Valimisdilemma

Masu on vähemalt selles suhtes positiivselt mõjunud, et postkast pole enam ummistatud valimisreklaamidest, üks värvilisem ja läikivam kui teine. Tänavu olen saanud vaid paar postkaardikest ning KAKS tõesti asjalikku A4 formaadis lehte (ning needki sihukesel paberil, mis ka tulehakatuseks kõlbab).

Probleem aga hoopis selles, et ei teagi nüüd, milliseid präänikuid teised tegijad meie linnaosas oma valijatele lubavad :P

Kaks asjalikumat lehte saatsid meie endine ja praegune linnaosavanem. Ei mingit erakonnareklaami, selge ja arusaadav jutt, mida on tehtud ja mida veel teha oleks vaja. Üsna sarnased selles suhtes mõlemad. Tunnen mõlemat ka isiklikult ning tean, et need mehed ka sõna peavad (muidugi niivõrd, kuivõrd nende võimalused lubavad).

Häda aga selles, et praegune linnaosavanem on minu jaoks väga vales erakonnas, selle erakonna juhtfiguur on margi nii täis teinud, et häbi mõeldagi. Endine linnaosavanem aga istub hetkel ministritoolil ning mul on tõsine kahtlus, et ta sealt niipea ei tõuse - seega korjab hoopis oma erakonnale hääli ja linnaosavanemaks saame äkki mingi tankisti.

Nagu öeldud - ülejäänud tegelastest ei tea midagi...

Vali siis või midagi... Siga kotis kah osta ei taha...

üle vikerkaaresilla

Pätu

1999 - 2009

Kümme aastat tagasi, ühel külmal talveõhtul, ootas mind kodus üllatus: musta-valgekirju arvata pooleaastane kassipoeg. Tütar oli juba paar päeva tagasi rääkinud, et meie tänava otsas hulgub üks väike kassike ning keegi teda omaks ei taha tunnistada. Sel õhtul oli siis loomakese kinni püüdnud, põue pistnud ja koju toonud.

Ega siis midagi, sai talle Pätu nimeks pandud, toidukauss ja liivakast kätte näidatud. Kombed tundusid head olevat, mingeid "üllatusi" ei tekkinud, olgugi, et esimesed päevad pesitses kassike peamiselt kõige kaugemas voodialuses nurgas. Tasapisi kolis ümber diivani peale, lubas end silitada ja sülle võtta, tasuks mõnus nurrumine. Kui aga võõraid tuli, kadus jälle voodi alla.

Kassike kosus, muutus julgemaks ning kasvas asjalikuks prouaks. Hiirtel meie majas enam pidu polnud. Korra käis isegi naabriperes puhastust tegemas.

Aastate jooksul "kinkis" ta meile ka mõned pesakonnad pisikesi kiisukesi, küll oli tegemist, et nendele uued kodud leida. Aga kõik said headesse peredesse antud. Viimasest pesakonnast jätsime ühe poja ka endale ning rohkem pisikesi ei toodud.

Mõned aastad tagasi oli Pätu lausa mitu kuud kadunud. Nagu hiljem välja tuli, elas samal tänaval ühes õues. Perenaine oli väga rõõmus, kui sai kassi meile tagastada - hästi hoituna pealegi. Sellest peale aga pidasime teda rohkem toakassina, millega ta ise üsna rahul oli, õues jalutas ainult soojadel suvepäevadel.

Hoolimata väga heast söögiisust hakkas kass millegipärast kõhnuma, muidu aga oli ikka erk ja mänguhimuline. Täna hommikulgi maiustas veel kalaga. Õhtul aga oli selge, et nüüd on need asjad siis sedasi....

Olgu sul seal vikerkaare taga priskelt hiiri ja maitsvaid krõbuskeid!

In memoriam - VLADIMIR BEEKMAN

Ma rändamast nüüd tulen,

mul käidud maine tee.

Üht kõrget kutset kuulen,

mis hüüab rahule.

Sest reisikepi jätan -

las jääb see puhkama.

ma vaikselt sinna ruttan,

kus viimne kodumaa...

Ema helistas hetk tagasi kurva uudisega - hommikul suri mu armas onu Vladimir Beekman.

Hetkel ei suuda midagi mõeldagi, kõik ilusad lapsepõlvemälestused tulvasid ühtäkki meelde.... Aga alles natuke üle kuu aja tagasi kirjutasin temast pikemalt.

Paraku pole mul hetkel temast ühtegi paremat pilti ka käepärast, pildid on ema juures...

Kas neli on kah number?

Rahvajuttude järgi tundub, et neli pole küll miski näitaja. Ikka kolm, seitse või kaksteist on need numbrid, millel mingi tähendus. Elus tundub samamoodi olevat. Koolis on neli ju hea hinne, aga viis siiski parem... Spordivõistlustel on neljanda koha saanu esimene, kes auhinnast ilma jääb.... Nelikute sündimine on üliharuldane...

Kui viiest küünlast põleb ainult neli, näitab see kellegi lohakust.

Nelja krooni eest saab kilo kartuleid ja seda polegi vähe.

Tuuleveskil on neli tiiba, igaühe eest tuleb välja käia üks sajaline, kokku siis ka neli...

Mina rohkem neljasid ei leidnud....

Õ nagu õpetaja

Õpetaja on see, kelle töö kohta igaüks peab end õigustatud olema arvamust avaldama. Paraku sageli negatiivses võtmes - küll ei oska ta oma ainet piisavalt huvitavalt edasi anda, küll ei tule toime kodu puudujääkide likvideerimisega, küll topib oma nina liiga palju õpilaste eraellu...

Mina oma kooliajast mäletan, et kodus õpetaja kirumine oli keelatud. Kui õpetajal midagi ütlemist oli, järelikult olid ise süüdi. Kui vanematel ka pretensioone oli, lahendati need omavahel ja mitte laste kuuldes. Õpetaja oli autoriteet.

Loomulikult oli ka tollal õpetajaid, kes selle ameti ainult leivateenimiseks valisid. Aga tänu kodu suhtumisele tuli paratamatult õppida ka nendega normaalselt läbi saama ja ikkagi kõigest parimat võtma. Elus on see ainult kasuks tulnud.

Aastaid hiljem, klassikokkutulekul, juhtus siis nii, et ühe klassivenna abikaasa hakkas meie vana kooli õpetajaid maapõhja kiruma. Jutt algas tegelikult ühest konkreetsest daamist (ja tema suhtes oli kriitika täiesti õigustatud, ta oli ka minu tütre õpetaja mingi aja ning ega eriti head mäletada ole), kuid arenes siis millegipärast üldiseks õpetajate mahategemiseks. Üks meie klassiõdedest, teist põlve õpetaja, tõusis selle peale solvunult püsti ja lahkus. Meie teised lahkusime koos temaga.

Tegelikult, kui nüüd tagasi mõtlen - Õpetajaid on mu ellu mahtunud siiski rohkem kui "õpetajaid". Paar sellist frukti on muidugi olnud, kelle pärast oleks äärepealt keskkool lõpetamata jäänud, aga tänu klassijuhataha Heli Moorlatile, kes mu eest lausa emalõvina seisis, sai ka sellest üle. Füüsikaõpetaja Vilma Kukrus, kellega päris palju piike sai murtud, oli esimene õnnitleja, kui lõpukirjandi eest lennu ainsa "viie" sain...

Hilisemas elukoolis on õnnestunud õpetajateks saada selliseid inimesi, kes on suutnud anda palju rohkemat kui lihtsalt teadmisi - Juhan Toomaspoeg, Hille Karm, Juhan Peegel, Evald Saag ja paljud teised...

Kuidagi ei saa märkimata jätta mu laste konkurentsitut lemmikõpetajat Rita Antonit, kes on minu enda kunagise armsa klassijuhataja Signe Antoni minia...

Head Õpetajate päeva!