Rahvasuu räägib, et ühel ilusal päeval, kui suur sõda oli just otsa saanud, helistas Evald Saag Raikkülast lambalaudast hästivarjatud mobiilit Kremlisse ja ütles: "Noh, Joss, mis ootad, teeme ära!"
Oli sellega kuidas oli, aga fakt on, et 3.mail 1946 võttis EELK Konsistoorium vastu otsuse, et kirikule on haritud vaimulikke vaja, Tartu ülikooli usuteaduskond aga on ju suletud, seega ei jää muud üle, kui rajada oma kõrgkool. 65 aastat kõrgetasemelist teoloogilist haridust Tallinnas on väärtus, mida oskavad hinnata kõik selle kooli seinte vahel õppinud - ja neid pole vähe. Pikki aastaid oli kool ka vaimsuse kandja, pea ainus teisitimõtlemise kants, millele isegi nõukogude võimu hammas peale ei hakanud.
Ajad muutusid, Tartu ülikool avas taas usuteaduskonna, kuid instituut jäi kestma. Muidugi tuli ajaga kaasas käia, täienesid ja muutusid õppekavad, tuli juurde uusi suundi. Mis peamine - teoloogiat oli võimalik õppida ka paljudel neil, kes mitmesugustel põhjustel Tartu ei saanud või ei soovinud minna. Paindlik õppesüsteem andis võimaluse õppida ka töö kõrvalt, omandada teine või isegi kolmas kõrgharidus. Keskmine üliõpilane oli aastatelt vanem kui ülikoolis, sihikindlam ja motiveeritum asuma tööle just kirikusse.
Käimasolev haridusreform tõi kaasa vajaduse õppekavade riikliku akrediteerimise järele. Kevadel külastaski kooli hindamiskomisjon. Paraku olid komisjoni järeldused ehmatavad ja tegelikult ka ootamatud. Osa õppekavasid said küll positiivse hinnangu, kuid paraku polnud nende hulgas doktoriõpet, mis sisuliselt tähendab ülikooli staatuse kadumist. Et koolitusload lõpevad ka aastavahetuseks, tekkis ühtäkki olukord, mil kõik olemasolevad üliõpilased peavad tegema hiigelpingutusi ja esitama oma lõputööd hiljemalt novembris, samal ajal tulevad läbi võtta ka kõik puuduvad ained ning kaitsma lõputööd detsembris, sest ainult siis on lootus saada riiklikult tunnustatud diplom.
Paljudele tähendab see sisuliselt õpingute katkestamist, sest puhtfüüsiliselt pole niisugune asi võimalik. Õppejõudude ja üliõpilaste suurenenud koormus, lisasessioonid ning kui tahta samal ajal veel kvaliteetset uurimust kirjutada, siis mingis osas tuleb järeleandmisi teha. Mis väärtus sellisel diplomil on?
Tundub, et siin on laiem hariduspoliitiline tagamaa, sest teatavasti said negatiivseid hinnanguid ka paljud teised erakoolid. Kurb on see, et võetakse edasiõppimise võimalus just natuke vanematelt inimestelt, kes õpivad töö kõrvalt või tahavad olemasolevale teist kõrgharidust lisaks saada... Sel foonil on üsna kummaline, et algselt sai negatiivse hinnangu ka Metodisti Kõrgem Teoloogiline Seminar, aga mõne aja pärast see otsus muudeti ning pikendati nende koolitusluba kolme aasta võrra...
Koolipere nägi üht võimalikku väljapääsu instituudi reorganiseerimises rakenduskõrgkooliks, see oleks eeldanud õppekavade ja õpiväljundite mõningast korrigeerimist. Veel olulisem on, et oleks säilinud praegustel üliõpilastel võimalus oma õpingud sujuvalt lõpetada, kuigi ehk mõned õppemoodulid juurde võtta, praktikat rohkem teha, aga siiski ilma liigse tormamise ja rabelemiseta.
Ettevalmistusi õppekavade ümbertegemiseks jõuti isegi alustada, mitmedki olid nõus selle nimel ohverdama osa oma suvepuhkusestki. Paraku otsustas kooli omanik EELK Konsistoorium, et taotlust rakenduskõrgkooli moodustamiseks ei esitata, instituudi asemele tuleb koolitus- ja täienduskeskus... Miks just niisugune otsus - ei tea, ootaks asjalikku põhjendust...
Kas see otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu? Loodetavasti siiski mitte...
2 kommentaari:
Palun vabandust ehk mõnevõrra rumala küsimuse eest, kuid milleks on Eestile vaja niivõrd palju haritud vaimulikke, kes oskavad vana-kreeka,heebrea ja muid väljasurnud keeli, kui nende peamiseks " töövaldkonnaks" tulevikus saab hoopis vanurite matmine, laulatamine, ristimine jne .
Kui vägagi konkreetselt väljenduda, siis võib ju ka lihtsalt "ära märkida" kirjakohad, mida mingite ürituste puhul traditsiooniliselt loetakse ning aastatepikkuse õppetöö asemel tuleks kordades kui mitte kümneid kordi rohkem vaimulikke ning kõik külakirikud saaksid täidetud .
Kui mu eelnevad read tundusid olevat justkui ateisti kirjutatud, siis tegelikult olen nii ristitud kui ka konfirmeeritud ja seega olen nii sisimas kui ka reaalselt kiriku poolt . Kuid samas jällegi endise ateistina märkan ja oskan ka aimata, mida konkreetselt usukauged inimesed kardavad .
Nii et ühest küljest on mõttetu vaimulikele mingeid meeletult kõrgeid nõudmisi esitada, sest maakogudustes makstavad palgad on üpris väikesed ning ühiskondlik kloun-superstaari staatus veel sellele kõigele lisaks ning seega paljude aastate pikkune õppetöö ei pruugi meelitada inimesi vaimuliku elukutset valima .
Omaette teema on ka muidugi see värk, kuidas riik saab tunnustada või mittetunnustada religioonilisi asju ( riigi ja kiriku lahutatuse printsiip, tulenevalt PÕhiseadusest) - ma ei imestaks seega, kui õppekava jäeti tunnustamata seetõttu, et kiriku tähtsad ametimehed on homode ordineerimise vastu . Ja kuna Euroopast tulev surve on pigem homode poolt kui neid eirav, siis on ka aeg kirikul lõpetada esmalt ühiskonnale ettekirjutuste tegemine homoabielude osas ning loomulikult ka see asjaolu, et lähiriigid Skandinaavias liiguvad ka homode tunnustamise poole nii riiklikus kui kiriklikus plaanis .
Teisest küljest jällegi on võimatu inimesi harida religiooni vallas, kuna Pille Valgu oskamatult korraldatud " usuõpetus" tekitas ühiskonnas sedavõrd palju lõhesid, et kui end kristlasena esitleda, siis saab nii sõimu kui ka lihtsalt igasuguseid eelarvamusi Ja vaevalt et sadu tuhandeid inimesi oleks võimalik sunniviisiliselt religioonilistes küsimustes mingisuguse riikliku sunni või soodustustega harida .
Nii et tulevikus lähevad asjad üpris huvitavaks, sest ühiskondlik vihkamine kristluse suhtes, mis tuleneb üleüldisest teadmatusest ristiusu kohta, süveneb nagu ka homodepoolne surve nii nende riiklikuks tunnustamiseks kui ka selles võtmes, et kirik peaks neid tunnustama . On ju nii homod kui kristlased mingis mõttes metsavennad, kes peaks loogiliselt võttes ühiselt "vaenlaste" vastu võitlema, mitte aga ressursse raiskama teineteise peale võideldes .
Vaimulik tegeleb ju väga erinevate inimestega...Ja peab ilmselt sageli vastama nende küsimustele kõikvõimalike keeruliste moraalsete jms probleemide kohta. Kirikus käivad ju väga erineva intelligentsi ja ka haridustasemega inimesed. Jutluse koostamine nõuab vähemalt mingisugustki sõnaseadmisoskust ja piiblieksegeesi, millest viimasele aitab kaasa algkeelte tundmine jne. Minu meelest pole siin üldse mingit küsimust...Miks peakski see vaimulikuks saamine kuidagi kerge valik olema? Mu meelest eeldab see ikkagi kutsumust ja täielikku pühendumist. See ei ole ega saagi kunagi olema kerge, arvan ma. Täpselt samamoodi ka üleüldse kristlaseks olemisega. No saad sõimata, siis saadki sõimata. Nagu oleks selles midagi uut kristluse ajaloos.
Õndsad olete teie, kui inimesed teid minu pärast laimavad ja taga kiusavad ja valetades räägivad teist kõiksugu kurja. Olge rõõmsad ja ilutsege, sest teie palk on suur taevas; samuti on nad taga kiusanud prohveteid enne teid. (Mt. 5:11,12)
Postita kommentaar