laupäev, 27. veebruar 2010

Hüvasti, naabri-Jaan!

See polnudki kuigi ammu, kui siin fotojahil naabrimehe pildi üles panin, teema oli Jaan ja mul oli kohe varnast võtta...

Täna kella seitsme ajal käis naabrite juures kiirabi, läks tühjalt minema. Ning vähem kui pooltunnike tagasi oli siis spetsiifiline bussikas värava taga...

Üks väsinud töömees pääses puhkama. Tööd oli Jaan oma elu jooksul kõvasti teinud, mitmes ametis, viimased kümmekond aastat kraanal ning juba tükk aega pensionipõlve pidanud. Kodumaja oma kätega vanast sarast ümber ehitanud, eelmisel suvel veel uuesti soojustanud ning õhk-kütte pumba paika pannud. Kuri haigus aga oli juba siis kallal....

Mina aga mõtlen, et hea naaber on kulda väärt. Kui abi vaja, siis Jaani käest sai seda alati, tema teadis ja oskas kõike, asjalikud nõuanded olid vürtsitatud mõnusa huumoriga. Eriti on meeles, kuidas me kahekesi kraana nokka riputatud platel istusime ja kõrgel-kõrgelt pärnaõisi korjasime. Me vist olime oma peredes ainsad, kes kõrgust ei kartnud...

Pool sajandit kõrvuti elamist on nüüd siis läbi...
Rahulikku puhkust Sulle, naabrimees!

Ai, torkas!



Kaks erinevat teravat ja torkivat asja, mõlemad pildistatud selle aasta veebruaris...

Agaav - nõelteravate leheotstega ja teravate sakkidega...









Ning murdunud jääpurikas...

kolmapäev, 24. veebruar 2010

Siinai kroonika - 7.päev - käsulaudu toomas


Jälle kell kolm äratus, et kella neljaks bussis istuda. Seekord siis sõit mägedesse, täpsemalt Moosese mäele, mille jalamil asub 4.sajandist katkematult töötav Katariina klooster.
Väiksem osa grupist oli eesmärgiks võtnud tõusta mäetippu, suurem osa aga plaanis niisama jalutada ja kloostriga tutvuda. Mõte oli, et ehk jõuame mäeltki enne alla kui klooster võõrastele keskpäevapalvuse ajaks suletakse, paraku peab ette rutates ütlema, et see ei õnnestunud.

Kuna rahvas oli otsustanud, et sõidetakse välja hiljem, mitte keskööl, siis jäi ära võimalus nautida päikesetõusu mäel. Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli päike juba kõrges taevas. Taganjärele pean tunnistama, et see oli siiski õige otsus - me ei pidanud järsul mägiteel koperdama pimedas suure rahvamassi sees ning saime mäel olla üksi.

Aga kõigepealt tuli mäele saada...
Teejuhiks kohalik beduiin, hakkasime reipa sammuga marssima. Alguses polnud vigagi, kuid üsna pea venis rivi pikaks. Beduiin kiikas vahetevahel üle õla, kui tagumised liiga kaugel, siis peatus veidikeseks. Niipea kui sabaots järele jõudis, jätkus kiirmarss. See muidugi tähendas, et puhata said eelkõige tugevamad, nõrgemad tegid paar sügavamat hingetõmmet, rüüpasid lonksu vett ja üritasid taas teistele järele jõuda.

Mina pole mingi treenitud tüüp, vastupidi - mingi aja pärast hakkasin juba vaikselt ennast haletsema - oli mul nüüd vaja siia tikkuda, jalakesed valutamas, hing paelaga kaelas. Aga tagasi pöörduda uhkus kah ei lubanud.

Esimeses suuremas peatuspunktis, kus beduiinid vist maailma kalleimat teed müüsid (15 naela ehk umbes 40 EEKi väike tassitäis), tekkis küll tunne, et siit ma enam edasi ei lähe. Kaks grupiliiget jäidki maha. Vaatasin üles, mäetipp polnud sugugi lähemale nihkunud. Kuid samas ootas hulk beduiine kaamelitega, et soovijaid raske raha eest (85 naela e. umbes 190 EEKi) viimase puhkekohani sõidutada. Näitasin kaamelijuhile viieeurost ja küsisin, kas sellest piisab. Mees noogutas ning mina otsustasin, et olgu ma pealegi luuser, aga ma võtan selle.

Kui selga istusin ja kaamel end õõtsudes püsti ajas, siis oli esimene mõte - kus siin turvavöö on? Natuke aega tegelesingi sellega, et end kramplikult kinni hoida, kuid rütmi kätte saades julgesin juba päris mõnuga ringi vaadata ja mahajäänud kaaslastele lehvitada. Kaamel muide läks üles kuristiku serva poolt, vahetevahel tujutses ning keeras end teele risti. Beduiini kurguhäälsed hüüded panid ta aga jälle õiges suunas liikuma.

Nii me siis läksime. Ülevalt tuli teisi kaameleid vastu, seljas peamiselt näomaskides jaapani turistid. Peatuspunktis sunniti kaamel taas põlvili laskuma, mina sain maha ja jäin teisi järele ootama. Kasutasin seda aega mägede pildistamiseks. Olgu öeldud, et see väike sohitegemine mu päästis.

Varsti olid teisedki järgi jõudnud, väike puhkus ning jätkasime teed. Ega kergem ei olnud kui alguses, rada muutus järsemaks. Nüüd aga ei saanud enam pooleli jätta. Lõpuks jõudsime platvormini, kus sile rada lõppes ja algas kivirahnudest tahutud trepp, mille üks munk kunagi aastasadu tagasi teinud oli. Trepiks oli seda küll palju nimetada, tegelikult olid need natuke siledamaks tahutud kivirahnud, ebaühtlase kõrgusega.

Beduiin keksles kergejalgselt ees, meie rühkisime järele. Astmeid pidi kirjade järgi olema 300, aga vaevalt meist keegi neid lugeda suutis. Mina igatahes mõtlesin vahepeal, et ma olen vist päris hull, et end niisugusesse kohta vedasin. Lugesin, et järgmised neli astet, siis tõmban hinge, järgmised viis või seitse (olenevalt astmete järskusest) ja nii edasi ja edasi. Siis hõikas keegi, et tipp juba siinsamas. Mõtlesin, et kui nii, siis lähen kasvõi käpuli edasi. No käpuli just mitte, aga vaevaline oli see minek küll. Ühel hetkel aga olin kohal ja vaade, mis avanes, oli tõepoolest võimas. Seal me siis olime - käputäis eestlasi, ümberringi ainult mäed ja taevas...

Allaminek oli kergem, läksime ilma ühegi peatuseta, kui oleks peatunud, oleks olnud palju raskem teed jätkata. Kloostriõuele jõudsime just keskpäevaks ja see tähendas, et me sinna enam sisse ei saanud, tuli otse bussi suunduda.
Meil oli plaanis tagasiteel kõrbes ka väike peatus teha, kuid bussijuht oli saanud korralduse kindlaks kellaajaks linnas tagasi olla, et lennujaama uutele turistidele vastu minna. Seega nautisime kõrbe vaid bussiaknast.

Igal juhul, kes tulevikus tahab sinna mäele minna, soovitan enne mitte kolm, vaid lausa üheksa korda järele mõelda. Samas - sellist elamust naljalt mujalt ei saa...

Pildil Moosese mäetipp umbes poole mäe kõrguselt

Siinai kroonika - 6.päev - kaamelikaupa tegemas


Pärast Jeruusalemmast tulekut vajusime Nirtiga laipväsinutena vooditesse ja magasime tavapäratult kaua, hommikusöögilauda jõudsime vaat et viimasel minutil. Veidi aega jutustasime mõnede reisikaaslastega, jagasime Jeruusalemma muljeid ning otsustasime siis, et kohalik kaubandusvõrk tuleb üle vaadata - endale midagi mälestuseks ja eks kodusedki oota kingitusi. Minule oli pealegi esitatud konkreetne tellimus ühele kaamelile.

Vanale turule pääsemiseks oli meile antud head juhtnöörid - hotellist mööda tänavat edasi mošeeni, sealt alla keerata ja peaks varsti kohe paistma. Umbes pooletunnine jalutuskäik. Et oli reede ja keskpäev, oli mošee ümbrus paksult kohalikke mehi täis, kes sisse enam polnud mahtunud ja kuulasid palvust läbi valjuhääldite. Kõndisime viisakas kauguses neist mööda ja tõepoolest olimegi varsti turul.

Hulk poekesi, nende esine kaupa täis. Kaupmees ei passinud tingimata juures, aga kui seisma jäid ja midagi lähemalt uurima hakkasid, tekkis ta kohe nagu nõiaväel meie kõrvale. Kui siis meid huvitava kauba hinda küsisime, viibati ja paluti poekesse sisse astuda, viidi kõige tagumise seina äärde ja alles siis hakati hinnast rääkima. Ärisaladus ikkagi.

Araabia turul on kaupmehe solvamine, kui maksad esimese küsitud hinna. Tingimine kuulub asja juurde. Samuti kuulub asja juurde, et kui nähtaval kohal pole just sinu soovitud värvi või suurust, läheb kaupmees otsima ja püüab sulle selle leida.

Esimeses kohas, kus oma ostud tegime, teenis Nirti Eesti maffiabeibe hüüdnime, seda aga lugupidava varjundiga. Samuti lubas kaupmees, kui veel talt midagi ostma tuleme, anda poole hinnast alla. Seda ta tegi ka kui kõige lõpus talt erinevaid teesid ja vürtse ostsin. Millegipärast ma usun teda, sest kuigi valge eurooplase koorimine on sealse kaupmehe aukohus, on auasi ka antud sõna pidada.

Muidugi käisime mitmes poes ning Nirti tingijavõimed leidsid igal pool täit tunnustust. seal, kus mina oma soovitud kaameli tahtsin osta, püüdis kaupmees algul selgeks teha, et tema pole üldse omanik ja ei saa kohe kuidagi hinda alla lasta, sest tal on väga kuri ülemus, kes võib lausa kõri läbi lõigata. Selle jutu peale kehitasime kahetsevalt õlgu, et eks me lähe siis sinna poodi, kus nii kurja omanikku pole. Siis muutus jutt kohe asjalikumaks.

Aga parim kogemus oli ühes väga kenas poekeses, kus me veetsime üle tunni aja. Seal nimelt oli tohutu valik mitmesuguseid kujukesi, portselani, lõhnasid ja mida kõike veel...
Astusime sisse, vaatasime ja valisime meid huvitavad asjad välja. Müüjaks kena meesterahvas, kes rääkis tunduvalt paremat inglise keelt kui turul üldiselt räägiti. Meie aga mängisime üsna nõudlikke ostjaid, vaatasime kõik hoolega üle ja kui kaubal paistis mingi pisidefekt, palusime otsida endale defektita ese. See juba pani müüja meid tähelepanelikumalt kuulama.
Kui siis lõpuks hinda küsisime, juhatati poe tahaotsa pehmetele toolidele istuma ja hakkasime vestlema. Esimese küsitud hinna (130$) laitsime kohe maha. Siis sai räägitud maast ja ilmast, küsiti, kust me oleme, meie jälle pärisime tema kohta. Tuli välja, et polegi poe omanik, asendab hoopis venda, ise on hoopis kvaliteedikontrolli insener. Tasapisi hakkas ka hind allapoole langema. Meie seletasime, et Eesti pole üldse rikas maa, kurtsime 700-aastast orjapõlve, mil mõisnik võis eestlasest pärisorja isegi koera vastu vahetada. Nirti tegi ilmekalt selgeks, et tema küsitava summa eest saaks eestlasest tudeng kodumaal kolm nädalat süüa.
Kogu selle jutu oleks tõesti pidanud videosse võtma, õppematerjaliks araabiamaadesse reisivatele inimestele. Vahepeal pidasime omavahel eesti keeles nõu ja jätkasime siis kauplemist. Mina klõpsutasin pilte, vaatasin veel poes ringi.
Kui siis hind 130-lt 45-le langes, arvasime, et ei maksa pilli lõhki ka ajada. Palusime kauba ära ka pakkida ja pakitigi iga ese eraldi mullikilesse, et lennukis katki ei läheks. Lahkudes kiitsime, et ta on väga hea kaupmees ja avaldasime lootust, et vend ta peale pahaseks ei saa...

Nirti korjas truu orjatarina kõik meie kaubakotid oma kätte, mina jalutasin ringi, kaamera kaelas. Ja kuigi Nirti eest pakuti vahetuseks 250 kaamelit, ei saanud mina ometi oma orjatarist loobuda :P

Ebe A.
Autode asemel kaamelid oleks päris vahva vaadata Tallinn-Tartu mnt.l:DD
19.02.2010 17:12 kustuta

Endel Apsalon
...vastu võiks anda eesti sigu, sest täna liikluses nägin, et neid on siin liiga palju...
19.02.2010 17:14 kustuta

Tiiu Her
sead paraku ei lähe siin mitte :(
19.02.2010 17:19 kustuta

Endel Apsalon
...tead eesti lammastest pole ka puudu võiks anda neidki, sest liikluses oli neid ka liiasti...
19.02.2010 17:21 kustuta

Nagu hiljem mõnedelt reisikaaslastelt kuulsime, olid mitmedki maksnudki küsitud hinna ja ei proovinudki tingida...
Üks asi veel, mis ilmselt meie kasuks rääkis - me olime tunduvalt kombekamalt riietatud (pikad seelikud, õlad kaetud) kui enamus turulisi, nagu silma jäi. Seal maal aga mõjutab see suhtumist tublisti...

Või oleks ikka pidanud need kaamelid võtma? Päris mõnus liiklusvahend kui ära harjuda ja odavam pidada ka kui auto...

esmaspäev, 22. veebruar 2010

Siinai kroonika - 5.päev - Jeruusalemm, sa püha taevalinn


Paar tundi puhkust, koti lahti ja kinni pakkimine, veidi enese kohendamist ja oligi meil Nirtiga ning veel mõnedel reisikaaslastel aeg uuesti bussi istuda ning lasta end kogumispunkti viia, et ümber paikneda Jeruusalemma poole viivasse bussi. Sinna kogunes üpris kirju seltskond eri hotellidest kokku korjatud peamiselt venekeelseid reisilisi.

Kaks ja pool tundi läbi öise kõrbe, seekord veidi põhja poole ja olimegi Eilatis. Ligi poolteist tundi bussis tukkumist, enne kui lubati asjad võtta ja Egiptuse pinnalt lahkuda. Iisraeli poolel võttis meid vastu punt noori sõjaväevormis näitsikuid (mõni noormees kah hulgas), pooltel automaadid rinnal. Totaalne turvakontroll, seejärel järjekord passe näitama. Meid oli ette hoiatatud, et võidakse hakata pärima igasuguseid asju reisi eesmärgi, Iisraelis olevate sugulaste, isegi vanavanemate kohta. Nii hull päriselt ei olnud, ametnik vaatas passi ja lasi oma nime ning grupi numbri öelda. Mina sain lihtsalt läbi, Nirtil aga on perekonnanimes õ-täht sees ja seda lasti ikka mitu korda üle hääldada. Passi kohe tagasi ei antudki, kutsuti teine asjamees, kes talt mobiili ja kaamera ettenäitamist nõudis. Kaamerat tal polnudki, mobiil kontrolliti mingi pulgaga üle ning anti siis ka pass tagasi. Minu seljakott pani miskipärast turvakaamera vilkuma, paluti lahti teha, vaadati ja kehitati õlgu - pole ju midagi. Kaamerat ja mobiili isegi ei küsitud.

Teisel pool ootasid meid Iisraeli bussid, Egiptuse omi üle piiri ei lastud. Veel poolteist tunnikest sõitu laheservas, mille teisel poolel paistsid Jordaania tuled (väga uhke valgustus, peab mainima) ning olimegi Surnumere ääres. Randa pääses läbi turistilõksu - kohalik spa ja kauplus. Kõigepealt kohustuslik kosmeetikapresentatsioon, seejärel instrueerimine, kuidas merre minna ja välja tulla ning lastigi see rahvas rannale.

Ausalt öeldes ajas mõte hommikul kell seitse vette ronimisest algul judinad peale. Aga rahvast vees oli, miks siis mitte proovida. Üllatus-üllatus - vesi oli vägagi soe. Ujuda muidugi ei saanud, ainult vee peal hõljuda. Nägu ei tohtinud vette panna ning mitte mingil juhul vett alla neelata. Mulle mõni tilk sattus huultele ja jube soolamaitse oli küll. Vesi on sooladest nii küllastunud, et isegi lainetada ei jaksa. Rannas oli hullem soolarant kui talvistel Tallinna tänavatel.
Veest välja, duši alla, veidi puhkust ning uuesti vette. Aeg läks kiiresti ning juba hakati märku andma, et peaks nagu edasi sõitma. Rahvas laekus bussi, paljudel näpus suured kilekotid mitmesuguse Surnumere kosmeetikaga. Ilmus ka kohalik giid Irina, kes kohe mikrofoni haaras ja kiirkõnes vuristama kukkus. Paraku tundus, et suurem osa sellest vurinast läks kurtidele kõrvadele, sest ausalt öeldes oli raske eristada olulisemaid fakte muu jutu seast. Õnneks ma paljut teadsin juba ennegi.

Jeruusalemma sissesõit oli hingematvalt kaunis - mäeküngastel laiuv helevalge linn, päikeses säravad kuplid ja katused, ei mingit sudu ega tolmu nagu Kairos. Kõigepealt viidi meid ühele vaateplatvormile, kust avanes vaade peaaegu kogu linnale. Giid näitas ühele ja teisele poole, puistas fakte nagu käisest. Paraku ilmnes siin ka tema kõige suurem puudujääk - tal oli kohutavalt kiire. Ei jõudnud ühesse asjasse veel süvenedagi kui juba viibati järgmisele poole. Küsimustele vastamisele ta aega ei kulutanud, nagu poleks kuulnudki. Edasise ekskursiooni käigus pettumus giidis aina süvenes...

Ruttu-ruttu bussi ja alla vanalinna. Giid kontsaklõbinal ees, meie ettevaatlikult järel mööda aastasadade kestel libedaks lihvitud sillutist. Viibe ühele poole - siin oli see palee, teisele poole - seal oli too palee, mööda kõveraid tänavaid ühe kiriku tagaukse juurde - palun, siin on müügipunkt, kust saate osta küünlaid ja ikoone. Nüüd ilmneski giidi kõige suurem puudus - umbes 85% tema jutust oli suunatud nende küünalde reklaamimisele ja õpetusele, kuidas neid kasutada. Kui see nii pealetükkiv poleks olnud, oleksin ehk isegi ostnud...

Soovijatel küünlad ostetud, jätkus kiirjooks läbi vanalinna. Kitsad tänavad olid tihedalt ääristatud pisikeste poekestega, millede ees seisid väärikad kaupmehed. Ei mingit pealetükkivust, aga kohe valmis teenindama, kui keegi huvi osutas. Kuskilt tuli vapustavalt head kohvilõhna, ülemistel korrustel olid aknad lahti ja pereemad ilmselt tegelesid söögivalmistamisega ja küpsetamisega - kaneeli- ja kardemonisaiade lõhnad ajasid suu vett jooksma....

Veidi pikem peatus oli Via Dolorosa kaheksandas peatuspunktis, siis jõudis laialihargnenud grupp jälle kokku koguneda. Paraku oli see ka ainus Via Dolorosaga seotud peatus, ma kahjuks ei saanudki ettekujutust, kust see siis õieti algas ja kustkaudu suundus...

Jälle kiire kontsaklõbin, turvakontroll ja ees paistiski Nutumüür. Siin anti meile 15 minutit aega omal käel ringi vaadata. See muidugi tähendas, et päris müüri äärde ei pääsenudki, selleks olid omad koridorid ning meeletu järjekord. Vaatepilt oli sellegipoolest võimas.
Et oli keskpäev ja päike paistis lagipähe, liikusime mõnede rühmakaaslastega vaikselt väravatest välja, et seal varjus veidi istuda ja teisi järele oodata.

Oligi käes lõuna. Lootsin, et saan maitsta ehtsat juudi koššertoitu, kuid buss suundus hoopis Palestiinasse, Petlemma. Ei kurda, toit oli sealgi väga maitsev.

Edasi viis tee Jeesuse sünnikirikusse. Krüpti pääsemiseks oli pikk järjekord ning loomulikult hakkas giid taas jahvatama küünaldest - palju maksavad ja mida nendega teha. Lasin selle jutu ühest kõrvast sisse, teisest välja ning jälgisin hoopis teisi giide, kes rääkisid tõepoolest huvitavaid asju kiriku ehitusest, arhitektuurist, freskodest ning muidugi kogu selle paiga ajaloost. Kui lõpuks krüpti sissepääsuni jõudsime, oli seal võimalus võtta küünlaid annetuse eest ning neid erinevate piltide ees süüdata. Selle võimaluse kasutasin küll ära.
Krüpt ise oli ääretult lihtne ja kaunis, hõbedane Petlemma täht kohal, kus kunagi oli olnud Jeesuslapse sõim, säras kutsuvalt. Rahvas liikus vaikselt, igaühele anti hetk mõtiskluseks ja iseendaga olemiseks. Isegi giid suutis mõneks ajaks suu kinni panna ja pühalikkust mitte rikkuda.

Petlemma eraldab Iisraelist kõrge müür, mis oli kaetud graffititega. Pildid olid sisukad ja heal tasemel. Üldiselt oligi Jeruusalemmas graffitit vähe, aga kui juba, siis korralikud, mõttetut sodi polnud kuskil.
Läbi kahekordse müüri vahel oleva kontrollpunkti tagasi Iisraeli poolele, järgnes kohustuslik kulla- ja suveniiripoe külastus. Pean tunnistama, et see oli väga meeldiv kogemus - palju silmailu, asjatundlik ja meeldiv teenindus, kõigile küsimustele põhjalik vastus...

Päeva viimane külaskäik viis meid Jeesuse hauakirikusse. Selleks ajaks oli päike juba loojunud, kirikutornid tagasihoidlikult ja mõjusalt valgustatud. Kiriku kõrvalkabelis peeti just õhtust liturgiat, meie saime vaadata suurt pannood Jeesuse ristilt mahavõtmisest, surilinadesse mähkimisest ja haudapanekust ning kuulata jutustust Arimaatia Joosepist, kes Jeesuse matmise korraldas.
Siinkohal ilmutas meie giid äärmist osavust, kui juhtis meid hauakambri juurde viivasse järjekorda. Aga ega siingi pipraterata pääsenud... Kambri sissepääsu juures pidas valvet vana munk, kes äkki karmi häälega mõnedel meie taga olevatel noortel lahkuda käskis. Põhjus väga lihtne - nad polnud kombekohaselt kaetud. Kas tõesti on nii raske endale selgeks teha, kuidas niisuguses paigas riietuda ja käituda?
Kes aga kambrisse astusid, said sealgi võimaluse segamatult endaga olla, tunnetada paiga pühadust ja väge. Kambri taga näidati meile veel Maarja Magdaleena sammastikku ning juhatati siis tagasi bussi, et hakata uuesti Eilati poole sõitma.

Et me elusalt ja tervelt Eilatisse jõudsime, tuleb pidada imeks. Mina oma kohal tukkusin ja ei näinud, aga reisilised, kes otse bussijuhi taga istusid, rääkisid hiljem, et bussijuht kippus iga natukese aja tagant tukastama, buss kihutas sajakilomeetrise tunnikiirusega mööda serpentiine mägedest alla, kaldudes vahetevahel üle tee telgjoone. Nemad püüdsid köhatuste ja jutustamisega bussijuhti ärkvel hoida. Peeter ja Tamara, olge tänatud selle eest!

Ilma suuremate sekeldusteta üle piiri, vastu tulnud bussi ja kella neljaks hommikul olime tagasi oma hotellis.

Jeruusalemma tahan ma kord tagasi minna. Aga siis koos mõttekaaslastega, kes tahavad võtta aega selle linnaga tutvumiseks, asjatundliku giidi juhtimisel, nautides igat sammu. See on üks kaunimaid linnu, mida ma näinud olen, püha paik nii kristlastele, juutidele kui moslemitele ning vajab tõsist süvenemist, mitte kiiret läbikappamist.

Pildil Nutumüür

Rohkem Jeruusalemma pilte siin