RIP Priit Rannut

Tänase päevani oli Eestimaal vanim elusolev kirikuõpetaja Priit Rannut. Enam mitte. Tema aeg sai täis...

Konsistooriumi teates öeldi:

Täna enne kella viit õhtul lahkus igavikku õpetaja emeeritus Priit Rannut
(27.01.1919 –12.12.2010). Ta pidi täna Endla tänava palvemajas jutlustama,
oli sinna teel, jäi autoga lumme kinni, rookis auto lumest välja, tundis
end halvasti, istus tagasi autosse ja suri.

Üsna natuke jäi tal 91. sünnipäevast puudu...

Minu mälestused Priidust ulatuvad pikkade aastate taha. Oli ta ju esimene kirikuõpetaja, kes pidas loomulikuks, et ka kurdid peavad saama osaleda jumalateenistustel. Nii ta siis hakkas juba möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel pidama pühadeteenistusi tollases Tallinna Kaugõppe-erikeskkoolis. Kuna ta ise viipekeelt ei osanud, siis kasutas ta tõlgi abi. Sellegipoolest võeti ta kurtide seas hästi vastu.

Samal ajal hakkas Eestisse tulema humanitaarabi Saksamaalt. Priit kui hea saksa keele oskaja oli osaline selle jaotamises ning tellis lisaks toidu- ja riideabile sõpradelt kuuldeaparaate, mida siis vaegkuuljatele jagas. Tema eestvõttel ning saksa sõprade abiga paigaldati Märjamaa kogudusemajja (ehk siis talvekirikusse) ka esimene induktsioonsilmus, mis võimaldas kuuldeaparaadi kasutajatel kuulata jutlust ilma segavate kõrvalhelideta. Aastaid toimusid Märjamaal vaegkuuljate talvepäevad. Paraku lakkasid need pärast Priidu pensionileminekut, kuna uus õpetaja asjast huvitatud polnud. Silmus aga jäi paika ja on senini ainus omataoline Eestimaa pühakodades, mujal neid pole...

Inimesena oli Priit ääretult soe ja südamlik, alati oli tal mõni naljakild varuks.

Priidu autojuhtimise kohta võib rääkida vana anekdoodi pastorist ja bussijuhist. Nimelt saabusid nad korraga taevaväravasse. Pastor jäeti ukse taha, bussijuht lasti sisse. Kui pettunud pastor küsis, miks, vastas Peetrus, et kui pastor kantslit jutlust pidas, siis kõik magasid, aga kui bussijuht bussi juhtis, siis kõik palvetasid. Priit oli tõepoolest oma aastatele ja kehvenenud silmanägemisele vaatamata väga uljas autojuht ning mitmedki nooremad kolleegid ütlesid ikka, et enne tema autosse istumist oli mõistlik hingepalve ära lugeda. Kuid kohale temaga alati jõuti ning pole kuulda olnud, et ta üldse kunagi mõne avarii oleks teinud.

Ning Priidu jutluste ajal ka uni kallale ei kippunud. Jutt oli selge ja konkreetne, huumoriteradega pipardatud.

Eks Priit viskas enesegi üle nalja vahest. Viimasel kohtumisel, kui küsisin, kuidas elad, vastas ta: Nii küsitakse nooremate käest, minu käest ikka küsitakse, et sa ikka elad veel?!

Rahulikku puhkust Sulle, Priit! Loodetavasti on seal, kus Sa nüüd oled, piisavalt kiired autod ja siledad teed...

Edit: lugu oli juba netis, kui leidsin selle. Oh, inimesed on ikka vastikud vahel...