Seal, kus lõpeb Eestimaa

Kus lõpeb Eestimaa? Toompealt vaadates ilmselt seal, kust jookseb Tallinna piir, heal juhul kümmekond kilomeetrit sellest edasi. Aga meie teiste jaoks?

Veetsin nädalalõpu nn. ääremaal. Ei tea, millal või kelle poolt on selline nimetus välja mõeldud, kuid tundub, et see on määratud õigustama kõike, mis varasematel aegadel tegemata jäetud ning on endaga kaasa toonud külade tühjenemise, tootmise ja põlluharimise kadumise, koolide, postkontorite ja palju muugi sulgemise.

Tegelikult ei käinudki ma ju kuigi kaugel, veidi üle 60 km Tartust edasi. Aga kui Tallinnast Tartu vurab buss kahe ja poole tunniga, siis selle viimase 60 km läbimiseks läks veel üle kahe tunni... Pole ka imestada, kohati olid teed läbitavad ainult dziibile. Buss õõtsus ja rappus seal, tuleb vaid juhtidele au anda, et nad üldse sellistel teedel nõus sõitma on.

Viimased neli kilomeetrit tuli sõita autoga üle soo, tee on seal vaid nime poolest ning sõita julgevad ainult kohalikud, sest nemad teavad, millisest august või lohust läbi saab ja millisest tuleb ringi minna. Mõlemal pool kõrval varjas tihe võsa sügavaid veesilmi.

Aga kohale jõudsime. Peipsini jäi veel nelisada meetrit.

Järgmisel päeval oli õnneks kuiv, kuigi peamiselt pilves. Sai ringi kolada ja järveranda jalutada. Kunagine Emajõe Suursoo matkarada on võssa kasvanud, kohati nii vesine, et läbi ei pääsenudki. Varem olevat seal olnud isegi laudtee, aga sellest pole enam mälestustki... Vaadata aga oleks paljutki. Mina nägin kobraste tegutsemise jälgi, kopraid endid küll mitte. Rebased ja kährikud tulevad lausa õuele sööma. Linde lendas hilissügisele vaatamata hulgem ringi.

Sügisel pidi raba olema täis jõhvikaid, mida usinamad memmed korjamas käivad ja kokkuostjatelt niiviisi pensionilisa teenivad. Praeguseks on marjaaeg muidugi läbi.

Üllatuse valmistas kohalik joogivesi - nii pehme ja hea maitsega. Soolatud ja suitsutatud Peipsi kalad tahtsid keele alla viia. Inimestel polnud ülemäära kiire...

Aga kõigist jutuajamistest kohalikega jäi kõrvu mure tuleviku pärast. Tööd ei ole... Öeldakse, et Tartu pole ju kaugel, võiks sinna tööle käia. Aga kuidas? Buss käib kaks korda päevas, pealegi sellistel kellaaegadel, et hommikul linna ja õhtul koju hästi ei saagi, tööpäev on ju ka pikem kui kahe bussi vahe. Autot kõigil pole, pealegi on bensiinikulu suurem kui loodetav palk. Ah et võiks kodus midagi teha interneti vahendusel? Internetti ju ka kõigil pole, ainuke võimalus EMT mobiilne nett, mis paraku on aeglane, suuremat koormust ei kannata ja kipub ühtelugu katkema.

Ääremaade arendamiseks määratud toetused vallakeskusest kaugemale ei jõua. Valiks uue vallavolikogu, kes kaugemate kantide peale mõtleks? Aga kui vallakeskuses elab 500 inimest ja äärealadel vaid 100, siis on ju selge, kuidas valimistel hääled jaotuvad...

Nii lähevadki noored ära, sinna, kus on tööd, lastele koole ja huvitegevust. Jäävad vaid vanad, haiged ning mõned üksikud fanatid. Kui mõni noor tahakski tagasi tulla, esivanemate talu taastada ja elu arendama hakata, mõtleb ta enne kümme korda järele. Kui suurt kapitali taga pole. võib selline asi üle jõu käia. Mõned talud muutuvad suvekodudeks, mõned jäävad hoopis tühjaks ja lagunevad tasapisi...

Sellest kandist on pärit minu isapoolne suguvõsa. Praegu veel on põliskodu elanikega, kuid karta on, et tulevikus jääb ka see maja tühjaks, kuigi noorem põlvkond tahaks seal vähemalt suviti käia...

Vallakeskus elab siiski veel oma elu ja mitte sugugi halvasti. Kunagisest keskkoolist on küll saanud põhikool, aga piirivalvekordonit restaureeritakse, rannas on puhkebaas, alevi mõned majad on müüdud soomlastele, kala püütakse ja müüakse...

Kalmistu oli puhas ja korras, palju oli toodud värskeid lilli ja küünlaid. Leidsin üsna palju suguvõsaloetelust tuttavaid nimesid...

Kohalik kirik aga oli vaatamata esimesele advendipühapäevale tühi ja pime. Kohapeal vaimulikku pole, õpetaja käib Räpinast ning ilmselt ei ole see nii suur püha, mis vääriks ääremaal teenistuse pidamist...

Tagasi Tartu poole sõites võis bussiaknast näha, et mida lähemale linnale, seda kenamaks muutusid majad, seda vähem oli tühjaks jäänud põllumajandushooneid, seda suuremaks ja ilusamaks muutusid põllud. Ääremaa hakkas jälle Eestimaaks saama....

Hallide pilvede ränd

Fotojaht keskendub seekord pilvedele. Tõepoolest, kui neid vaadata, siis kahte ühesugust ei ole. Pilvedes võib näha igasuguseid kujundeid, nad rändavad üle taeva, tuues vahel kaasa vihma või lund. Vahel aga keeravad nad ennast spiraaliks, nagu paar nädalat tagasi Pärnu rannas. Vahel varjavad nad päikese, mõnikord aga rebib päike neisse augu, millest maa peale piiluda.

Aga vaadake parem ise...

Penskarite naljad

Inimesed, kes töötavad, küsivad tihti pensionäridelt, kuidas nad oma aega veedavad?


OK, ühel päeval sõitsime oma prouaga linna, et sisseoste teha.

Olime poes vaid 5 minutit ja kui välja tulime kirjutas politsei parajasti trahvikviitungit.

Astusime ligi ja ütlesime talle: "Tere! Kas sa ei võiks natuke ka pensionäridega arvestada ja meile mingit šanssi anda".

Ta ignoreeris meid ja jätkas trahvi kirjutamist.

Ma ütlesin talle, et ta on natsistisiga!

Politsei jõllitas mulle otsa ja hakkas uut trahvikviitungit kirjutama, sest kummid olid kulunud.

Mu proua kutsus teda siis "kuradi türanniks"!

Ta kirjutas teise trahvikviitungi valmis ja pani selle kojamehe alla eelmise kõrvale.

Siis alustas ta kolmanda kviitungi kirjutamist.

Nii kestis see 20 minutit: mida rohkem me teda solvasime, seda rohkem trahve ta kirjutas.

Isiklikult see meid ei puudutanud. See polnud meie auto.

Me tulime tegelikult linna bussiga.

Me püüame nüüd iga päev natuke nalja saada kui pensionil oleme.

Naer on tähtis meie vanuses.

Kaitse ennast!

Kanna maski!

ELIL 20

ELIL - Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liit

On teada, et pimedatel ja kurtidel olid üleriigilised organisatsioonid olemas juba möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel. Paraku oli nende mõju ühiskonnale üpriski marginaalne - olid omaette, koondasid sarnaste muredega inimesi, pakkusid neile tööd, sportimise ja vaba aja veetmise võimalusi, natuke ka majanduslikku abi ja see oli pealtnäha ka kõik. Väljaspool olijad eriti selle kõige vastu huvi ei tundnud, pigem haletsesid vaesekesi.

Kui aga paarkümmend aastat tagasi ka liikumispuudega inimesed "kapist välja" tulid, märgati äkki, et neid polegi võimalik ignoreerida, et neist polegi võimalik mööda vaadata. Selleks oli neid liiga palju ja nende hääl liiga võimas. Seepärast võibki ELIL loomist kakskümmend aastat tagasi lugeda organiseeritud invaliikumise alguseks. Üsna ruttu leiti ühine keel ka teiste puudeliste organisatsioonidega, sest koos on ju kergem. Omal kombel oli ELIL teerajaja tänastele puuetega inimeste kodadele ja foorumitele.

Pole siis imestada, et tähtpäevale pühendatud koosviibimist austasid oma kohalolekuga Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves, President Arnold Rüütel abikaasaga, peaaegu kõikide ministeeriumite esindajad.

Presidendi kõne oli ühelt poolt pidupäevane, tunnustav, teiselt poolt julgustav, soovitusega ikka kindlalt oma õiguste ja vajaduste eest seista - sest ka Eesti Vabariigi Põhiseadus ütleb üheselt, et puuetega inimesed on riigi erilise hoole all.

Võib ju öelda, et igapäevaelus seda hoolitsust alati tunda pole, kui aga mõelda sellele, mis oli paarkümmend aastat tagasi, tuleb tunnistada, et muutused on üsnagi suured. Muidugi pole see kergelt tulnud, on olnud palju võitlemist, seletamist, sageli puust ja punasest ette tegemist. Seda kõike on teinud organisatsioonide liikmed ise, enamasti oma vabast ajast, vabatahtliku tööna. Sellele vastavalt oli ka tunnustuskirjade ja kingituste laud lookas, kuid nagu öeldi - ei ole võimalik kõiki tublisid üles lugeda, neid on sadu, kui mitte tuhandeid. Tänu ja tunnustuse on ära teeninud kõik, kes pole peljanud ühistegevuses kaasa lüüa.

Muusikalist külakosti tõid mitmed solistid eesotsas vana tuttava, sageli varemgi esinemas käinud Dave Bentoniga, silmarõõmu pakkusid tantsutüdrukud. Ilutulestikku asendas säraküünaldes tort.

Sellised pidulikud hetked annavad jõudu argipäevadeks, kui jälle tundub, et kogu aur läheb ainult tuuleveskitega võitlemisele. Aga kõik kindlused langevad kord ning ehk võime mõne aja pärast öelda, et meie ühiskond on võrdsete võimaluste ühiskond kõigile oma liikmetele, kõndigu need siis kahel, kolmel või neljal jalal või sõitku hoopis ratastoolis.

fotogalerii

Mõista, mõista, mis see on?

Fotojahis käib täna suur äraarvamismäng. Minu arusaamise järgi peaks siis nii olema, et panen mõned pildid üles ja vaatajad püüavad mõistatada, mis seal on. Nii ma siis teen ka ja soovin kõigile head nuputamist!

Pühapäeva õhtul loeme tibusid :)

Selle ma pean saama!

Komistasin täna niisuguse maali otsa, mis teistele võib-olla ei ütle mitte midagi, mind aga lausa nõidus enda külge. Võlusid nii sisu, värvid kui teostus.

Iseenesest polegi sellel maalil mitte midagi muud kui käed, kaks kätt lihtsalt sirutumas teineteise poole. Aga mõnikord tähendavad käed ju tervet maailma. Minule on nad igapäevatöös vältimatult vajalikud...

Eriliseks teeb maali veel see, et maalitud on ta jalaga, autoriks Tiia Järvpõld, blogimaailmas tuntud kui Tiiatibu. Näha sain seda maali täna Tiia näituse avamisel Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses.

Näitus jääb avatuks aasta lõpuni, vaatama pääseb tööpäeviti kella 10-18, nädalalõpul siis, kui majas mõni üritus toimub. Maale on palju ja soovitan soojalt. Kuulda oli, et uuel aastal tuleb uus näitus Pärnu kontserdimajas. Aina paremaks läheb!

Ma ei tea veel, mis valemiga, aga selle käte pildi ma omale sebin!

Kui sa tuled, too mul lilli....

Meeste raskest elust:
"Tõin sulle lilli," ütleb mees.
"Jah? Aga... mispärast?" küsib naine.
"Noh... Ma arvasin, et sulle meeldiks lilli saada."
"Kas on midagi lahti?"
"Ei. Mis mõttes?"
"No et mis mõttes sa lilli tõid."
"Sellepärast tõin, et tuli äkki tahtmine lilli osta."
"Nii et mitte minu pärast. Tuli hoopis tahtmine osta... Hehh! Mõtled nüüd selle eest saada ve?"
"Ei. Ma ostsin lilli sellepärast, et sa oled kogu aeg rääkinud, kuidas
ma sulle lilli ei too, ja juhtusin lilleleti juurde ja need olid nii
odavad ja..."
"Just nimelt! Ikka odavaid... Ega meie vahekord ju tõesti midagi
hinnalisemat väärt ei ole."
"No pagan võtaks! Nüüd said pahaseks, jah?"
"Ei saanud!"
"Ei saanud sa jee. Raske on lilli koju tuua, kui need sind pahandavad."
"Ega ma lillede peale ei pahanda. Need on nii ilusad, aga miks sa neid
just nüüd ostsid?"
"Oh issand. Palun vabandust, et ma lilli ostsin. Ma võin need minema ka
visata."
"Ei, ära viska. Lilled on ilusad, ainult et ma ei saa aru, miks sa neid
just nüüd tõid."
"Okei. Selge. Ma ei osta enam lilli, kui nende pärast sihuke kisa tõuseb."
"Nii et sa ei taha mulle lilli tuua?"
"Mida! Muidugi tahan!"
"Ära karju! Ja miks sa siis mulle kunagi lilli ei too? Ainult siis, kui
sul tahtmine tuleb või kui midagi lahti on."
"Täpselt nii! Ainult siis, kui mul tahtmine tuleb. Ei ole mul alati
tahtmist. Ja just nüüd pole üldse tahtmist. Ei taha ma nüüd mingit seksi."
"Nii et sa ei tahagi mind?"
"Mida ma selle peale julgeks öelda?"
"Nüüd tundub küll, et sa mind ei taha."
"No tahan, tahan. Püha müristus! Muidugi ma tahan sind!"
"Kohe näha, et mees. Muudkui karjub ja mõtleb ainult seksi peale."
"Kuule. Mul oli raske päev ja ma olen väsinud. Ma pole teinud muud, kui
ostsin ainult lilli ja tulin koju."
"Lilled ei ole ainult lilled. Nende taga on romantiline mõte ja iga
normaalne mees soovib naisele lilli tuues rahuldada tema vajadusi."
"Täpselt nii! Just seda ma üritan sulle seletada."
"Mis sa karjud jälle? Ja pealegi ei too sa kunagi lilli, ilma et sul
midagi plaanis ei oleks."
"Ah soo. Lõpeta juba. Jätame need lilled ükskord rahule. Kas süüa on
midagi?"
"AH SA SIGA! Kõigepealt marsid uksest sisse, lillekimp kaenlas, ja siis
küsid, kas midagi süüa on. Kas sa mõtled, et ma olen siin selle jaoks,
et sind teenida ja tagumikku keerutada, niipea kui sa lilli tood?"
"Ei toonud ma lilli selle jaoks. Ja süüa teed sa ju alati. Ja ära karju
kogu aeg mu peale."
"AH NII! Mina ei tohi oma tundeid iialgi välja näidata!! Ja kaua sul
aega läks, enne kui märkasid, et ma alati süüa teen?"
"Enam ei ütle ma mitte üht sõna."
"Nagu ikka. Sa ei räägi minuga mitte kunagi mitte millestki."
"No kes siin rääkida julgekski, kui asi alati pahupidi läheb."
"Niisama ei lähe miski pahupidi. Ise sa hakkasid peale."
"Kui lilli tõin, eks ole?"
"Jah!"
"Nonii. Nüüd on vähemalt üks asi selge: lilli ma enam ei too."
Viis minutit vaikust. Seejärel kostab köögist tuttav heli.
Naine: "Issand jumal! Vaevalt jõuab koju, kui kohe peab õllepudeli
võtma. No mis siis ometi juhtunud on, et tood lilli ja kukud jooma!?"

Alguses oli SÕNA

Küllap mäletavad paljud veel koolipõlves loetud lugu taluperenaisest, kes läks poodi sulge ja tinti ostma. Muidugi tahtis ta teada, kas sulg ka hea on. Kaupmees ka lahke, pakkus tüki paberit, et emand saaks sulge proovida. Aga vaat ei leidnud emand sobivat sõna, mida prooviks sinna paberile kirjutada. Kaupmees pani ette üht ja teist, ükski sõna polnud emanda meelest piisavalt väärikas.

Lõpuks kirjutas ta "Suur leivaahi". Oli küll hea sulg...

Sõnadega ongi nii - need on kuidagi väga tavalised, me loobime neid mõtlematult. Kuid ALGUSES OLI SÕNA

Ajalehed on sõnu täis. Me loeme neid, lootusega saada teada midagi olulist, midagi eluks vajalikku. Sagedamini aga sarnaneb pakutav halva SEEBIOOPERiga.

Sõnu võib ise ka suvalistest tähtedest kokku panna ja anda neile tähendus, mida mõistavad ainult asjassepühendatud.

Viimasel pildil aga paistab majaseinalt valgustatuna sõna, mis vähemalt klassikalise muusika austajad hardusest õhkama võtab. Selle sõna seost selle majaga mina aga välja peilida ei suutnudki....

Lapsevanematele

Kui te seni ei teadnud, miks te stressis olete, siis vaadake nüüd!

Vandenõu linnakassa täitmiseks?

Reedel tuli lumi maha. Kui mina südaööl Helsingist saabusin ja tunni pärast koju jõudsin, oli kogu meie tänav ja aiaääred ilusasti puhtaks roogitud, nagu kord ette näeb. Laupäeval sulatas, vähe vesine oli, aga ei midagi hullu - sõiduteel natuke kinnisõidetud lund, muidu korras. Täna hommikul aga väravast välja ei saanud - mingil öisel või varahommikusel ajal oli tänavat visiteerinud lumesahk ning asfaldilt kõik lume kõnniteedele hunnikutesse lükanud. Käia sai ainult sõiduteel.

Naabritega imestasime - mis firma see selline on, kus teiste tööd ja vaeva miskiks ei peeta? Teisel pool sõiduteed on tühi maa, lume jaoks ruumi küll. Jäljed aga rääkisid selget keelt, et lausa meelega oli vesine ja märg lumi kõnniteele lükatud.

Üks naabrinaine teadis öelda, et muponautidele on antud karm käsk kohe trahvikviitungid välja kirjutada, kui aiaäärne puhastamata. Tänahommikune pilt viiski siis mõttele, et linnavalitsus on tänavapuhastusfirmadega kokkuleppe sõlminud - korralikke majaomanikke ju trahvida ei saa, seega tekitame kunstlikult olukorra, et nad ei ole korralikud. Vaevalt keegi päev otsa kodus istub ja valvab, millal sahk mööda läheb, et siis kohe lumelabidaga välja joosta selle jälgi likvideerima.

Poeg saatis linnaosavalitsusse kurja meili, ootame, mida vastatakse. Ning kui trahvikviitung peaks siia majja ilmuma, toimetame selle kiiremas korras Rainer Vakra lauale - klaarigu ise, sõidutee sahkamise eest maksab ju linnaosavalitsus ning neil on ka õigus töö kvaliteedile pretensioone esitada.

Üks küsimus tekkis veel. Tallinna heakorraeeskiri nimelt sätestab, et majaomanikul on kohustus hoida oma krundi ulatuses kõnnitee korras. Kui nüüd aga kanalisatsiooni rajamine oli, siis öeldi ametlikult (ja trükiti ka ajakirjanduses ära), et meie linnaosas polegi kõnniteid, see asfaldi ja aia vaheline ribake on mõeldud sadevete pinnasesse valgumiseks. Kui keegi on endal selle ära plaatinud või muud moodi katnud, on ta seda teinud ebaseaduslikult, ilma igasuguse projektita. Kui asi tõesti nii on, siis polegi mul ju kohustust seda ribakest puhastada või kuidas? Linna maa, linn hoolitsegu?!

reede õhtul kell seitse...

... istusin mina põhjanaabrite pealinnas Kamppis, vahtisin tuima näoga kaugliinide sõiduplaani ja kirusin ennast. Varbad valutasid, hommikusest kella viiesest äratusest oli juhe koos, ilm oli kõike muud kui pildisõbralik.

Sain järjekordselt kinnitust sellele, et pildimasinaga tohib mind välja lasta ainult ilusal päikesepaistelisel päeval, siseruumides ja õhtul pimedas ei oska ma sellega midagi peale hakata. Statiivi loomulikult polnud kaasas, seda terve päev seljas tassida lihtsalt poleks jaksanud. Ühe enam-vähem pildi moodi asja sain seal platsi peal prügikasti abiga.

Eks ma tegelikult pärast kodus arvutis sain aru küll, milliseid lolle vigu ma tegin, aga miks kuradi pärast ma seda siis pildistamise ajal ei taibanud?

Aga mingeid pilte oli arvutis varuks kah...

Raekoja plats on õhtul kell seitse üsna tühi juba, hoolimata kutsuvast välikohvikust.

Kõrgel mäe peal pole keegi elektri kokkuhoiust kuulnud...

Mõnes kohas tekitab külm juba liuvälja, õhtul see ikka päris särab ja sätendab nagu juudi jõulupuu...

Aga üldiselt võib mu pildistamisoskused kokku võtta kuulsa lausega: "Tule taevas appi!"