Tarbetud lisandid

Või mis need ehted siis muud on - praktilist kasu neist ju pole... Niisama vaatamiseks ja ilulemiseks vast...

Minul on ehtekarp olemas küll, aga ega ma neid eriti ei kanna. Ehetel peab olema tähendus, lihtsalt kulinad ei tekita mingit tunnet.

Igapäevaselt kannan kahte sõrmust, mõlemad vanemate kingitus ning mõlemal on ainult minule mõistetav ja oluline taust.

Kõrvarõngad. Vasakult esimesed vanaema pärandus, lehtkullast, viikingiteks nimetatud. Vanaisa poolt temale mingiks pulma-aastapäevaks kingitud. Mina kannan neid ainult VÄGA erilistel puhkudel. Keskel üksik rõngas oli sõrmusega komplektis, paariline läks katki ja kadus ära ning sellest on mul küll väga kahju. Ning parempoolsed - saadud hilinenud sünnipäevakingitusena täpselt sellel päeval, kui kuulutati välja Eesti Vabariigi taastamine...

Vanavanaema tikand kaunistamas laudlina...

Jõulude lähenemisest annavad tunnistust kardinapuu küljes rippuvad kellukesed, ka ühelt armsalt inimeselt kingitusena saadud.

Aga hoopis ilusam on vaadata, milliseid sügisehteid loodus enda jaoks on välja mõelnud...

Kelle päev?

Vaatasin "Reporteri" klippi puuetega inimeste päeva tähistamisest. Ise ma sinna mitmel põhjusel täna ei saanud minna.

Jutt kõik õige ja hea, aga pildiline pool na üheülbaline. Ainult ratastoolirahvas. Kõik toredad inimesed, aga selline valik kinnistab järjekordselt sissejuurutatud stereotüüpi, et puudega inimesed on ainult need, kel raske liikuda. Kuhu jäid viiplevad kurdid, valge kepiga pimedad, intellekti- ja vaimupuudega osalejad?

Kui räägitakse ligipääsetavusest, mõeldakse selle all automaatselt kaldteede, madaldatud äärekivide, liftide, madalapõhjaliste ühissõidukite olemasolu. See pole sugugi kõik! Ligipääsetavus peab olema tagatud ka informatsioonile, haridusele.

Tallinnas on sõitjad väga rahul, et bussides teadustatakse peatusi. Aga et seda saavutada, tuli pimedate ühingul viis aastat linnavõimudega võidelda. Peamine argument oli, et meie linna külalised ei saa ju aru, mida see tähendab. Tohoo tonti, kelle jaoks siis linn on?

Sama rahul ollakse valgustabloodega - kuulmispuudega inimesed saavad peatusi sealt näha. Ka nende jaoks tuli pikka selgitustööd teha ja ega neid pole veel kõigis bussides ja trollides.

Mitmed asjad, mille eest puuetega inimeste organisatsioonid on võidelnud, on kasuks tulnud kõigile linlastele. Loomulikult on palju selliseid asju, mis on kitsalt puudespetsiifilised ja mida ei osatagi võib-olla olulisteks pidada, aga lõppkokkuvõttes võidavad kõik.

Mida parem on igal üksikul inimesel, mida paremini ta oma asjaajamistega toime tuleb, seda parem on kogu ühiskonna elu tervikuna. Seega ei ole tänane päev mitte ainult PUUETEGA inimeste päev, vaid laiemalt võttes kõigi INIMESTE päev.

pildil puuetega noorte näpuharjutused

Väikesed soovid

Algas detsember. Paljudele kõige kiirem kuu aastas, sest on ju vaja pere soovid välja peilida, kaubandusvõrku kammida või ise nobedasti näppe liigutada (loomulikult oleks see paljudele parim variant!), valmistuda aastalõpu suurteks söömapidudeks ja mida kõike veel... Kellel tööd, neil on vaja aasta lõpuks kokkuvõtteid teha, aruandeid esitada, mõnel juhul ka töökaaslastega ühiseid peoplaane pidada.

Aga sageli on just väikesed soovid need, mille täitumine palju suuremat rõõmu valmistab. Äkki mõtlekski siis hoopis neile? Paljudest pisikestest asjadest saabki ju kokku ühe suure hea.

Kutsukski siis kaasblogijaid üles jagama oma pisikesi soovikesi, lootuses, et teised nende täitumist soovivad ja nii ehk rõõmu suurendada aitavad.

Mängureeglid on lihtsad: pane kirja kolm soovi ja saada teatepulk kolmele blogisõbrale edasi. Kui raatsid, võid pärast pühi teada anda, kas mõni soov ka täide läks.

Minu soovid oleksid sellised:

*lund, just nii palju, et mõnus valge oleks, aga lumelabidaga end ära katkestama ei peaks

*pehme suur soe sall, mille sisse end jahedamal õhtul mässida

*rahu ja vaikust, et saaks tegelda just sellega, mis endale meeldib

Teatepulk läheb edasi Maaraja perenaisele, Rojule ja Tiiatibule

Seal, kus lõpeb Eestimaa

Kus lõpeb Eestimaa? Toompealt vaadates ilmselt seal, kust jookseb Tallinna piir, heal juhul kümmekond kilomeetrit sellest edasi. Aga meie teiste jaoks?

Veetsin nädalalõpu nn. ääremaal. Ei tea, millal või kelle poolt on selline nimetus välja mõeldud, kuid tundub, et see on määratud õigustama kõike, mis varasematel aegadel tegemata jäetud ning on endaga kaasa toonud külade tühjenemise, tootmise ja põlluharimise kadumise, koolide, postkontorite ja palju muugi sulgemise.

Tegelikult ei käinudki ma ju kuigi kaugel, veidi üle 60 km Tartust edasi. Aga kui Tallinnast Tartu vurab buss kahe ja poole tunniga, siis selle viimase 60 km läbimiseks läks veel üle kahe tunni... Pole ka imestada, kohati olid teed läbitavad ainult dziibile. Buss õõtsus ja rappus seal, tuleb vaid juhtidele au anda, et nad üldse sellistel teedel nõus sõitma on.

Viimased neli kilomeetrit tuli sõita autoga üle soo, tee on seal vaid nime poolest ning sõita julgevad ainult kohalikud, sest nemad teavad, millisest august või lohust läbi saab ja millisest tuleb ringi minna. Mõlemal pool kõrval varjas tihe võsa sügavaid veesilmi.

Aga kohale jõudsime. Peipsini jäi veel nelisada meetrit.

Järgmisel päeval oli õnneks kuiv, kuigi peamiselt pilves. Sai ringi kolada ja järveranda jalutada. Kunagine Emajõe Suursoo matkarada on võssa kasvanud, kohati nii vesine, et läbi ei pääsenudki. Varem olevat seal olnud isegi laudtee, aga sellest pole enam mälestustki... Vaadata aga oleks paljutki. Mina nägin kobraste tegutsemise jälgi, kopraid endid küll mitte. Rebased ja kährikud tulevad lausa õuele sööma. Linde lendas hilissügisele vaatamata hulgem ringi.

Sügisel pidi raba olema täis jõhvikaid, mida usinamad memmed korjamas käivad ja kokkuostjatelt niiviisi pensionilisa teenivad. Praeguseks on marjaaeg muidugi läbi.

Üllatuse valmistas kohalik joogivesi - nii pehme ja hea maitsega. Soolatud ja suitsutatud Peipsi kalad tahtsid keele alla viia. Inimestel polnud ülemäära kiire...

Aga kõigist jutuajamistest kohalikega jäi kõrvu mure tuleviku pärast. Tööd ei ole... Öeldakse, et Tartu pole ju kaugel, võiks sinna tööle käia. Aga kuidas? Buss käib kaks korda päevas, pealegi sellistel kellaaegadel, et hommikul linna ja õhtul koju hästi ei saagi, tööpäev on ju ka pikem kui kahe bussi vahe. Autot kõigil pole, pealegi on bensiinikulu suurem kui loodetav palk. Ah et võiks kodus midagi teha interneti vahendusel? Internetti ju ka kõigil pole, ainuke võimalus EMT mobiilne nett, mis paraku on aeglane, suuremat koormust ei kannata ja kipub ühtelugu katkema.

Ääremaade arendamiseks määratud toetused vallakeskusest kaugemale ei jõua. Valiks uue vallavolikogu, kes kaugemate kantide peale mõtleks? Aga kui vallakeskuses elab 500 inimest ja äärealadel vaid 100, siis on ju selge, kuidas valimistel hääled jaotuvad...

Nii lähevadki noored ära, sinna, kus on tööd, lastele koole ja huvitegevust. Jäävad vaid vanad, haiged ning mõned üksikud fanatid. Kui mõni noor tahakski tagasi tulla, esivanemate talu taastada ja elu arendama hakata, mõtleb ta enne kümme korda järele. Kui suurt kapitali taga pole. võib selline asi üle jõu käia. Mõned talud muutuvad suvekodudeks, mõned jäävad hoopis tühjaks ja lagunevad tasapisi...

Sellest kandist on pärit minu isapoolne suguvõsa. Praegu veel on põliskodu elanikega, kuid karta on, et tulevikus jääb ka see maja tühjaks, kuigi noorem põlvkond tahaks seal vähemalt suviti käia...

Vallakeskus elab siiski veel oma elu ja mitte sugugi halvasti. Kunagisest keskkoolist on küll saanud põhikool, aga piirivalvekordonit restaureeritakse, rannas on puhkebaas, alevi mõned majad on müüdud soomlastele, kala püütakse ja müüakse...

Kalmistu oli puhas ja korras, palju oli toodud värskeid lilli ja küünlaid. Leidsin üsna palju suguvõsaloetelust tuttavaid nimesid...

Kohalik kirik aga oli vaatamata esimesele advendipühapäevale tühi ja pime. Kohapeal vaimulikku pole, õpetaja käib Räpinast ning ilmselt ei ole see nii suur püha, mis vääriks ääremaal teenistuse pidamist...

Tagasi Tartu poole sõites võis bussiaknast näha, et mida lähemale linnale, seda kenamaks muutusid majad, seda vähem oli tühjaks jäänud põllumajandushooneid, seda suuremaks ja ilusamaks muutusid põllud. Ääremaa hakkas jälle Eestimaaks saama....

Hallide pilvede ränd

Fotojaht keskendub seekord pilvedele. Tõepoolest, kui neid vaadata, siis kahte ühesugust ei ole. Pilvedes võib näha igasuguseid kujundeid, nad rändavad üle taeva, tuues vahel kaasa vihma või lund. Vahel aga keeravad nad ennast spiraaliks, nagu paar nädalat tagasi Pärnu rannas. Vahel varjavad nad päikese, mõnikord aga rebib päike neisse augu, millest maa peale piiluda.

Aga vaadake parem ise...