kuna kuulus Karli sild pole meie elupaigast kuigi kaugel, võtsime paari inimesega kätte ja läksime vaatasime selle ka veel üle. Õhtul on linn ilus, aga hirmus külm oli, seepärast pikemat kolamist ette ei võtnud siiski, fotokas kippus ka lõpuks ära hanguma... Paari päeva pärast aga lubab ilmateade juba sula....

Praha kroonika - 1.päev: ei saa ikka sekeldusteta

Nagu aru saada, on Kukupai jälle reisimise ette võtnud... Seekord kutsus kümneks päevaks külla Karli ülikool sõbraliku vennasmaa pealinnas Prahas. Muidugi mitte ainult Kukupaid vaid kohe päris-päris mitut inimest.

Sekeldused algasid sedapuhku juba enne reisi. Esiteks loobus üks grupiliige, õnneks piisavalt vara, et tema peale mitte kulutusi teha. Siis ilmnes koduse inventuuri käigus, et olemasolev reisikohver on lootusetult läbi omadega, paratamatult tuli minna ja uus osta. Ajastus muidugi polnud kõige sobivam, kaalusin isegi võimalust kuidagiviisi läbi ajada. Aga praegu võin juba öelda, et õnneks tuli mõistus enne koju, ma ilmselt poleks vana kohvriga lennujaamast hotelli jõudnudki...

Järgmise käki keeras kokku reisibüroo, kes üsna viimasel hetkel saatis uued lennupiletid, kuna mingil x põhjusel oli vaja muuta tagasilendu. Kahetunnise otselennu  Prahast Tallinna ja normaalsel kellaajal kojujõudmise asemel tuleb ümberistumisega kokku veeta reisil terve päev ning koju ei pääse mingil juhul enne südaööd...  Äärmiselt arusaamatu, sest ma millegipärast ei usu, et see variant kuidagiviisi odavam oleks või lennuk ülemäära täis müüdud - täna oli pooltühi igatahes....

Hommik kulus kohvri pakkimisele, sai rahulikult toimetada. Vaatasin veel arvutist kella, et aega küll, siis aga tekkis kahtlus, et natuke nagu liiga palju. Igaks juhuks heitsin pilgu moblale ka ja loomulikult selgus, et arvutikell on järjekordselt segi läinud - täpselt õige aeg oli minema hakata. Mis siis ikka, kotid selga ja bussi peale.

Lennujaamas olime kõik kenasti kohal, pagas ära antud, piletid regatud ja siis teatati,et lend lükkub edasi - lennuk pole Prahast veel kohale jõudnudki. Välja lendasime tunnikese plaanitust hiljem. Pole kurta, kõik oli mugav, pakuti süüa-juua ja kui maandusime, tuli pagas ka üsna ruttu. Ei küsinud keegi dokumente ega kontrollinud, kas me ikka õiged kotid võtsime. 

Lennujaamast oli vaja ka linna saada. Kuna me kohaliike olusid ei tunne, siis liinibussist loobusime. Esimene idee oli võtta üks maksitakso kamba peale, see oleks läinud maksma 100 kohalikku raha nina peale (et eurodes hinda saada, tuleb kohalikud hinnad jagada ca 25-ga) ja oleks meid toonud otse hotelli ukse ette. Paraku polnud sellist pakkuda, pakuti tavalisi taksosid - need põlgasime kalliks. Teine taksofirma küsis oluliselt rohkem, seega laadisime end hoopis ühte mikrobussi, sõiduhind 130 raha. Juht tõmbas nina natuke krimpsu, kui me talle igaüks ainult sajalist pakkusime - pole nii palju peenraha tagasi anda (sajaline on siin maal väikseim paberraha). Tegime siis teisiti - klappisime mitme peale, et tagasiantav summa väiksem oleks (seega pean nüüd meeles pidama, et ühele reisikaaslasele 30 raha võlgu olen). Bussikas tõi meid otse vanalinna ning kui hakkasime vaatama, kuidas edasi, astus juht ligi, küsis: kuhu vaja? ja juhatas suuna kätte - nii 15 minutit jalutamist. Tegelikkuses kulus muidugi veidi rohkem, seda enam, et vanalinna kõnniteed on siin sillutatud samasuguste plaadikestega nagu vannitoaseinad - libedad. 

Aga kohale me jõudsime, vastuvõtt oli soe, hotelli adminn teatas, et igasuguse murega saab tema poole pöörduda 24 tundi ööpäevas, jagas wifi paroolid kätte (ja wifi on siin tasemel) ning suunas meid tubadesse. Voodid valmis tehtud, suletekid ja üüratusuured padjad ootamas, soe ja mõnus. Meie korrus on neljas (tänavapinnalt lugedes viies) ning lift olemas. Õppejõud ja muud tähtsamad tegelased majutati kuuendale korrusele, aga sinnani lift ei lähe, tuleb veidi ronida ning juba kurdeti, et seal on külm kah. Saab näha, millal professorid ülevalt alla kolima hakkavad :)

Jalutasime veel kümmekond minutit, et end ülikoolis ära registreerida ning teada anda, et oleme õnnelikult kohale jõudnud. Oodati meid seal sooja tee ja võileibadega, polnudki vaja enam linna süüa otsima minna. Kuna suurem osa rahvast oli tänast päeva alustanud üsna vara, siis niisama linna kolama ka enam ei viitsinud keegi minna, aga niipaljukest kui nägime, tundus, et väga ilus on. No aga jõuab ju järgmistel päevadelgi...

Halli pead austa, lapsest sõida üle?

Koht: õhtune Nõmme kauplus, kassa.
Osalised: meie tütre ja Tupsuga, üks pensioniealine tädike.

Käisime õhtuhakul poes, et leiva-saiavarusid täiendada. Eks kärusse laekus muudki vajalikku. Liigume siis rahulikult kassa poole, Tups meist paar sammu ees. Oli laps juba praktiliselt kassa juures, meie kohe jõudmas, kui külje pealt ilmus tädike oma käruga ning lausa trügis lapse kassa eest kõrvale ning hakkas oma kaupa lindile laduma. Minu üllatunud küsimusele, kas laps polegi inimene, ei suvatsenud ta reageerida. Tema ilmumine oli mullegi nii ootamatu, et äärepealt oleksin oma käruga tema omale otsa sõitnud...

Eks ma siis reageerisin ka natuke üle, laksatasin pulga enda ja tema kauba vahele, kui ta makstud sai ja sinnasamma vahesse koperdama jäi, et asju kotti panna (selle asemel, et sammuke edasi astuda ja meid mööda lasta) trügisin ka käruga jõhkralt mööda, et oma asjad teiselt poolt kätte saada. Siis sai tädikese käru küll müksu ära, sest ta oli selle sättinud kogu kassalindi laiuselt ette. Põrnitses mind küll altkulumu, aga midagi ütlema ei hakanud.

Ega see trügimine talle mingit ajavõitu andnud, poest saime ikka enne teda juba minema. Aga kuna see pole sugugi ainuke kord, mil lapsest lihtsalt mööda või üle astutakse, tekkis minul küll küsimus, kas laps polegi poes inimene? Ei saa vabanduseks väita ka, et meie Tupsut tähele ei panda, ta on siiski päris pikk juba ja erkroosa jope peaks ka silma torkama...

Või on asi mentaliteedis, et mina olen vanem, minul on igal juhul eesõigus? Siis jäi tädikesele küll mulje, et mina ise olen üks igavene mats, kes vanemate inimeste austamisest midagi ei tea. Vaat tean nii palju, et kui see vanem inimene ise käitub kenasti ja väärikalt, pole mingit probleemi. Õnneks ongi meil siin suurem osa inimesi lugupidamist väärt, seda enam aga need üksikud nahaalid silma torkavad...

Tootsi rehkendus

Minu mäletamist mööda Joosep Toots Paunvere kihelkonnakoolis füüsikat ei õppinud, aga nii palju tervet talupojamõistust oli tal küll, et teada - vesi voolab ikka ülalt alla, mitte vastupidi. Et Toots koolitükkide tegemisel laisk kui lohe oli ja ainult pika vestluse tulemusena nõustus tegema pool rehkendusülesannet, on aga olnud eeskujuks meie linnaviletsusele, täpsemalt siis kommunaalametile.

Naabrinaine on oma blogis teemat korduvalt valgustanud, aga kordame siis lühidalt üle.

Kaks aastat tagasi jõudis linna lubatud õnn ka meie õuele ehk siis rajati kanalisatsioonitorustik. Töö käigus maha võetud asfalt taastati ja algul tundus, et kõik on parimas korras. Paraku ainult esimeste suuremate vihmadeni. Tuli välja, et projekteerija näpuka tõttu oli mõnedes kohtades asfaldi kaldenurk vale ja vihmavesi hakkas kogunema just meie majade ette ning nii õnnetult, et sõidutee ja aia vahele ei jäänud ribakestki kuiva maad. Loomulikult kaasnes "boonusena" möödasõitvate autode poolt täispritsitud majasein ja aknad, kooruv värvi- ja krohvikiht, läbivettinud piirdeaed ning vajadus hoida kättesaadavas kohas kalamehekummikuid. Lombid ulatusid ikka tublisti poolde säärde...

Naabrinaine võttis enda peale vaevarikka kirjavahetuse ja telefonikõnede pidamise, eesmärgiga, et ehitajad oma praagi parandaksid. Esialgu laiutati käsi - raha pole. Siis selgus, et töid teostanud firma on hoopiski pankrotis (muidugi, kui linn neile minimaalset võimalikku tasu maksis ning lisaks sellele ka praaktöid omal kulul parandada tuli), seega nagu polekski kelleltki midagi nõuda.

Jonni aga ei jätnud, kirjad koos fotomaterjaliga liikusid pidevalt linnaviletsuse poole. Ametnikud käisid isegi kohapeal asja uurimas ja leidsid, et olukord on kehv küll...

Kevadel siis hakati lõpuks rääkima, et jah, teeme korda, pole midagi parata. Esialgne tähtaeg pidi olema 1.august, aga selleks ajaks ei juhtunud muidugi midagi. Eelmisel nädalal siis lõpuks töödega alustati. Ja mis ma nüüd avastasin: korda tehakse ainult naabrite majaesine, meie pool ei liigutatud lillegi. Nädalavahetusel polnud loomulikult kedagi arupärimisele vastamas ka ja ega pole tänase tööpäeva jooksulgi kõssatud. Homme aga pidi juba uus asfalt maha pandama.

Töömehed lohutasid mind, et küll see vesi meie juurest ka hakkab ära voolama kui restkaev valmis. No ma ei tea, kes siis nüüd füüsikatundidest poppi on teinud, kas ehitajad ise, projekteerija või Kommunaalamet kui tellija. Lisatud fotol on üsna hästi näha, et meie kahe maja vahel on teekattes kõrgem koht. Kuidas vesi üle selle peaks pääsema, on mõistatus. Samuti on näha, et seal, kus seisab töömeeste auto, on teeserv tunduvalt madalam ning laupäevasest vihmast jäänud mudaloik pole siiani kuhugi kadunud. Varasematel piltidel on olnud näha ka, et uputus ulatub natuke kaugemale elektripostist ning lomp lõpeb sealtmaalt nagu lõigatud - sealpoolsete naabrite juures on teekate jälle kõrgem.

Ühesõnaga on Tallinna Linnavalitsus selgelt järginud Tootsi eeskuju - pika kauplemise peale küll rehkendusülesannet tegema asunud, aga leidnud, et tervet siiski ei jõua ja leppinud poolega. Mina aga sellega rahule jääda (erinevalt õpetaja Laurist) ei kavatse.