Poe turvamees - korravalvur või abitööline?

Käisin toidupoes. Palju ei puudunud, et oleksin ringi keeranud ja tagasi pöördunud. Poe eesruumis nimelt kulistas suurem seltskond õlut (ja ilmselt veel midagi kangematki), lällas ja mulises ning poodi sissepääsemine polnud sugugi lihtne.

Poes sees tegeles turvamees ostukärude kokkukogumise ja kohalepaigutamisega, uksetaguse vastu puudus tal igasugune huvi. Keegi talle ütles ka veel, et võiks nagu seal ees korra majja lüüa, tema vaatas korra sinnapoole, lõi käega - ega nad poes sees pole ju ja läks kassade kõrvalt korvivirnu sissepääsuvärava juurde lohistama.

Ei saanud mina aru, mille eest see mees siis palka saab. Poest välja pääsemiseks tuli end jälle selle "lõbusa" seltskonna vahelt läbi pressida...

Identiteedivaras!

Avastasin ühest blogist, kus ma ka vahetevahel külas käin ja mõne korra kommenteerinud olen, et keegi on heaks arvanud oma kommentaarid minu nime all postitada. Loo juures esimene kommentaar oli küll minu, paar järgmist aga enam mitte. Ja kuigi nende sisu oli täitsa viisakas, ei meeldinud mulle selline identiteedivargus kohe sugugi mitte.

Olgu öeldud, et pean ennast piisavalt täiskasvanuks ja vastutusvõimeliseks, et teistele mitte anonüümseid kommentaare jätta. Edaspidistele krattidele teadmiseks, et kui minu nimel klikkida, pääseb sedakaudu kindlasti minu profiili juurde (ja kui Bloggeriga tegu, siis on ka pildike olemas). Seekord aga ei saanudki nimel klikkida, järelikult oli tegu kratiga, kes oma nime all esineda ei julgenud.

Nii et mõelge omale teine hüüdnimi välja, kui enda oma kasutada ei julge, minu oma jätke rahule!

Tahaks tutvuda...

Ramloff kirjutab sellest, et on raske tutvuda uute inimestega, kui sa kas pole klubideskäija tüüpi või tahad midagi rohkemat kui üheõhtu pinnapealne vestlus. Tal on paganama õigus. Ja see on paljude, nii meeste kui naiste probleem.

Klubides ja baarides liigub siiski eelkõige noorem rahvas. Kui aga tunned, et oled juba sellest east väljas (või lihtsalt seal pakutav ei ole sinu maitse järgi) või siis ei ole piisavalt atraktiivse välimusega või ise pole selline, kes meeldima hakanud inimesele kohe külje alla ujuks ja tutvust sobitaks, siis - mis võimalused sul on?

Enamus meist liigub peamiselt trajektooril kodu-töö-kauplus-kodu. Heal juhul lisanduvad siia mõnel korral nädalas huvitegevused või kultuuriasutuste külastus.

Kodu - no seda, et ühel heal päeval satub sinna kena postiljon või torumees, kellega midagi särisema võiks hakata, juhtub küll vist ainult filmides.

Töö - üldiselt käiakse seal ikka tööd tegemas ju. Töökaaslased on tuttavad ja suhtlus siis peamiselt ametialane, veidi ka maast ja ilmast, aga ei midagi enamat. Romaanid tööpostil üldjuhul ei lõpe hästi, pole soovitav alustadagi, ainult südamevalu endale ja teistele.

Kauplus - teoreetiliselt isegi võimalik, aga siis peab tegu olema mitmete juhuste õnneliku kokkulangemisega.

Hobitegevus - sõltub hobist, ma arvan. Padjaklubis või käsitööringis vaevalt üks naisterahvas meeldiva vastassoo esindaja otsa komistab.

Kultuurisündmused - jälle vaja õnnelikku juhuste kokkulangemist. Enamasti minnakse sinna ju paaris või seltskonniti, üksik jääb ikka eraldi.

Ning siis kõik muud kohad, mida eneseabi lehekülgedel soovitatakse - minu puhul mitte eriti tõenäolised. Siis ma peaksin küll ringi käima, suur tempel otsa ees: Otsin partnerit! Aga ei käi. Kuigi - mõne uue ja huvitava tutvuse jaoks olen alati avatud. Vahel tahaks ju niisamagi suhelda ja lõbutseda.

Tige, lihtsalt tige

Ja ilma igasuguse nähtava põhjuseta pealegi. Keegi pole midagi valesti teinud, keegi pole isegi pahasti öelnud. Üldiselt peaks nagu kõik hästi olema. Minul aga on tahtmine karjuda ja jalgu trampida.

Keemikutel hea naerda - mingi biokeemiline reaktsioon on paigast ära. Aga tegelikult - mis mul ikkagi viga on?

Kasudega kauplemas

Ega ma eile ilmaasjata Hemingwayd ei tsiteerinud. Täna oli tõsine kauplemispäev. Kui suure kasumiga, selgub lähiajal.

Käisime välispartneritega Kõige Kõrgema Ülemuse jutul. Põhiküsimuseks muidugi see, kuidas koostööd jätkata ja millised lepingulised suhted meil omavahel olema peaksid, et mina saaksin oma tööd rahulikult edasi teha ja piisavalt palju palka, et sellest ära elada. Esialgsed kokkulepped on üsna lubavad.

Lõppude lõpuks, kui ma olen oma erialal Eestis ainuke ja olen ühte asja vedanud juba viisteist aastat, siis olen ma loomulikult huvitatud sellest, et minu tööd väärtustatakse ja tähele pannakse ning leitakse võimalused seda edasi arendada, et ma saaksin enesele kaastöölisi ja järeltulijat koolitada. Igal juhul algusaastate suhtumine sellesse kui minu eralõbusse hakkab viimaks asenduma arusaamaga, et on piisavalt palju inimesi, kellele seda vaja on ja kelle nimel tasub pingutada.

Ega muud, tuleb kauplemist jätkata.

Maailm - kaubamaja

Pikka aega oli mu lemmikkirjanikuks Hemingway. Järgnev tsitaat pärineb ka temalt.

... Ma olin saanud midagi ei millegi eest. See ainult lükkas arve esitamise edasi. Arved ei jää aga kunagi esitamata. See oli üks neid toredaid asju, millele võisid kindel olla.

Ma arvasin, et olin juba kõige eest maksnud. Mitte nii nagu naised, kes aina maksavad ja maksavad ja maksavad. Ei mingit tasu ja karistuse põhimõtet. Lihtne väärtuste vahetus. Sa annad midagi ära ja saad midagi vastu. Või sa töötad millegi eest. Nii või teisiti maksad sa kõige eest, mis midagi väärt on.

Olin lunastanud endale elus palju asju, mis mulle meeldisid, ja sellepärast olin elust mõnu tundnud. Asjade eest, mis sulle rõõmu valmistavad, võid maksta mitmeti - teadmiste, kogemuste, riski või rahaga.

Et elust mõnu tunda, selleks tuleb õppida oma raha eest midagi täisväärtuslikku saama ja seda teadlikult nautima. Üldiselt on see võimalik. Maailm on hea kaubamaja.

Ernest Hemingway

"Ja päike tõuseb"

Hmm, maailm on kaubamaja küll, kes aga kasudega kauplema õpetaks?

Mina otsin ja sina otsid...

... ehk valik viimase nädala otsisõnu, millega siia blogisse on jõutud.

purjus Ramloff

töökaaslane

prügi sorteerimine (10 korda!)

Esmeralda (5 korda)

siga mees

matusekombed (12 korda!)

kurtide kultuur

emo Nirti

Noh, pole just kõige hullem. Ning enamus külalisi tuleb kohe täitsa otse, ilma mingite vahendajateta. Huvitav oleks küll teada, kes mu lugejatest Jeemenis pesitseb, sealt on käidud mitu korda lausa.

Prügiinventuur

Prügi sorteerimine käib täie hooga. Eilse õhtu saak:

tagastatav taara - kaks smuutipudelit

pakendikott (ehk siis roheline kilekott) - salatikarp, kaks kassikonservi- ja üks koerakonservi karp, mahlapakk, siirupipudel, kolm jogurtitopsi

olmeprügi kott - üks tühjaks saanud välgumihkel

kompostihunnik - filtritäis kohvipaksu ja üks teekotike

Ajalehed ja paar pappkarbikest rändas ahju juurde tulehakatuseks.

Samasugused on peaaegu kõik päevad. Ime siis, et nelja nädalaga on raskusi kohustusliku 20-liitrise olmeprügi koti täis saamisega, samas kaks 150-liitrist pakendikotti ajavad ülegi.

Minu arvelt prügifirmad küll rikkaks ei saa.

Sir William sotsialiseerub

Tänu naabripreili Bettile on meie kutsu, kes enne lausa kartis väravast välja minna, hakanud nautima jalutuskäike. Nii kui jalutusrihm võetakse, läheb rõõmutants lahti.

Eks rihma otsas käimist ja kuulekust tuleb veel harjutada, aga Betti eeskuju tundub olevat nakkav. Ja oh seda rõõmu, kui koos joosta ja mängida saab! Siis pole ka probleemi toidukausi tühjaks söömisega. Neil päevil, kui sõbrannat pole, jääb pool kausitäit järele.

Naabrinaine rääkis vapustava uudise - ära antakse nelja-aastane bernhardiin! Lihtsalt sellepärast, et pere läheb lahku ja kumbki endale seda koera ei soovi. No ma ei saa sellest aru!

Oh, ja mina ei saa seda koera endale ka võtta, juba sellepärast, et meie Sir William enda kõrvale teist printsi ei luba. Samuti on praktiliselt võimatu pidada kahte suurt isast koera, seda enam, et juurdetulija oleks kindlasti stressis ja tema kohanemine uues peres vägagi keeruline. Nuuks! Ma tahaaan!

Ei jää üle muud kui loota, et sellele koeranoormehele siiski uus kodu ja armastav peremees leitakse.

Ilmataat ei ole minu sõber

Juba pikemat aega mitte. Millega siis seletada seda, et kui minul on kindlasti vaja väljas ringi sebida ja oma asju ajada, on selline koerailm, et parema meelega ei pistaks ninagi uksest välja.

Kui aga on tõeliselt ilus ilm ja väljasolemist saaks nautida, rääkimata sellest, et ringiliikumine oleks lausa mõnus, hoiavad töökohustused mind siseruumides kinni.

Tunne siis veel elust või tööst mõnu!

Varemetes Eestimaa

Tulime Roostalt. Mööda vana Haapsalu-Keila maanteed. Ilus oli - kurviline tee, teeäärsed metsad kerge lumega kaetud. Aga siin-seal metsade vahel paistis lisaks kenadele majakestele silma ka hooletusse jäetud kohti, mõnigi maja, millest ainult müürid püsti.

Kõige suurem kontrast torkas silma Padisel - kui kloostrivaremed oma väärikuses olid lausa ilusad, siis natuke maad edasi Rummus suured tühjade aknaaukudega ja katuseta kolossid mõjusid õõvastavalt ja rusuvalt.

Kuid need pole ju ainukesed varemed Eestimaal. Ükskõik, kuhu lähed, ikka jääb tee äärde kunagi ehitatud suuri tootmishooneid ja elamuid, mida nüüd enam kellelgi vaja pole ning mis on lihtsalt hooletusse jäetud. Uksed-aknad on ammu eest võetud ja kesteab milleks ära kasutatud. Vihm ja lumi teevad oma tööd, müürid murenevad, ümbrus kasvab võssa.

Varemed ja majanduslik õitseng ei taha kuidagi kokku sobida...

Koolitus ja haridus

Ametikaaslastega teist päeva koos oldud, igasugustel teemadel mulisetud, mitu loengut kuulatud. Läbivaks teemaks on elukestev õpe, täiskasvanud õppija motivatsioon, koolituse efektiivsus. Siin tõusiski üles küsimus - mis on koolitus ja mis on haridus.

Täiskasvanud inimest me ju koolitame ja täiendkoolitame, eeldusel, et haridus on tal juba omandatud. Nüüd tuli välja, et võib mõelda hoopis teistpidi.

Koolitus on teadmiste ja oskuste kogum mingi konkreetse asja tegemiseks. See on siis see, mida me õpetame. Haridus aga on oskus neid teadmisi süsteemi panna, oskus kasutada oma teadmisi ka selliste asjade tegemiseks, milleks me otseselt koolitust saanud ei olegi, kuid meil on baas ja me oleme võimelised juurde õppima, oleme võimelised uut vastu võtma.

Siit edasi aga tekkis minul küsimus: kui suurel määral on tänapäeva kool üldse haridusasutus ja kui suurel määral lihtsalt koolitaja? Koolis on nii palju erinevaid õppeaineid, igasühes kindel teadmiste ja oskuste hulk, mis tuleb oma pähe mahutada. Samas kurdame me üha enam ja enam, et need teadmised ei ole süsteemsed, õpilased ei oska eri ainetes saadut ühendada ja seostada, neil on olulisi puudujääke mõtlemisvõimes.

Kuidas saame siis loota elukestvale õppele? Ei ole mingit kasu uute oskuste ja teadmiste andmisest, kui neid ei suudeta seostada olemasolevaga, kui neid ei nähta osana suuremast tervikust.

Mis saab edasi?

Surmast ja suremisest

Kõvasti kütab kirgi põhjanaabrite idee teha tõsielusari surijatest. Paljude meelest on see õõvastav - tuua lootusetult haige avalikkuse ette, lasta tal rääkida oma mõtetest ja tunnetest.

Surm on kaasaegses ühiskonnas kuulutatud tabuks. Sellest ei peeta viisakaks rääkida, ka lootusetult haigele korrutatakse, et ta peab mõtlema positiivselt, et kui ta mõtleb ja räägib surmast, siis ta on allaandja ja kindlasti sureb ka kiiremini kui teisiti mõeldes. Tagajärjeks on sageli rääkimata jutud, lõpetamata ja sassis suhted, hilinenud kahetsus - ma oleksin ju võinud öelda oma lähedasele, kui palju ja kui tõsiselt ma temast hoolin.

Sellest pole ju veel sadat aastatki möödas, kui sünniti ja surdi kodus, kui surm oli elu loomulik osa, kui surija sai elavatele edasi anda oma kogemused ja soovid. Meditsiini ja haiglasüsteemi arenguga on surm kodudest välja surutud, surija on saadetud omade keskelt võõraste hulka. Tõsi, seal püütakse tagada talle hooldus, valude leevendamine ja nö. inimlik ja väärikas lahkumine. Samas on ta jäetud ilma võimalusest olla koos oma lähedastega, need pääsevad tema juurde ainult kindlaksmääratud külastusaegadel ja peavad sageli kohkumusega tõdema, et võrreldes eelmise külastusega näeb lahkuja palju halvem välja.

Perekonnalt võetakse võimalus lähedase lahkumisega harjuda, sellega leppida. Kui inimene on haiglas, olgu või hooldushaigla surijate palatis, hoitakse ikka elus lootust, et arstid teevad kõikvõimaliku ja ehk siiski muutub midagi paremuse poole. Siis ühel päeval tuleb telefonikõne või leitakse külla minnes eest tühi voodi...

Hoopis iseküsimus on see, et lahkuja on jäetud sisuliselt üksi, üksi oma küsimuste ja hirmudega. Arstidel ja õdedel lihtsalt pole aega istuda mineja voodiserval, hoida tema kätt, lohutada ja julgustada. Surma palge ees aga on inimesel sageli vajadus selgeks mõelda oma suhted maailmaga, saada kinnitust sellele, et ta pole siin ilmas asjata elanud, et ka tema elu ja surm on väärtused. Väga vähe on neid inimesi, kellel need asjad juba palju varem on läbi mõeldud ja enesele selgeks tehtud, kes võivad surmale rahulikult vastu minna.

Mina ise põetasin oma vähihaiget vanaema üle aasta. Alles viimasel nädalal jõudis lahkumise lõplikkus mulle tõeliselt kohale ja alles siis suutsin ma selle teadmisega leppida. Selle aasta jooksul rääkisime me väga palju ja selle ajaga kogutud elutarkus on andnud tugeva põhja mu praegusele minale. Ning see viimane päev, kui ma sain vanaema voodiserval istuda, tema kätt hoida ja temaga vaikselt hüvasti jätta, oli ühtpidi kurb, aga samas ka väga helge. Oma elu jätkamine ka pärast seda päeva oli lihtne ja loomulik, ma teadsin, et vanaema on rahu saanud ja ka mina olin oma kohuse täitnud.

Seepärast olen mina küll selle dokumentaali poolt. Seda võib olla raske vaadata, kindlasti. Kuid see kõik kuulub inimeseksolemise juurde.

On pühapäev tore päev...

Tormijärgne Pärnu võttis vastu päikese ja tugeva tuulega. Rannas olid rüsijää vallid kohati päris mehekõrgused.

Kui koju jõudsin, olid noored just lõpetamas puude varju alla vedamist. Hoov jälle sama tühi nagu ennegi ja Sir William on rahul, et saab jälle vabalt ringi joosta.

Söömaklubi venis täna ka pikale, kõigil oli aega. Huvitav oli küll, loodan, et Kati varsti kokkuvõtte avalikkuse ette toob. Mina aga paraku pidin enne lõppu jalga laskma, kuna kõht oli nii tühi, et tuli aktiivse toitumisega tegelema hakata.

Nüüd üritan Tupsu tuttu saada, et võiks rahulikult kotti pakkima minna - homme on ees sõit Roostale ametikaaslaste kolmepäevasele kokkusaamisele. Läpakas tuleb kaasa ja kui wifit ja aega on, saab blogitud kah.

Rekkajuht kui täppisteadlane

Täna toodi puid. Suur rekkakoorem oli. Kõige suurem probleem - kuidas rekka hoovi tagurdada. Käis juht ja mõõtis väravavahe lindiga ära - mahub, jääb kummaltki poolt veel paar sentimeetrit ülegi. Aga vaat kuidas teel nii manööverdada, et rekka tagumine ots väravapostide vahele saada, see nõudis peamurdmist.

Asi on lihtsalt selles, et kuigi tänav on suhteliselt normaalse laiusega ja teisel pool teed maju ei ole, on Nõmme linnavalitsus lasknud sinna postidest nn elevanditara ette ehitada. Idee siis selles, et autod teelt kõrvale mändide vahele ei sõidaks (kuigi neid sõitjaid ennegi eriti polnud). Aga selle peale härrad linnavalitsuses ei mõelnud, kuidas tänava elanikud nüüd omale puid lasevad tuua, või ehitusmaterjale või mida iganes. Isegi suurt prügikonteinerit ei saa tellida - pole kohta, kuhu panna. Kui kõnniteele panna, ei mahu teised autod enam mööda, hoovi keerama ka ei mahu...

Seekordne juht sai manööverdamisega toime, vahepeal tuli küll paluda naabritelt, et nad oma auto korraks mujale ajaksid. Eelmine kord kallatigi puud tänavale maha ja meie pidime need kiiresti üle aia hoovi loopima. Tänase ilmaga niisugust tööd teha - oi ei...

Saab näha, kas homme lubab ilm puud varju alla toimetada või läheb tõesti tormiks.

Udukoefitsient

Silme ees on kahtlaselt udune. Üks kahest - kas väljas on udu või olen ma liiga palju lugenud. Pilk aknast välja kinnitab viimast. Selge, siis on loetud liiga palju sellist teksti, mille udukoefitsient on kriitilise piiri lähedal.

Seda koefitsienti on väga hästi ja põhjalikult uurinud USA silmapaistev "loetavusnõuandja" dr.Gunning, kes on tõestanud, millistesse kohutavatesse seiklustesse võib inimene meie ajal sattuda, kui ta hakkab mõnd teksti tunnetama.

Põhiliselt on siin tegemist matemaatilise valemiga, nn Fog Indexiga, mis, arvesse võttes lausete keskmist pikkust ja enam kui kolmesilbiliste sõnade protsenti tekstis, võimaldab kindlaks määrata silmapilku, millest alates lugeja hakkab "udus kobama".

Dr. Gunningi teaduslikud tööd on tõestanud, et kõige madalama udukoefitsiendiga (5) on koomiksid, järgneb Piibel (6). Kui koefitsient tõuseb kümneni, hakkab häirekell lööma. Üle neljateistkümnest raamatut lugedes ähvardab inimest täielik häving.

Matemaatiline valem on järgmine:

udukoefitsient = b/a + c x 100/a x 0,4

a - sõnade arv tekstis (vähemalt 100)

b - lausete arv
c - kolme- ja enamasilbiliste sõnade arv

Kõik mehed ei ole sead

Kaugeltki mitte. Kui vaatan oma tutvusringkonda, siis on seal toredaid tublisid, oma lähedastest ja tööst hoolivaid, viisakaid, kultuurseid, hea väljanägemisega mehi ikka kordades rohkem kui selle armsa koduloomaga võrreldavaid tüüpe.

Ma ei ole ka kuskil väitnud, et kõik mehed sead oleksid, nagu siin paar posti tagasi üks anonüümne kommentaator mulle ette heidab. Ei maksaks kirjutatust välja lugeda seda, mida seal pole.

Isegi oma eksi pole ma nii nimetanud. Oli temalgi häid omadusi ja päris palju. Et kooselu ei sujunud, selleks olid teised põhjused (kes tahab, otsigu üles lugu "Jõehobu elutoas") ja et vahepeal oli periood, mil tema võrdlemine seaga oleks olnud looma solvamine - oli nii, mis parata.

Millegipärast tundub, et kui mõnes blogis meeste kohta midagi laitvat kirjutatakse, tormavad kohale ja hakkavad sappi pritsima need, kes ennast mingil kombel puudutatuna tunnevad - on ise samamoodi käitunud ja peavad seda loomulikuks.

See ei tähenda ka, et ma kõiki naisi ingliteks peaksin, kuigi see on hoopis teine teema.

Aga mida kostate Soome kirjanikule Martti Larnile, kes oma "Ilusas seakarjuses" kirjutab:

Üldiselt võttes on kõik mehed tõprad, kuid mõned on sead vaid naiste seltskonnas.

Raha - jah! Tööd teha - eemmm....

Viimasel ajal on mitmel pool arutletud, kas noor inimene peaks hakkama kohe suurt palka saama ja kui palju oleks normaalseks äraelamiseks tarvis. Umbes nädalapäevad tagasi kirjutas Nirti sel teemal põhjaliku ja hästi põhjendatud loo. Ei ole midagi vaielda, hinnad tänapäeval on sellised nagu nad on ja on ka arusaadav, et noored tahavad normaalselt elada ja mitte vanemate toanurgas vireleda.

Aga võiks endale ka aru anda, et ilusate silmade eest ükski ettevõtja palka ei maksa. TÖÖD tuleb ka teha! Sellega kipuvad asjad aga käest ära olema.

Et keegi mind jälle lahmimises süüdistada ei saaks, räägime siis konkreetset juttu.

Minu noored otsivad juba ligi aasta oma meeskonda kahte või kolme asjalikku inimest. Eelnev töökogemus pole nõutav, kõik on õpitav, kui ainult tahtmist oleks. Proovijaid on käinud, pidama pole ükski jäänud.

Üks neiuke töötas pikemat aega, kuid kogu aeg oli probleeme - küll ei jõudnud õigeks ajaks tööle, küll saatis poole päeva pealt sõnumi, et on haige ja ikka ei saa tulla, siis ei võtnud telefoni vastugi, mõne päeva pärast teatas, et on terveks saanud ja tuleb järgmisel päeval, kohale ikka ei jõudnud. Arstitõendeid pole ühtegi. Lõpuks sai teistel mõõt täis, saadeti sõnum, et leping on lõpetatud, tulgu kirjutagu alla ja võtku saadaolev palk välja. Ei ole sedagi teinud.

Mitu noormeest proovis ka, mõnest tundus isegi asja saavat - kui kohal oli, tegi tööd ka ja hästi. Kuid siis - kes kukkus jooma, kes kadus niisama ära.

Mida üleloomulikku siis tahetakse? Kas tõesti on nii raske õigeks ajaks tööle tulla, korralikult tööd teha, kokkulepetest kinni pidada? Seda enam, et on täiesti võimalik töögraafikut paindlikuks kohendada või osalise tööajaga tööl käia.

Ja palgaga ei nöögita, 10000 esimesel paaril kuul muidugi kätte ei tule, aga kui kõik korras, saab rohkemgi. Ei taha siis või?

Ainult meestele!

Mehed, kes te oma eksiga laste elatusraha pärast kaklete, palun vastake!

1. Kas võite arstitõendiga kinnitada, et sel hetkel, kui te nõustusite, et teie laps peab olema toidetud ja kaetud, füüsiliselt ja vaimselt terve ja hästi arenenud, sotsiaalselt aktiivne ning saama võimetekohase hea hariduse, olite ajutises meeltesegaduses, mistõttu te polnud võimeline ette nägema oma tegude tagajärgi ega neid juhtima?

2. Millised lapse vajadused on teie arvates ebamõistlikult suured? S.t. millistest trennidest, mänguasjadest, riietest, spordivahenditest, mida eksnaine lapsele tahab võimaldada, peaks laps loobuma? Milliste sõprade või sõbrannadega suhtlemine tuleks lõpetada?

3. Mil viisil olete viimase paari aasta jooksul osalenud lapse kasvatuses? Kus temaga käinud, millest rääkinud, mida jõuludeks või sünnipäevaks kinkinud?

Otsustamise raske koorem

Me peame iga päev langetama suuremaid või väiksemaid otsuseid. Iga päev tuleb teha valikuid. Mõned nendest on lihtsad, ei nõua pikemat mõtlemist ja ei teki kahtlusi nende õigsuses. Mõned aga on rasked, tuleb kaaluda poolt- ja vastuargumente, mõelda, kas see on hetke parim valik, kas teistmoodi otsustades ei oleks hoopis parem. Vahel aga on tunne, et otsusta kuidas tahes, ikka pole hea.

Mõnikord tahaks lasta asjadel omasoodu minna, veeretada otsustamise koorem enda õlult. Siis on hiljem kerge öelda, et lihtsalt läks nii, ma ei saa sinna midagi parata ja kuigi ma sellega just rahul ei ole, pole see ka minu süü.

Otsustamise ja valikutegemise vajadus võib tõsiselt vihastada, sest nii nõustudes kui keeldudes jätad sa end ju millestki ilma.

Kuid seep see ongi: iga otsuse langetamisega jätad sa end millestki ilma.

Mõttepärleid

* Kui vanajumal oleks maailma loomiseks komisjoni moodustanud, poleks maailma siiamaani olemas.

* Paljud inimesed on ainult sellepärast suured, et nad oskavad enda ümber ohtralt väikesi koguda.

* Rahulolu on ka rahulolematuse põhjuseks.

* Vahel on avalik arvamus see, mida avalikkuses ei kohta.

* Fanatism on tugev usk tundmatutesse sõnadesse.

* See, mida ei saa tõestada, on tihtilugu kõige tõenäolisem.

* Rumalusi teevad vaid targad inimesed, teiste juures on see endastmõistetav.

Palka tahad ka?!

Tegin ühe lühikese freelanceri tööotsa. Asutuses, kust ma kaks aastat palka sain. Nüüd oli vaja lihtsalt otsad kokku tõmmata. Tõrge tekkis siis, kui lepingut nõudsin. Tuletasin meelde, et varasemast oli jäänud osa asju arvesse võtmata ja need võiks ka selle viimase lepinguga ära kompenseerida. Selle peale tõmbusid näod üsna kõveraks. Neis asjakesi pole ju nii palju ja kuidas ikka neid tunde arvestada jne. Ma ei viitsinud pikalt jageleda, ütlesin, et olgu mõistlik lahendus leitud, ma ei pea ka päris kõike heategevuse korras tegema ju. No lubati siis teha.

Leping, mis postiga koju jõudis, pole küll päris see, mida lootsin. Aga kuna tean, et mul selle asutusega enam kunagi koostööd pole vaja teha, lõin käega. Samas on kahju, et need kaks toredat aastat üsna toredate inimestega just nii pidid lõppema.

Riigi leivale ja seebile?

Poeg sai täna kaitseväe arstliku komisjoni kutse. Kaasas oli paber, mille perearst peab ära täitma. Ei midagi erilist, ainult traumade jaoks jäetud koht kipub vist kitsaks jääma. Spordipoisil ikka juhtub, praegugi põlv hell ja pöial paistes.

Eks siis näeb, isegi venitatud selle kutsumisega. Tema aastakäigus on poisse ju nii palju, et Eesti kaitseväes pole kohtigi. Seda kergemini nad tervislikel põhjustel välja praagivad. Samas - parem oleks ju nüüd ära käia, kui veel suuremaid kohustusi kaelas pole (läpaka liisinguga saame hakkama). Mõne aasta pärast on juba jama, siis tuleb mingi "krooniline" tõbi külge hankida.

*Pealkirjas olev väljend pärineb Artur Rinnelt

Kui armastad mind...

... lase mul minna.

Tahan vaadata elu oma silmade läbi, mitte sinu silmade kaudu, mis siiski on sinu omad.

Purjetad suurel tundmatul merel.

See on minu maa - sina oled seal võõras.

Niisiis kuula mind.

Me viipleme omas keeles.

Sa võid olla selles meiega.

Sõna selle jaoks, minu arvates, on kommunikatsioon, või õigupoolest see on rohkem, osadus...

Me räägime viibetega ja koos, millest tahes ja kõikide vahenditega, pääsemaks eesmärgile.

Miljonid tähed ei tee minust tähte...

Miljonist unistusest ei pruugi ükski olla minu.

Palverändureid oli käputäis tundmatul rannal, mis siiski oli nende oma.

Anna mulle võimalus

olla erinev kui teised.

Õppida, et ka üksainus täht võib olla iseeneses valgusandja,

et võin leida rahu ja rahulolu iseendast.

Nagu tulvalaine on see üleoleku välgatus teilt, kes te isegi ei ürita mõista, et iga uus päikesetõus ja loojang on eriline, nii nagu iga viljaterake.

Selle eluga on sul võimalik tutvuda,

aga mina otsustan selle üle.

Õpeta mind, armasta mind,

nagu armastad kunstiteost või mägimände.

Ära ürita aheldada mind, suruda mind vormi, kuhu ma ei sobi.

Kasta, toida, väeta kasvavat puud.

Ära haara sellest, või sunni seda, ära ka painuta.

Lase sel õitseda, lase sel kasvada.

Kui armastad mind,

lase mul minna.

Merrin D. Garretson

*algupärane luuletus on viipekeelne

Oih, laps sõiduteel!

Elava liiklusega ristmik Nõmme keskuses.

Roosas kombekas arvata kolme-nelja-aastane tüdrukuke, ühes käes krõpsupakk, teises mingi muu asjake, ukerdab keset ristmikku. Ema pole kuskil näha. Fooris juba tuled vahetuvad, autod tahavad sõitma hakata. Appikene! Kraban tüdrukul varrukast ja transpordin ta kõnniteele. Vaatan siis ringi - kus ema või keegi, kellega laps koos peaks olema, siis ometi on?

Mõned meetrid eemal bussipeatuses avastame noore naise, kummagi käe otsas pungil kilekott, kes samamoodi otsivalt ringi vaatab. Näinud tüdrukut, käratab: "Mis sa koperdad, ma ju ütlesin, et tuled minu järel!" Sa püha müristus! Mina end enam talitseda ei suuda ja pragan selle naise korralikult läbi - kas ta tõesti mõtleb, et nii väike laps üksinda sõidutee ületamisega hakkama saab! Naine ei oska enda vabanduseks muud kosta kui et tal ju kotid käes, ei saa lapse käest kinni hoida. Oi jeerum - kumb on tähtsam, kotitäis träni või oma laps?!

Kui mina Tupsuga poes käin, võtan seljakoti - ikka selleks, et vähemalt üks käsi vaba oleks (ja mugavam ja kergem on tassida ka). Aga kui minu lapsed väikesed olid, oli meil üks tore asi - lapse jalutusrihm. Lapsele traksid ümber, rihm külge ja teine ots kindlalt minu käes. Sai laps vabalt kõndida, aga samas oli kontrolli all. Äkki on kuskil kapipõhjas veel alleski. Peaks üles otsima ja sellele mammale kinkima...

Eesti Lotol raha küll?

Üritasime Bingo loto pileteid osta. Ühestki kioskist ei saanud - terminaalid ei töötanud. Internetist - cannot found server. Telefonis - sama lugu.

Uskumatu - nii suurel firmal peaks ometi neid patsiga poisse olema, kes ühendusi korras peaksid. Või on tõesti nii, et kasum megasuur ja minu kroonikesed pole olulised? Aga minu mängurõõm? Võidurõõmu saab niigi harva nautida.

Noh, kui minu raha teile ei kõlba, küll mina sellele mujal kasutust leian

Elu võimalikkusest internetita

Kolm päeva oli nett maas. Esimesel päeval sai veel kuidagi ennast lohutatud, et pole hullu, küll saab hakkama. Ega polnudki hullu, elus oleme siiani. Aga järgmistel päevadel hakkas juba väikselt paanika tekkima. Tööasjad ootasid saatmist, aruannete tähtajad lähenesid kohutava kiirusega. Ei saanud kuhugi mujale tegema ka minna, kõik vajalikud andmed istuvad minu läpakas. Eile lõi veel palaviku ka üles, polnud sedagi võimalust, et võtta läpakas kaenlasse ja minna kuhugi wifit otsima.

Täna hommikul siis oli see õnnistatud nett taastatud. Kiireks läks. Kõik aruanded said saadetud, siis tuli postkastid läbi lapata. Loomulikult ajasid need üle. Paar väga kiiret kirja said vastused, rämps välja visatud ning nüüd saab jälle kergemalt hingata.

Ei saa me ikka internetita...

Issand, kui kole!

Poes kuuled ikka igasuguseid asju.

Jalutan mina korviga riiulite vahel ja otsin omale vajalikku, kui kuulen, et kellegi mobiil heliseb. No ikka juhtub, mul endal ka vahest. Aga siis ma tavaliselt vabandan ja helistan hiljem tagasi. Too tipsi seda muidugi ei teinud ja järgnev jutt kostis vist küll kõigi poesolijate kõrvu.

"Oi tere! Einoh, mis ma ikka teen, poes olen, Jaa, saan rääkida ikka."

----

"Jaa, tead, me käisime eile R. titte vaatamas. Oi, sa ei kujuta ettegi, see titt oli nii kole! No üldse pole armas! Ja ta ise on veel nii õnnelik!"

----

"Eino mina ei saa aru, kuidas saab sellisest titest nii vaimustuses olla! Ma ei julgeks küll niiviisi kekata!"

Selle aja peale sain mina oma kaubad kätte ja tegin, et poest minema sain. Aga paha tunne jäi. Hirmus tahtmine oli sellele tibile midagi salvavat öelda. Ainult vaevalt sellest kasu oleks olnud.

Selge see, et kõik tited ei ole inglinäoga lokkispäised nukukesed. Aga oma emale on tema laps ikkagi kõige armsam ja loomulikult on ta õnnelik. Vaevalt ta rõõmustanud oleks, kui oleks kuulnud, kuidas 'sõbranna' oma suhtumist kõigle demonstreeris. Ilmselt sel tibil endal veel lapsi pole ja loodetavasti niipea ei tulegi. Enne peaks ikka ise täiskasvanuks saama.

Kanavanaema?

Tütar naerab, et ei saa Tupsut enam minuga poodi lubada, tuleme tagasi täis kotiga, kus pooled on Tupsu maiustused. Ja muidu ka - kui riieldakse, ronib kohe minu juurde lohutust otsima.

Aga eks see ole ju ajast aega nii olnud. Ma ise olin ka vanaema laps ju. Vanaema hellitas ja muidugi kuulusid selle juurde mitmesugused head asjad, mida vanemad sugugi alati polnud valmis ostma. Oma vanematel on tavaliselt kiire ning ega nad lase end nii kergesti ümber sõrme keerata.

Vaatan oma laste pealt ka, kuidas see vanavanemate ninnutamine käib. Mu vanem tütar võlus täiega ära maavanaema, tänase päevani on ta meheema lemmik. Eks tema omal ajal kõige rohkem tüdrukut ootas ka.

Noorem tütar seevastu pani leebuma mu küllaltki karmi isa. Nüüdki, nii kui kuuleb, et tütar sinna külla minemas, pannakse kohe midagi head sööki hakkama. Tegelikult poleks vajagi midagi erilist teha, mu tütar sööb kõike. Aga vanaisa tahab teda rõõmustada ju.

Õepoeg seevastu mõnuleb mu ema hellitustes. Isa vahel lausa kaebas, et näe, poisile vaja uusi sokke või kindaid ja vanaema kohe koob, jätab kõik muu kõrvale. No pole see asi nii hull midagi, sokid-kindad on kõigile kootud.

Loomulikult jätkan mina seda traditsiooni siis Tupsuga. See on lihtne ka, niikaua kui me koos elame. Samas on mul kahju, et vanema tütre tütar vähem hellitamist saab, aga me kohtume harvemini ja lihtsalt pole võimalust teda niiviisi poputada.

Aga oma kogemustest võin öelda küll, et vanaema olla on ikka maru tore.

Kui keegi ütleb teile...

*Vabandage, et ma teid tülitan, ma ainult üheks minutiks...

*Minust võidakse rääkida ükskõik mida, mind see ei häiri...

*Annan heameelega oma pea pandiks....

*Annan teile oma sõna, et selline kaebus on meile esitatud esmakordselt...

*Kaks nädalat tagasi kirjutasin teile üksikasjaliku kirja ja panin selle ise posti...

*Me oleme sõprade keskel...

*Ma just kavatsesin teile kirjutada...

*Ma vaatan veel kord oma raamatukogu üle, kuid ma olen täiesti veendunud, et andsin selle teile tagasi...

*Ma ei taha kiidelda, ent seda ütlesin esimesena mina...

*Mitte iialgi! Ma kordan: mitte iialgi! Palun seda meeles pidada: mitte iialgi! mitte iialgi! mitte iialgi!

*Kui te arvate, et te sellega mind hirmutate, siis eksite rängalt. Ma olen elus juba üht-teist näinud...

*Viiskümmend aastat! Ma ei annaks teile iialgi nii palju!...

*Ma ei taha näpunäiteid anda, kuid teie asemel...

*Ma ei kavatse kellegi teeneid vähendada, kuid...

*Kui te oleksite minu poole pöördunud kuu, nädal või isegi mõni päev tagasi... Praegu aga pole mul tõepoolest krossigi kaasas...

KUI KEEGI ÜTLEB TEILE NII, SIIS ÄRGE USKUGE!

Prioriteedid?

Politsei tuleb, teatab abielupaarile, et nende alaealine poeg tabati joobes ja lubadeta autoroolis.

Reaktsioonid:

Mees:

Kas auto on terve?

Kui palju ma nüüd selle eest trahvi pean maksma?

Ega asi ajakirjandusse ei jõua?

Naine:

Kas poiss on terve?

Kes need sõbrad olid, kes ta kaasa meelitasid?

Mida ma nüüd sõbrannadele ütlen?

Käepigistus - erootika?

Kohtusin paari vana sõbraga, üks neist oli endine klassivend. harjumuspäraselt sirutasin käe tervituseks. Teised vastasid sellele samamoodi, ainult klassivend puudutas hädavaevalt sõrmeotsi ning tõmbus kohe kaugemale. Imestasin vähe, me oleme ikka päris normaalselt läbi saanud.

Ajasime veidi juttu, siis ütles üks sõber vaikselt: "Sa poleks pidanud A-le kätt andma, ta on gei ja ei talu naisterahva puudutust." Ääämm, mida? "Nojah, tema võtab seda kui külgelöömist." Olen tõesti segaduses. Mina ei pannud tavalisse käepigistusse mingit erootilist tagamõtet, tere peaks ju ikka tere olema lihtsalt. Oleks ma veel kallistama kippunud, siis saaksin isegi aru.

Kas keegi selgitaks? Mul on meeles, et samal teemal on Ramloff korra kirjutanud, aga ma ei leia seda juttu praegu üles.

Tean küll, et mõned inimesed ei talu liigset lähedust, aga tavaliselt saab sellest nende hoiaku põhjal aru ka. Et teretuseks kätt anda ei tohiks, on minule küll uudiseks.

Lukud ja võtmed

Vana-aasta õhtul laulis telekas Anne Veski. Ootasin, aga ei kuulnud, et ta muuhulgas oleks laulnud ka "Jätke võtmed väljapoole..." Neis sõnades on aga sügav mõte.

Me kõik kogu aeg ootame midagi - küll uuelt aastalt, küll teistelt inimestelt. Ootame ja kurdame, et ei tulegi midagi. Samas sulgume oma kesta, lukustame end kõigi ja kõige eest, ei usalda kedagi endale lähedale lasta. Muidugi, alati on ju oht, et kui keegi liiga lähedale pääseb, saab ta meist teada liiga palju ja võib seda kurjasti kasutada, teeb meile haiget. Turvalisem on hing ja süda lukku panna. Ning võtmed peidame sügavale sisemusse, eks ju?

Siis pole midagi viriseda, et ka head asjad meieni ei pääse. Kuidas saab keegi või miski sisse läbi lukus ukse, kui võtit pole? Mitte igaüks ei viitsi võtme otsimisele lõpmatult aega kulutada.

Jätke võtmed väljapoole - et head mõtted, soovid ja tunded meieni pääseksid.

Veel mõtisklus samal teemal siin.

Kodune aastavahetus

"Tule, õeke, sõidame koju aasta viimaseks ööks," laulsid kord Siiri Känd ja Ervin Lillepea.

Jah, võib ju kodus ka uut aastat vastu võtta. Me arvasime, et kuna jõulude ajal pere laiali oli, võiks tõesti seekord aastavahetuseks koju jääda. Söögitegemisele päris poolt päeva ei kulunudki, sõime, vaatasime telekat (paar päris head momenti oli vahepeal). Vähe enne keskööd otsustasime Nõmme mäele ilutulestikku vaatama minna - miljonid taevasse lasta - peab ju ka väärt vaatepilt olema. Oli, miks ta ei olnud. Kesklinna tulevärk paistis kenasti kätte, Mustamäe ja Õismäe omast rääkimata. Ümberringi käis selline paugutamine, et iseenda mõtteidki ei kuulnud.

Kinnitust leidis ka väide, et eestlane on üks kuradi individualist küll - kui ikka oma tuttav ei ole, ega siis naljalt head uut aastat ei soovita, seistakse tuimalt kõrvuti ja vahitakse taevasse.

Plaan oli, et kui koju tagasi jõuame, teeme veini lahti ja istume veel väheke. Aga vaat tagasiteel oskas üks inimene ülejäänud niiviisi välja vihastada, et veiniisu on sootuks kadunud. Poeg keeras end juba magama (tal oli ikka tõsine tööpäev ka selja taga), Tupsu vajus ka ära ja ülejäänud mossitavad igaüks oma nurgas.

Head uut aastat!

Aga järgmisel aastavahetusel ma küll kodus ei kavatse olla.