Käis siis Kukupai jälle reisil, sedapuhku Bulgaarias.
Esimene peavalu oli kohvri pakkimine - meil ju sel minekupäeval -10 ja Sofias lubas nett isegi kuni +21, seda küll ainult päevasel ajal, õhtud ja hommikud nii +9-10 kanti. Pealegi oli kavas nii ametlikke koosviibimisi, lihtsalt seminare, paar pidulikumat õhtusööki, mitu pikka bussisõitu - mõtle siis välja, kuidas võimalikult vähese kraamiga hakkama saada. Puudu midagi ei jäänud ja üle oli ka ainult paar pisiasja, seega näib, et kogemusi on juba tekkinud.
Varasel hommikutunnil kenasti lennujaama jõutud (küll sai kohe sõidu algul taksol ots ringi keeratud, et kodunt pass ka kaasa krabada - peab ütlema, et polnudki vaja, ID-kaardist täitsa piisas), Lufthansa automaadis pilet ära registreeritud - ning polnud selleski midagi keerulist, nagu ma Karuema blogi lugedes juba kartma olin hakanud. Istusime siis kambakesi lennujaama kohvikus ning pabistasime ühe grupikaaslase pärast, keda mitte kohe näha polnud, telefoni ta ka vastu ei võtnud. Olime juba valmis uskuma, et juhtuski midagi ja jääb tal sõitmata. Aga ei, kui lennukisse kutsuma hakati, siis oli ta ühtäkki seal täitsa olemas.
Lendamine, pikem molutamine vahemaandumisel Münchenis, jälle lendamine ja kohal me olimegi. Sofia lennujaam oli hämmastavalt inimtühi, pagas tuli üpris kiiresti ning siis avastasime, et meile polegi vastu tuldud. Üks telefonikõne selgitas asja - meie lennuk jõudis isegi natuke varem, nemad olid alles autoga teel lennujaama. Tulidki varsti, tõstsid meid koos kohvritega autodesse ning viisid hotelli. Mõni tunnike puhkamiseks, õhtusöök ning pärast pikka päeva oli uni vägagi magus.
Kuna järgmine päev oli pühapäev, viidi meid kõigepealt kirikusse liturgiat kuulama - ja peab ütlema, et ortodoksi liturgia on tõesti kaunis. Seejärel suundusime kõrvalasuvasse vaimulikku seminari, kus pidi algama meie konverents. Kuna aga aeg oli märkamatult läinud ja kella järgi oleks pidanud juba kohvipaus olema, siis kohvi kõigepealt pakutigi. Üldse sai üsna kohe selgeks, et ajakava on ainult orienteeruva tähendusega - mis peaks millalgi toimuma. Asjad juhtusid ikka siis kui juhtusid, ainsad, mida ei nihutatud, olid kahetunnised lõunad ja õhtusöögid. Sellegipoolest said kõik ettekanded peetud...
Kui senini olime vaimulikku seminari ikka kõrgkooliks pidanud, siis nüüd saime endi üllatuseks teada, et tegu hoopis keskkooliga, 8-12.klassi noormeestega. Õppekavas lisaks tavalistele ainetele kirikulugu, liturgika, kreeka keel ja palju muud, mida ortodoksi vaimulikule vaja. Muidugi ei tähenda seminari lõpetamine, et kõigist poistest ka papid saavad.
Järgmisel päeval Sofia ülikoolis tundus, et oleme sattunud ajas vähemalt paarkümmend aastat tagasi - luitunud ruumid, värv koorumas lagedelt ja seintelt, arvutiklass trellitatud ukse taga... Üldse, niipalju kui linnas ja ringsõitudel koolimaju silma jäi, tundusid nad kuidagi kulunud olevat... Erandiks Plovdivi vaimulik seminar, mis lausa säras. Õpilaste toad olid ka väga heas korras, kuigi lihtsalt sisustatud.
Tänavapilt oli samuti üsna kirju, oli kenasti kordatehtud maju, samas kõrval turritasid sarikad katusest välja. Isegi ühel ja samal majal võis olla üks nurk remonditud, teine lagunemas - ja kõigis neis elati...
Inimesed seevastu olid väga toredad. Meid viidi mitmetesse küladesse tutvuma sealsete kogukondade elu ja tegemistega ning igal pool ootas soe vastuvõtt kaetud laudadega. Ühes kohas pakkusid kohalikud neiud tervituseks soola-leiba, teisal kostitas preestriproua omavalmistatud keedistega.
Üldiselt on külades üsna sarnaselt meiega probleemiks see, et noori jääb vähemaks, nad lähevad linnadesse ja välismaale tööle. Jäävad vanemad inimesed, päris paljud elavad üpris kehvalt, miinimumpension on 60€, keskmine palk 300€. Aiamaad haritakse üles, suur osa toidukraamist tuleb oma majapidamistest. Hädalistele luuakse varjupaiku, noortele püütakse pakkuda asjalikku tegevust, täiskasvanutele võimalust koos käia ning ühiselt oma küla heaks midagi teha. Paljude asjade eestvedajaks ja aktiivseks osaliseks on Bulgaaria ortodokslik kirik.
Väike eramuuseum kunagise suure paberivabriku kõrval andis ilmeka pildi kunagisest hiilgusest.
Paraku lõpetas vabrik töö, küla tühjenes ja vabrikuhooned lagunesid. Nende ümber karjatavad kohalikud nüüd oma kitsi....
Rila klooster lumiste mägede vahel - asutatud
10.sajandil eremiit Ivan Rilski poolt - on samuti üle elanud mitmesuguseid aegu, korduvalt lagunenud ja uuesti üles ehitatud. Uusim tiib on pärit aastast 1961 ja selles asub muuseum.
Kloostrist tagasi ning ootaski meid pidulik õhtusöök ja konverentsi lõpetamine. Minule tehti
õhtusöögiks väike üllatus. Kuna olin rääkinud oma tööst ja seotusest kurtidega, oli leitud mulle vestluspartneriks üks kohalik kurt. Meie norrakatest grupiliikmed vaatasid igatahes suurte silmadega, kuidas peale paari esimest kobavat fraasi meil jutt jooksma hakkas :D Nad olid ju küsinud, kas viipekeel on rahvusvaheline ning mina selgitanud, et igal maal on ikka oma keel. Kuidas siis võimalik on, et eri maadelt pärit kurdid, kes teineteise emakeelt ei oska, ikkagi takistusteta suhelda saavad?! Aga viipekeele omapära selles seisnebki...
Tundus, et seekord jäävadki suuremad sekeldused ära. Nojah, et ühel meie grupiliikmel juba esimesel õhtul kingatald lahti otsustas minna ja tal teisi jalavarje polnud, polegi eriti kõneväärt, sest järgmise päeva õhtuks oli leitud ümber nurga töökojast üks kingsepp, kes mure mõne kohaliku raha eest kiiresti ja korralikult lahendas.
Aga ega ikka nii lihtsalt asjad ka käi...
Ärasõidupäeva ennelõuna olime planeerinud linnas kolamisele ja shoppamisele. Oli ju veel mitugi huvitavat kohta üle vaatamata. Paraku oskas hotell arve vigasena teha ning avastasime selle alles pärast maksmist (kaardiga muide). Hakati siis viga parandama ja makset tühistama, sellega said nad kuidagi hakkama, kuid siis oli grupijuhil vaja ka õige arve tasuda. Böö, kaardilimiit täis, vaja ID-kaardiga teise arve kallale pääseda. Grupijuhi läpakas aga kaardilugejat ei tunnistanud, pidin mina enda oma kotist välja koukima. Aega läks, aga asja sai. See aga tähendas, et suuremaks shopinguks enam aega polnud. Seega otsustasime mõned lähemal olevad vaatamisväärsused üle vaadata, nagu väidetavalt (sama väidavad enda kohta mõned teised ka) Euroopa suurima sünagoogi. Selle kohta oli meile öeldud, et koputage, ehk teile avatakse. Koputasime, avati, küsiti kaks kohalikku raha nina pealt ja lubati sisse. Ei mingit pildistamiskeeldu, ei mingit nuhkimist, ega me kogemata keelatud kohtadesse roni. Oli ilus, suur ja vaatamist väärt.
Samas lähedal oli ka Püha Georgi (Püha Jüri) rotund - 4.sajandil rajatud ja seega Sofia vanim kirik. Vahepeal oli ka selle saatuseks mošeeks muunduda, kuid nüüd on jälle tegu kirikuga, igal õhtul kell 17 peetakse seal liturgiat.
Hagia Sofia paraku jäi seestpoolt nägemata. Majade vahel tundus ta kuidagi väga pisike ja tagasihoidlik, loetust oli vähe teisem mulje jäänud....
Kiire lõunasöök, jooksujalu turult läbi (vähemalt kohalik juust sai kaasa ostetud) ja just õigel ajal hotelli, et asjad võtta ja lennujaama kihutada. Viimane kohvripakkimine tuligi lennujaamas ette võtta ning ega see väga korralik ei saanud, kartsin isegi, et kohvrilukk annab otsad. Õnneks siiski mitte.
Lennukisse, kohvipeatus Münchenis ning lõpuks tagasi külmas ja lumises (täna küll leidsin, et seda lund on vahepeal poole vähemaks jäänud) Tallinnas.
Aga ega sellega sekeldused veel lõppenud. Kõigepealt ei õnnestunud meil tellida oma lemmikfirmade taksosid, autosid lihtsalt polnud sealkandis liikvel. Seega tuli peatusest võtta tublisti kallim sõiduk. Ei kurda, taksojuht oli igati kena (nimekaim pealegi), aga tšekiprinter jooksis kinni, läks tükk aega, enne kui selle korda sai. Taksost välja saamine oli ka seotud suurte raskustega, nimelt olid rööpad nii sügavad, et mul lihtsalt polnud kuhugi astuda selle libeda kallaku peal. Mingi ime läbi õnnestus siiski püsti jääda ja õnnelikult tuppa pääseda. Koer ei teadnud, mispidi saba liputada, kass ei suutnud otsustada, kas mind mööda sääri nühkida või lõua alla nurruma pugeda.
Viimane üllatus ootas, kui kohvri avasin. See lõhnas päris vängelt mu näopuhastusvedeliku järele - kuidagi oli kork iseenesest lahti keerdunud ja kõik vedelik kohvrisahtlisse voolanud. Midagi läbi ligunenud ja rikutud siiski polnud ning riiete vahele topitud poolteiseliitrise veinipudeliga oli ka kõik korras.
Kiire infovahetus pojaga ning lõpuks sain end üle nädala korralikult välja magada :)
Ja Facebook tahab siiani minuga bulgaaria ja türgi keeles rääkida...
