Tagurpidi jutlus

Järgnev on Tiit Kuusemaa jutlus Valga praostkonna laulupäeval. Päris mõtlemapanev....

‚Aamen!’
Ei, jutlus ei ole siiski veel läbi. Tänane jutlus on äraspidine või tagurpidine, seepärast alustan tagantotsast. Nii nagu on väljakujunenud arvamus, et mis kirik see on, kus õpetaja ei manitse, ei rooska, ei kutsu patukahetsusele, siis ka mina võtan ka julguse teid manitseda ja väikse etteheitva varjundiga küsida: mida te õige mõtlete, mida te õige teete, mis teil arus on, et te täna siin kirikus olete!? Kas see on normaalne? – Ei ole! Me teame, et normaalne ja tavaline on see, et kirikud on tühjad. Et sinna eksib mõni üksik vanatädikene ära. Siin aga on kirik rahvast täis. Siin on koguni palju noori ja lapsigi.

Veel hullem: siin toimuv on pidu katku ajal. Meie rahvas on leinas, silmad on häbi täis. Pärast seda, millise müra ja kära saatel mindi Eurovisioonile ja kus meie kõige auväärsemad, kõige paremad rahvalaulikud on korraga suure kolinaga läbi kukkunud. Mida teie mõtlete, et tahate neist paremad olla? Nende ümber oli televisioon, tohutu meediakära, nende peal oli kogu me rahva hellitlev ja lootev pilk. – Kus on siin TV-kaamerad, raadiomikrofonid, ajalehereporterid? Neid pole siin mitte ühtegi. Sellise fooni taustal oleme me täna väga ebamõistlikud inimesed. Tundub, et me ei ole nagu asjast õieti aru saanud, oleme ajale jalgu jäänud.

On veel teinegi põhjus, miks olla mitte siin, vaid kuskil mujal. Me ju teame, et meie riik ja majandus on krahhi äärel. Tehakse säästueelarveid, hoitakse kulusid kokku. Aga mida meie siin teeme? Me raiskame raha! Raiskame aega! Me pidutseme sel ajal, mil teised inimesed on mures ja närvis: mis nüüd saab? Kõik normaalsed inimesed panevad sellise ilmaga kartuleid. Miks teie ei pane? Kas teil kainet mõistust ei ole? Või kui teil kartulimaad ei ole, siis peaksite kibekiiresti otsima teist töökohta ja seal rabama. Ilus laupäev! See on midagi arusaamatut, mis siin toimub.

Äsja kuulsime ühte imelikku laulu Nõo ja Tartu Peetri koguduse koori poolt ‚Oo kallis rist’. Kas te panite tähele: sellest hirmsast õudsest ähvardavast ristist laulsid nad nii rõõmsasti! See ei ole normaalne!

Kogu maailm ja meie sealhulgas üritame üleilmastuda, lõimuda, me läheme kaasa kultuuride segunemisega. See on ajaloo vääramatu areng, millega kaasas käia. Kuid mis siin täna toimub? See laulupäev on pühendatud kohalikele heliloojatele, sõnaseadjatele, muusikutele. Tegeleme siin suisa kolklusega. Me oleme kuskilt ajaloo prügikastist välja kaevanud mingusugused muistsed rahvalaulud. Mida ütlevad tänapäeva noorele inimesele niisugused tegelased nagu Lätte, Kreek ja Lipp? See ei ole midagi tänapäevast ega moodsat. Heakene küll, nende kolmega me võime kuidagimoodi leppida. Kuid kes on Mart Jaanson? Piret Stepanov? – Mingi poisike ja plika, kes ei ole kultuuriilmas midagi saavutanud, keda keegi õieti ei tunne ega tea. Ja korraga me täna laulame nende laule! See on arusaamatus.

Kõik normaalsed inimesed lähevad sinna, kus on teised omasugused. Kus on telekaamerad. Sinna, kus on vali muusika. TEGIJAD on RabaRockil, ÕlleSummeril, aga mitte mingisuguses kirikus. Selle asemel et ajaga kaasas käia, peitute ja varjute te hoopis kiriku müüride vahele. Ja lasete end uimastada religiooni rõskel vaimul. Mis te naerate? Kas te ise ei saa aru, kui hull see olukord on?! Kõige õudsem on see, et te veel irvitate selle üle ega saa enam aru, mis teiega toimub. Nii nagu joodikud ja vaimuhaiged, kes enese arvates on ‚täiesti terved’. Siin pole naerda midagi, nutma peab.

Puhja kooli suured teismelised poisid, kes ei pelga kedagi ega midagi, tulid minu 2. klassis käiva poja käest, - kes muide ka täna siin laulis, - tõsimeeli küsima: kuidas sa küll julged kirikus käia? Kas sa ei karda? Seal on ju vaimud! Seal kummitab! Suured poisid kardavad kirikusse minna! Aga mida teie siin teete? Kus on teie alalhoiuinstinkt?
Igatahes mina olen teid hoiatanud. Olge valvsad! Ja te ise vastutate tagajärgede eest.

Kui ma otsisin kodus paberit, kuhu need targad mõtted kirja panna, siis leidsin ma juhuslikult paberitüki iseäralike luuleridadega Virve Osilalt:

Puu ladvast on näha, kui tugev on juur...
Meile toetusepinna annab rahvakultuur –
Seepärast nagu kallimat varandust
Tuleb hoida esiisade pärandust. –
Kuni on olemas aegade side,
seni on püsi ja seni on pide...
Ning ühtpidi väike on teistpidi suur.

Aga kui see on tagurpidi jutlus, siis oleme viimaks jõudnud Piibli kirjakoha juurde, millele seda pidada. Mis Pühakirja koht see võiks olla? – Mille juurde see õige hull jutt kõlbaks?
Ja ma loen 1Ko 1, 18.22-31 ja 2, 6-9 nõnda:

Paulus, Kristuse Jeesuse apostliks kutsutud Jumala tahtmisel, ja vend Soostenes:
Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi,
Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust,

meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks,

ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus.

Sest Jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam.
Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost.

Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid.

Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.

Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, et läheks täide, nagu on kirjutatud: "Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!"
Tarkusest me kõneleme täiuslike seas; ent mitte praeguse ajastu ega selle kaduvate valitsejate tarkusest, vaid me kõneleme Jumala saladusse peidetud tarkusest, mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid.

Ükski praeguse ajastu valitsejaist ei ole seda ära tundnud,sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad kirkuseIssandat risti löönud.

Kuid nõnda nagu on kirjutatud:

"Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud -selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad"

Omalt poolt tahan teile tänu ütelda, et te ei ole siiski varjule jätnud seda, mida Jumal on valmistanud teile teie südames ja vaimus. Et te olete siin kiitlemas Issandast. Et te Teda armastate.

‚Issanda arm ja Püha Vaimu osadus olgu meie igaühega!’

Tantsutrauma ja linnulaul

Tänane lehelugemine andis naerulihastele tublisti tööd.

SLÕhtulehe paberversioon:

Sidemes noormees kohtub sõbraga.

"Mis juhtus?"

"Olin eile oma tüdruku pool ja me tantsisime, kui ta isa järsku tuppa astus."

"????"

"Ta on kurt ja ei kuulnud muusikat."

Uudis Postimehest

Öise linnulaulu vastased on vastavad keelumärgid kleepinud Ülemiste järve äärde jääva metsatuka piirile. Tallinnas Pärnu maanteega piirneva metsatuka veerele on ilmunud kleebised, mis keelavad lindudel laulmise õhtul kella 23-st kuni hommikul kella 7-ni. Kohalike elanike teatel linnud keelust ei hooli.

Oeh, mul oleks seda silti siia vaja, paneks varestele vaatamiseks.

Vihmaigatsus

Ilus soe ilm väljas. Mõne meelest liigagi kuum, aga mulle meeldib. Kuid nagu ikka - pole head halvata.

Muld on tuhkkuiv, lilled ja taimed lontis, teed tolmavad. Vihma oleks hädasti tarvis ja mitte sellist kümneminutilist padukat, mis maapinna küll pealt märjaks teeb, aga sügavamale ei jõuagi. Sellist tihedat ja pikemat sadu oleks vaja. Eriti pro oleks veel, kui sajaks öösel, hommikuks oleks loodus puhtaks pestud, joodetud ja lõhnaks. Teate ju, kui imeline lõhn pärast vihma väljas on?

Ja päeval võiks jälle ilus ilm olla...

No ei jaksa ja ei viitsi enam igal õhtul ämbrite viisi kastmisvett tassida.

Koeratsirkus

ehk: loomaarst vs loomakaitsjad

Tekkis meil eile mure - koer hakkas köhima. Selline tunne oli, et on endale midagi kurku tõmmanud ja ei saa seda kuidagi välja köhitud. Kontrollimisel midagi sellesarnast tuvastada ei õnnestunud, muidu oli loom rõõmus, söök ja jook läksid ilusti sisse, palavikku ei olnud. Igaks juhuks helistasin siiski tohtrile. Tema kuulas ära, arvas, et juhuslik häda, soovitas köharohtu anda ja kui paremaks ei lähe, eks siis tuleb kohale.

Ei läinud paremaks. Vahepeal tundus, et isegi hullemaks läks.

Tohter sõitis kohale, kuulas ja kompis kutsut igalt poolt, tegi paar süsti, mis teadagi looma lausa niutsuma võtsid ning kirjutas ravimid. Juhtnöörid käes, saatsime tohtri kenasti väravani. Ja just siis, kui tohter autosse tahtis istuda, peatus maja ees teine auto, millest hüppas välja kaks beibet (või kuidas neid nabapluusides roosade kunstküünte ja ägeda "sõjamaalinguga" noori naisi siis nimetada?). Kui tohter neid nägi, tõmbus ta turri ning käratas: "Kes teid siia kutsus?!"

"Me oleme loomakaitsest, saime kõne, et siin on hoolitsemata haige koer," seletas üks beib vastu.

"Mina küll sellist ei näe," põrutas tohter.

Jagelesid tükk aega veel, mina püsisin targu vait. Lõpuks lahkusid beibed vihast puhisedes ning tohter ütles mulle, et kui veel tülitama kipuvad, võin julgesti politseisse helistada. Need nimelt pidid olema sedasorti "loomakaitsjad", kes tõeliste probleemidega tegelemise asemel just niiviisi loomaomanikele peale lendavad ja ilma igasuguse põhjuseta kõigepealt sõimama kukuvad. Polevat tal esimene kord nendega kokku põrgata.

Kurb tegelikult. Enamasti on loomade kaitsmise oma südameasjaks võtnud ikka need, kes tõeliselt hoolivad ja ma ei usu, et nad sedasorti "mainekujundust" soovivad. Ja igasugused anonüümsed helistajad võiksid kah endale kõigepealt olukorra selgeks teha. Kas oli siis nii raske küsima tulla, mis koeral viga ja kas on midagi ette võetud? Saan aru, kui tegu oleks olnud hulkuva või mahajäetud loomaga, aga priske läikiv kuts oma aias ei peaks selliseks kõneks põhjust andma. Ja siis võiks ka vaadata, kellele helistada. Nagu välja tuleb, ei ole iga "loomakaitsja" veel LOOMAKAITSJA.

pildil meie sir William

Rangelt eraeluline

Ago siin viriseb, et blogijad eriti oma eraelust ei räägi. Samas ringleb blogosfääris voodikiiksude meem, mis on ju tegelikult vägagi eraeluline ja intiimne. Mina korjasin üles Trulla juurest.

Sisu siis selline, et tuleb kirja panna kuus asja, mida enne tuttujäämist teisiti teed kui enamus inimesi (aga kust ma tean, mida enamus inimesi oma magamistoas teeb?)

1. Unejutu asemel loen õhtul voodis blogisid või mängin arvutiga. Vahel teen tööd ka, kui mingi kiire asi kukil. Kui siis silmad enam lahti ei seisa, on lihtne läpakas kinni panna ja tuttu jääda.

2. Tuba peab pime olema! Suvekuudel on sellepärast üksjagu raske magama jääda, ikka paistab kardina vahelt veidike valgust. Varem olid meil superpaksud kardinad, aga need said kergemate ja õhulisemate vastu välja vahetatud (ja isegi nende jaoks osutusid moodsad kardinapuud liiga õrnaks!)

3. Mul peab mõnusalt soe olema. Külmaga ei suuda ma kuidagi uinuda. Seetõttu on isegi suvel tekk hädavajalik. Kui korra Veneetsias palavaga anti ainult lina pealepanemiseks, siis oli see hommikuks läbihigistatud ja märja lina all hakkas hoopis külm. Lihtsam oli hommikul kell 5 välja ronida sääski toitma kui üritada edasi magada.

4. Tekk peab ulatuma täpselt lõuani. Selg peab igal juhul kaetud olema, aga üle pea ma kunagi tekki tõmmata ei saa, õhust tuleb puudu.

5. Äratuskell on padja all, vibroäratusega. Aga kui on vaja kindlal kellaajal tõusta, ärkan ma millegipärast alati umbestäpselt tund aega varem, ainult selleks, et nentida - võib veel natuke magada. Ja kui siis kell heliseb, on suuri raskusi silmade lahtisaamisega.

6. Ei mingit kaisusmagamist! Mina olen individualist ja pean saama just nii mõnusalt laiutada kui vähegi võimalik. Isegi lapsepõlves ei tahtnud ma ühtegi kaisulooma voodisse ja imestan, et enda lapsed kogusid neid jälle nii palju, et ise hästi voodi ei mahtunud.

Edasi saatma ei hakka, kes soovib, lasku käia.