Me ööd on nii valged...

... et ka südaööl pole lampe vaja süüdata...

Aga kui valgusest puudu tuleb, eks tekitame seda juurde.

Peeter Jõgioja tuleshow

ja sellega süüdatud Nõmme jaanik

Uhkus või valehäbi?

Mõtlesin tükk aega, kas kirjutada või mitte... Lugesin lugu, lugesin kommentaare (polnudki seekord kõige hullemad), siis lugesin veel ühte blogipostitust. Tahtsin seal kommenteerida, aga blogger sõi millegipärast selle ära. Siis hakkas mõte hargnema ning seal oleks see juba teemast välja läinud hoopiski...

Tõepoolest, üsna sageli tundub, et nn. invaabinõud on ehitatud ainult linnukese pärast, tegelike kasutajatega pole konsulteeritudki - kas asi ikka töötab. Hullem muidugi, kui üldse midagi pole, nagu blogis mainitud söögikohas trepp täiesti käsipuudeta. Sealt ei kipu kõik tervedki üles ronima, väikese lapsega on see suisa ohtlik. Ning teenindajat appi paluda - no tänan ei, ega tea ju tema suhtumistki. Teisalt on selle abistamisega veel nii, et ega igaüks oskagi, olgugi et heast tahtest puudu ei tule. Pole sugugi ükskõik, kuidas ratstooli üle astmete sikutada, mõnikord lõpeb selline oskamatu abistamine abistatava kukkumisega. Ning ega ainult ratastoolis ole asi - olen ise näinud, kuidas igati kenad inimesed aitavad lapsevankrit bussi tõsta nii, et see lausa upakile vajub, lapsel jalad taeva poole.

Puudega inimene loomulikult tunneb end paremini, kui ta ise hakkama saab ja ei pea teisi tülitama. Aga mõnikord on abi lihtsalt vaja, sest valikuvõimalusi pole. Kui on valida, siis inimene valib loomulikult sellise koha, kus abi tarvis pole.

Aga mõnikord ma tõesti mõtlen, et inimene hoopis häbeneb tunnistada, et tal midagi viga oleks, eriti kui pealtnäha polegi. See jälle tekitab probleeme nii talle kui kaasinimestele.

Oli mul mitme aasta jooksul aeg-ajalt vaja suhelda ühe daamiga. Mitte minu, aga tema tööasjus. Igati meeldiv inimene, tööga saab suurepäraselt hakkama. Aga viimasel aastal tundus mulle mitmelgi korral, et ta vist ei kuule. Räägid pika tähtsa jutu maha, naeratab kenasti ja noogutab ning mina muidugi arvasin, et kõik korras. No ei olnud korras, mõnigi oluline infokild oleks nagu kaotsi läinud, järgmisel kohtumisel vaatas suurte silmadega: misasja, miks ma midagi sellest ei tea? Kurtsid mõned teisedki sama muret.

Piinlik küsida ka, seda enam, et mõnikord jõudis info kenasti kohale kah...

Alles mõni aeg tagasi võttis üks daami kolleeg vaevaks mind lähemalt valgustada. Nimelt oli daam mõned aastad tagasi rasket haigust põdenud. Paranes kenasti, aga kuulmisega tekkis ajapikku probleem. Häält kuuleb, aga sõnu ei erista. Seda just siis, kui muidu ka ümbrus lärmakam on. Temaga tuleb rääkida rahulikult ning otse silma vaadates. Lähemad kolleegid teadsid seda ning neil probleeme polnud. Meid püsikliente ei pidanud keegi vajalikuks hoiatada. Ju peeti seda nii delikaatseks teemaks.

Eks terviseprobleemid olegi delikaatsed ja kes neid ikka tahab laiale ilmale kuulutada... Aga kui see hakkab juba suhtlemist (ja just tööalast) häirima? Kas poleks siis lihtsam uhkus alla neelata ja öelda, et vabandust, ma vist ei kuulnud hästi, palun korrake? Ei usu, et keegi sellepärast paanikasse oleks sattunud. Isegi täiesti tervetel inimestel võib ju lärmi sees teiste jutust arusaamisega probleeme tekkida.

Muidugi oleme kõik märganud, et mitte kõik ei oska puudega inimesesse normaalselt suhtuda. Päris naerma ajab, kui ratastoolis olijaga hakatakse aeglaselt ja selgelt rääkima. Aga väiksemad kuulmisdefektid võivadki jääda ümberolijatele märkamatuks, kui otse ei öelda. Ei peagi ütlema, kui hakkama saab. Aga kui ei saa? Siis tuleb küll tagasihoidlikkus unustada ning vajaduse korral suhtlemisreeglid kasvõi puust ja punaseks ette teha. Ei saa loota, et ümberolijad õhust aimaksid, kuidas on õige, eriti kui nad defekti iseloomust vähimatki ei tea. Aga teadmisi jagada paraku saavad ainult puudega inimesed ise.

Minul kõnesoleva daamiga enam kokkupuuteid ei tule. Teistel aga küll. Ning kui tekib kahtlusi, ei maksaks inimest tähelepanematuses ja hoolimatuses süüdistama hakata, vaid ehk tuleks siiski julgus kokku võtta ja otse küsida - kas ma peaksin midagi teistmoodi tegema. Ning kui kellelgi peaks olema enda tervisehäda tõttu probleeme, võiks neid ilma valehäbita ka tunnistada - kuidas ümberolijad muidu nendega arvestada peaksid oskama?

Aeg on edasi läinud, üha enam ja enam inimesi oskavad puuetesse täitsa normaalselt suhtuda. Üha enam ja enam puudega inimesi leiab võimalusi oma eluga iseseisvalt hakkama saada. Ning kui kuskil teadmatusest või mõtlematusest sellele takistusi tehakse, siis tuleb ka otse välja öelda, et nii see asi ei lähe, palun korrigeerige oma suhtumist. Meil kõigil peab siin maailmas hea olla olema, nii lihtne see ongi.

Tare-tareke

Kui vaatasin seekordset fotojahi teemat maja/kodu, tundus, et pole ju midagi lihtsamat - Nõmme on kenasid maju täis ning enamus nendest on ka kellegi kodud. Oligi plaan nädalavahetusel jalutama minna, kaamera kaelas ning proovida mõned tõesti kenad majad ka pildile saada. Paraku nullisid selle plaani kaks asja. Esiteks pidev vihmasadu ning teiseks ei olnud Tupsu niisuguse ilmaga hulkumaminekust sugugi vaimustatud.

Siis tuli pähe veel üks asi - maju pildistada ju võib, aga suurem osa on siiski aedades. Pika toruga pildistamine aga võib mõnelegi tunduda privaatsuse rikkumisena ja eks ta seda olegi. Pealegi peaksin ma piltide avaldamiseks vist majaomanikelt luba küsima...

Jäigi ilusate majakeste otsimise plaan katki. Aga selle asemel käisin mõnikümmend meetrit ümber nurga ja püüdsin pildile meie kohaliku tondilossi. Kunagi oli ka see kellegi kodu... Tegelikult olen sellest majast varemgi kirjutanud, siin ja siin, ei hakka kogu juttu uuesti kordama. Kuigi imestama paneb, maa on siinkandis üsna kallis ja aastaid lobudikku seista lasta on päris kulukas... Aga kuna lood nii segased, siis ilmselt seisma jääb kuni ise kokku kukub. Lammutama ei hakata, ei aita siin linnaviletsuse korraldused ega miski muu... Ja paraku pole see meie kandis ainuke, paar taolist on veel...

Aga et lugu nii kurvaks ei jääks, siis üks omapärane koduke kah. Oli selline Pedasel männi otsas ja kuulus ühele linnuperele.

Rootsi mõjudega

Sinine ja kollane on Rootsi lipuvärvid ja millegipärast on fotojaht sealt snitti võtnud...

Igatahes seekord said tingimused, et 2 sinist ja 2 kollast asja peab olema, ühe pildiga täidetud, seega ei hakka selle palavaga rohkem kõvaketast kammima, seda enam et ühte teise kohta tuleb nädalavahetuse pildisaak ikka üles riputada...

Mis on horisondi taga?

Kui ma laps olin, seletati mulle horisondi mõistet nii, et see on koht, kus maa ja taevas kokku saavad. Eks ma siis mõtlesin ikka, et huvitav oleks sinnani jõuda, näeks ka, kuidas nad siis ikkagi teineteisega kokku on pandud. Aga ikka oli nii, et kui kuskile sõitsime ja tundus, et horisont on juba üsna lähedal, siis millegipärast me kunagi selleni ei jõudnud, nihkus teine aga järjest kaugemale...

Sellegipoolest on tore kaugusse vaadata ja mõelda, mis seal taga siiski olla võiks...

Seekordseid pilte käisin jahtimas Viru hotelli 23.korruselt...

Läbi trellitatud akna on vaade veidi ruuduline... Aga selles ruumis,kust pilt võetud, asus ka üks eriti salajane osakond...

Seal taga vist on meri...

Ja siin pool Tallinna enne horisonti,pilt 55-st kaadrist kokku kleebitud... Teiselt poolt on ka selline panoraam tehtud, aga veel kokku kleepimata, jääb mõnele teisele fotojahile siis...

Eriti "tore" on nüüd see, et Blogger ei lasegi pilti suurelt vaadata. Aga sama pilt on eksponeeritud ka siin.