Rivistus!

Rivistuda võib mitut moodi - kas rangelt sõjaväelise korra järgi või siis mõnusalt ja sõbralikult punti hoides....

No ja et üks nendest piltidest juba eelmise postituse juures kasutusel oli - taaskasutus on moes :)

Ei integreeru sa midagi!

Üks ilus jutt, mida juba aastaid meie sotsiaalametnike ja poliitikute suust kuulda saab, puudutab erivajadustega õpilaste integreerimist tavakooli. Mõned head näited on ka olemas, aga enamasti on siin taga lapsevanemate tohutu visadus bürokraatia kadalipust läbimurdmisel ning kooli ja kohaliku omavalitsuse vastutulelikkus. Alati paraku ei piisa sellestki...

Keiss järgmine.

Lõpetas kurt noormees põhikooli, erikoolis muidugi, aga väga heade tulemustega. Soovis tema õpinguid jätkata tavagümnaasiumis, mitmel põhjusel, mis praegu asjasse ei puutu. Leidis Tallinnast ka sobiva gümnaasiumi, eliitkooli pealegi, mis oli valmis teda vastu võtma. Esialgu küll kuulise katseajaga, nii et poiss käib kolm päeva nädalas koolis ning ülejäänud aja töötab iseseisvalt.

Rõõmsad olid nii poiss kui vanemad.

Aga häda tuli sealt, kust oodata ei osanud. Tegelikult osati küll, aga loodeti enne kooliaasta algust lahendus leida.

Nimelt vajab noormees kooliskäimiseks viipekeeletõlki, muidu ei saa ju klassis kaasa töötada ning pole ju kasu tuimalt istumisest ja tahvlile vahtimisest. Tõlk kui niisugune oleks füüsiliselt olemas ka, aga ta paganas tahab ju palka saada. Loomulik, kas siis keegi ilma palgata peaks töötama?

Koolil teadagi pole eelarves ühtegi üleliigset senti. Pöördusid vanemad SA Archimedes poole, et taotleda noormehele stipendiumi. Sealt vastati kahetsusega, et erivajadusega õppuri stipendium on ette nähtud ainult kõrgkoolis õppimiseks, gümnaasiumiõpilastele seda anda pole võimalik. Eurorahad ja euronormid noh, kohalikud erandid ei tule kõne allagi...

Linn ja Viipekeeletõlgid OÜ (kes tegelikult linna tellimusel tõlketeenust osutab) on omavahel sõlminud lepingu, mis piirab tasuta tõlketeenuse mahtu 10 tunniga aastas inimese kohta. Sama lepingu üks punktidest lubab küll linnal finantseerida tõlketeenust koolitustel, aga ainult juhul kui grupis on vähemalt 3 (kolm) inimest. No polnud noormehel kahte koolikaaslast kuskilt võtta.

Seadustes on siinkohal auk. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ainult ette võimaluse luua erivajadustega õpilastele eraldi klasse või koole. On küll olemas haridusministri määrus õpikeskkonna kohandamisest erivajadusega õpilastele ning selleks raha taotlemisest, kuid sealt võib välja lugeda peamiselt ehituslikku osa. On küll ka punkt infrastruktuuri kohandamisest (mille alla tõlketeenus võiks sobituda), aga see kujutab endast üsna keerukat projekti kirjutamist ning hindamisel on üheks kriteeriumiks kasusaajate arv. Vaevalt ühe õpilase pärast sellist tööd ette hakataks võtma, pealegi pole üldse kindel, et vajalik raha ka eraldataks.

Riik garanteerib põhihariduse, mingil määral toetab ka kutse- ja kõrghariduse omandamist, aga vahepealne väga oluline aste, nimelt gümnaasium, on kahe silma vahele jäetud. Oma mure, kuidas sellega hakkama saad...

Nii alustabki noormees 1.septembril oma õpinguid taas erikoolis. Kuna ta mõtleb väga tõsiselt kõrgkoolile, peab ta teda huvitavate ainetega süvendatult tegelemiseks ise lisavõimalused leidma. Keegi ei kahtlegi, et ta sellega hakkama saab, aga oleks ju võinud lihtsamalt...

Pärtlipäev

Ongi see ilus suvi tasapisi ennast pärtlipäeva veeretanud... Aga vanade eestlaste kalendris märkis pärtlipäev sügise algust. Nagu tellitud, ongi õues täitsa sügisene ilm - termomeeter näitab vaevalt +14, väikeste vahedega sajab tihedat seenevihma, õunad potsatavad puult... Kõige toredam - tihane käis nõudlikult köögiaknale koputamas. Mis jutt - õues veel putukaid ja kõiksugu seemneid küll, ei arenda siin mingit õpitud abitust!

Öösel oli täiskuu. Kui seda kaameraga püüdmas käisin, tundsin, et õhk on nii niiske, et pane või kaamerale kilekott ümber. Objektiivi tõmbas mitu korda uduseks...

Tupsu läks täna üle pika aja jälle lasteaeda. Varsti peaks järele minema, aga avastasin, et mul millegipärast pole ühtegi paari sokke enam. Suve läbi ei tundnud nende järele mingit vajadust kah. Huvitaval kombel kaebas poeg sedasama. Täitsa müstiline - sahtlis pole, pesukastis pole... Pika otsimise peale mõned paarid siiski leidsin, aga ikka ma aru ei saa - alles oli sokisahtel triiki täis?!

Homsest on puhkus ka päriselt läbi, kool ja töö algamas...

Milles konks?

Vaat ei teagi... Eks see üks konksuga küsimus ole, loodetavasti blondiinid suudavad vastata...

veidi mogrimärdilik

Eestlane on ikka veidi korilasehinge säilitanud - kõike tuleb koguda ja kui midagi kasvatada, siis peab see ka head saaki andma, muidu pole asjal ju mõtet. Jahilt ei taha ka tühjade kätega tagasi tulla, ikka mingisugune saak peab olema :)

No mis minagi teistmoodi...

Panin kevadel kaks kõrvitsataime kompostihunniku peale, kastsin kenasti, aga tükk aega ei tahtnud nemad üldse kasvada. Siis hakkasid kasvama, aga otsisin mis ma otsisin, ühtegi kõrvitsapunni tuvastada ei õnnestunud. Õisi maa ja ilm, aga vilju - pole... Nüüdseks on kõrvits kompostihunniku pealt ammu poolde aeda laiali roomanud, osa õunapuu otsa roninud ja osa isegi üle kõrge plangu naabri aeda trüginud. Ja vaat alles nüüd avastasime, et lubab ikka saaki ka :)

Mooniseemned on lapsepõlvest saati olnud mu lemmiksaiakaunistus. Siin on suurt seemnesaaki näha, aga kuna see mõnedes seltsimeestes ebatervet huvi võib äratada, siis ma selle põllu asukohta ei avalikusta - kuigi tegemist on väga avaliku ja käidava kohaga....

Jahil ei pea ilmtingimata metsas käima, R-kiosk kõlbab kah. Nendel nimelt on alalõpmata mingid tarbijamängud käimas, teatud ostusummade eest jagatakse kleepse ja teatud arvu kleepsudega saab nänni. Seekord olid pakkumisel Shreki piltidega klaasid. No kui me niikuinii seal R-kioskis sagedased külalised oleme, miks siis mitte neid kleepse võtta, seda enam, et klaase läheb majapidamises ikka tarvis. Need pealegi piisavalt mahukad ja kena kujuga ka.

Vaat sellised saagijutud siis...

Kõverad kaheksad

Kooliajal oli kaheksa minu jaoks üks üsna vastik number - mitte ma ei osanud seda ilusasti kirjutada nagu õpetajale oleks meeldinud. Lopergused nad tulid... Nüüd pole ka asi palju parem, kuigi loetavamad on...

Olgu siis fotojahile ka üks lopergune kaheksa, külili veel pealegi...

Aga hullem lugu on vist, kui autoratas keset ristmikku kaheksaks otsustab keerata...

Ärajäänud sünnipäev

Sel aastal õnnestus mul oma sünnipäevast ilusti kõrvale viilida. Pakkisin reedel koti ja kadusin linnast ning samaga ka netiulatusest. Võrtsjärve äärne tundus piisavalt kaugel olevat, et keegi kohvi ja torti ei tuleks nuruma :P

Valma puhkekeskuses oli laager juba püsti pandud ning kolmeks päevaks jätkus tegevust üleliiagi. Korraldajad olid suure vaeva näinud. Mina jälgisin mängu rohkem kõrvalt, klõpsisin pilte.

Laupäeval (sel päris õigel päeval siis) panin mobla juba kella neljaks äratama, krabasin fotoka ja statiivi ning kõndisin järve äärde päikesetõusu jahtima. Ahnus ajab upakile muidugi - mitusada pilti, üks ilusam kui teine, vali siis sealt midagi rahvale näitamiseks :)

Hommikusöögiga läks kiireks - vaja ju järvele kalepurjekaga sõitma minna. Päike oli selleks ajaks pilve taha kadunud ning korraks ähvardas isegi vihmaga. Tuli kah - kolm tilka seitsmes reas. Ega see purjekasõitu rikkunud. Kapteni kulul kausitäis angerjauhhaad maitses üllatavalt hästi, mu varasem kogemus Saaremaalt polnud sellega võrreldavgi. Lisaks priske suitsulatikas - nämm!

Aga kuidagi liiga ruttu sai purjekasõit otsa...

Päeva lõpul, kui just plaanisin ära sauna kaduda, avastas keegi, et peaks ikka nagu natuke õnne ka soovima. No need vaprad, kes veel saali olid jäänud, said sellega ilusti hakkama ka :P

Pühapäevane päev kulus suuremas osas lebotamisele ja omavahelisele suhtlemisele. Kui ikka Eesti eri otstest kokku tullakse ja muul ajal üksteist kuigipalju ei nähta, on seda vaja ka. Et ma lõunajärjekorras juhtusin üht sellist mõtteavaldust pealt kuulma, mille peale tõsiselt vihastasin, on juba teine teema ja ma veidi seedin seda veel...

Kodus ootasid lillekimp ja koogid, netis mitmelt kanalilt lehekülgede viisi õnnesoove....