Vähemalt nii arvas see bussijuht, kes oli täna tellitud rahvast Volli Ilja matusetalituselt kirikust kalmistule toimetama. Tuli bussiga kohale küll, aga kuna kirstu väljakandmine hilines 15 minutit, leidis ta, et pole mõtet oodata, keeras otsa ringi ja kadus.
Nii oligi kirikutäis rahvas hämmingus. Õnneks on kirikust Hiiu Rahu kalmistule vähem kui kilomeeter maad ja üsna kohe otsustati siis, et minnakse jala protsessioonis surnuauto järel. Mindigi, mööda sõiduteed. Autojuhtidele (ja ka liinibussi juhile), kes selle kolonni taga pidid sõitma, tuleb küll kiitust avaldada - keegi ei kippunud signaali andma ega mööda trügima.
Muidu aga oli kogu talitus ilus ja südamlik. Väike Nõmme kirik oli puupüsti täis. Lilli jätkus kõikjale. Kauaaegseima sõbra Eenok Haameri järelehüüde luges ette Eenoki poeg ja Volli ristipoeg Naatan Haamer - Eenok paraku on parasjagu tõvevoodis... Kogudus ja koor laulsid Volli lemmiklaule, õnnistussõnad peapiiskopilt...
Kalmistu oli paksu lumevaiba all, lahti oli aetud ainult peatee. Selle kõrvale Volli ka viimse puhkepaiga sai. peielauas kippus kohtadest puudu tulema,nii palju oli neid, kellele Volli aastate jooksul oluliseks ja kalliks sai.
Meenutused, ühislaulud... Oleks olnud paljugi veel öelda ja paljud asjad meenuvad alles mõne aja pärast.... Aga helge ja rahulik tunne oli...
6 kommentaari:
Kui suudaks ka ise neid asju helgelt ja rahulikult võtta. Ei suuda. Surmahirm on mu kõige suurem hirm. Et ühel hetkel ei ole enam mitte midagi.
Tjah, aga omamoodi on see ilus. Nimelt see jala minemine. Väärikas austusavaldus väärt mehele.
Sellist uhket rongkäiku, nagu kirjeldad, pole ma küll kunagi Tallinnas näinud.
Jätkuks Thela üles võetud teemale - sama siin. Hirm, kohutav hirm teadmatuse ees. Nooremana lootsin, et rahu tuleb aastatega. Aga ei, mida edasi, seda hullemaks:S
Ka mina kardan kohutavalt surma.. Selleks peab vist vanaks elama, et seda enam mitte karta.
Claara
Uskumatu käitumine bussijuhi poolt! Selle firma nimi vajaks jäädvustamist ja esiletoomist interneti otsingumootorites.
Olen ka viimase 2 nädala jooksul kahel matusel käinud. Talvised matused on just ilmaolude tõttu rasked. Seepärast paluvadki minejad, et veaks ikka kevadeni välja.
Surmahirm on vist inimloomusesse sisse kodeeritud, kuigi kahel juhul - väga vanade ja väga raskete haigete puhul- tuntakse siiski, et paratamatusega tuleb leppida.
Kallis Kukupai!
Kaunist uut aastat Sulle ja Su perele!
Postita kommentaar