Rahvasuu räägib, et ühel ilusal päeval, kui suur sõda oli just otsa saanud, helistas Evald Saag Raikkülast lambalaudast hästivarjatud mobiilit Kremlisse ja ütles: "Noh, Joss, mis ootad, teeme ära!"
Oli sellega kuidas oli, aga fakt on, et 3.mail 1946 võttis EELK Konsistoorium vastu otsuse, et kirikule on haritud vaimulikke vaja, Tartu ülikooli usuteaduskond aga on ju suletud, seega ei jää muud üle, kui rajada oma
kõrgkool. 65 aastat kõrgetasemelist teoloogilist haridust Tallinnas on väärtus, mida oskavad hinnata kõik selle kooli seinte vahel õppinud - ja neid pole vähe. Pikki aastaid oli kool ka vaimsuse kandja, pea ainus teisitimõtlemise kants, millele isegi nõukogude võimu hammas peale ei hakanud.
Ajad muutusid, Tartu ülikool avas taas usuteaduskonna, kuid instituut jäi kestma. Muidugi tuli ajaga kaasas käia, täienesid ja muutusid õppekavad, tuli juurde uusi suundi. Mis peamine - teoloogiat oli võimalik õppida ka paljudel neil, kes mitmesugustel põhjustel Tartu ei saanud või ei soovinud minna. Paindlik õppesüsteem andis võimaluse õppida ka töö kõrvalt, omandada teine või isegi kolmas kõrgharidus. Keskmine üliõpilane oli aastatelt vanem kui ülikoolis, sihikindlam ja motiveeritum asuma tööle just kirikusse.
Käimasolev haridusreform tõi kaasa vajaduse õppekavade riikliku akrediteerimise järele. Kevadel külastaski kooli hindamiskomisjon. Paraku olid komisjoni järeldused ehmatavad ja tegelikult ka ootamatud. Osa õppekavasid said küll positiivse hinnangu, kuid paraku polnud nende hulgas doktoriõpet, mis sisuliselt tähendab ülikooli staatuse kadumist. Et koolitusload lõpevad ka aastavahetuseks, tekkis ühtäkki olukord, mil kõik olemasolevad üliõpilased peavad tegema hiigelpingutusi ja esitama oma lõputööd hiljemalt novembris, samal ajal tulevad läbi võtta ka kõik puuduvad ained ning kaitsma lõputööd detsembris, sest ainult siis on lootus saada riiklikult tunnustatud diplom.
Paljudele tähendab see sisuliselt õpingute katkestamist, sest puhtfüüsiliselt pole niisugune asi võimalik. Õppejõudude ja üliõpilaste suurenenud koormus, lisasessioonid ning kui tahta samal ajal veel kvaliteetset uurimust kirjutada, siis mingis osas tuleb järeleandmisi teha. Mis väärtus sellisel diplomil on?
Tundub, et siin on laiem hariduspoliitiline tagamaa, sest teatavasti said negatiivseid hinnanguid ka paljud teised erakoolid. Kurb on see, et võetakse edasiõppimise võimalus just natuke vanematelt inimestelt, kes õpivad töö kõrvalt või tahavad olemasolevale teist kõrgharidust lisaks saada... Sel foonil on üsna kummaline, et algselt sai negatiivse hinnangu ka Metodisti Kõrgem Teoloogiline Seminar, aga mõne aja pärast see otsus muudeti ning pikendati nende koolitusluba kolme aasta võrra...
Koolipere nägi üht võimalikku väljapääsu instituudi reorganiseerimises rakenduskõrgkooliks, see oleks eeldanud õppekavade ja õpiväljundite mõningast korrigeerimist. Veel olulisem on, et oleks säilinud praegustel üliõpilastel võimalus oma õpingud sujuvalt lõpetada, kuigi ehk mõned õppemoodulid juurde võtta, praktikat rohkem teha, aga siiski ilma liigse tormamise ja rabelemiseta.
Ettevalmistusi õppekavade ümbertegemiseks jõuti isegi alustada, mitmedki olid nõus selle nimel ohverdama osa oma suvepuhkusestki. Paraku otsustas kooli omanik EELK Konsistoorium, et taotlust rakenduskõrgkooli moodustamiseks ei esitata, instituudi asemele tuleb koolitus- ja täienduskeskus... Miks just niisugune otsus - ei tea, ootaks asjalikku põhjendust...
Kas see otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu? Loodetavasti siiski mitte...
