August Kitzberg aastal 1926.
Küll jooseve ja sõidave na ringi
ja kuluteve raha, suud ja kingi.
Ja igaüits püüd puru silma aia,
et muku esi jälle pukki saia!
Kik kiitve ennast, laitve tõisi vahvast,
ja keski see ei hooli maast ja rahvast.
Las minna krooni kurss ka nulli pääle,
kui iki annassime neile ääle!
Mis kasu on nüüd kennigi tost saanu,
et nuu om rahva vastakuti aanu?
Et üits on sots ja tõine enamlane
ja kolmas - kuri tiid mis nimeline.
Kik nema omma essitiile viitu,
kas lugegu end maa- või taivaliitu.
Ja tüü- ja rahvaerakonnalise
om üttemuudu - lüüdu inimese!
Kes rahva kasust kõneleva, trükva
ja esi muku valitsema tükva?
Nuu om vaja asjast iimal aia,
siss võiss ehk asjast tsugu asja saia.
5 kommentaari:
Ma vaatan seda pilti ja tuleb meelde kuidas eelmisel aastal samal ajal käisime kevadet avastamas. Just täpselt seal mere ääres luikede keskel. Minul oli igatahes täiesti hirm nii suure hulga suurte lindude keskel. Tallasid mu jalad sopaseks. Hoidsin lausa hinge kinni kui nende vahelt läbi kõndisin.Mul pildidki sellest ja täitsa hirmunud nägu peas.
Kohe hakkan valima ka minema.
Väga asjakohane luuletus! ;)
Huvitav kiilepruuk, om tuu nüit Mulgi vai Tartu kandi murrak?
peaks mulgi olema, tartu keel oli vähe teisem...
Hnjaa. Ku nüit miilde tulletada, siis Kitspärk olli vist jah säält mulgipuulsembant otsant peri...
Postita kommentaar