Loodripolk!

Eesti tööturg

Eestis elab 1,366723 miljonit inimest. Tööjõu hulka loetakse neist 15-74 aastased majanduslikult aktiivsed inimesed, keda on 705 000. 371 000 on pensionil , seega jääb tööd tegema 334 000 inimest. Kesk- ja kõrgkoolides õpib neist 64 000, nii et tööd jääb tegema 270 000. Riigitööl on neist 160 000, mis tähendab, et tegelikult peavad töö ära tegema 110 000 inimest. Töötute arv on meil praegu 93 107, nii et töö jääb teha 16 893 inimesel. Eesti kaitseväes teenib 4529 inimest, järele jääb veel 12 364 võimalikku töötegijat. Haiglavoodis lebab neist iga jumala päev 7650, mis jätab järele 4714 tööinimest. Paraku istub 4712 neist kinni vanglates. Nii et töö tegemiseks jääb järele KAKS inimest. SINA JA MINA ! Ja Sina istud seal ja loed ...

Nii, kes siis veel PEALE MINU tööd teeb?

Närvi ajab kohe!

Sõbrakuu blogimäng 2.02

Eile arvati üsna ruttu ära, et tegu oli Rojukese kirjutisega. Aga kes täna suud pruugib?

Pangad ja muud institutsioonid, kes majandusprognoosidega tegelevad, võiksid oma (makro)analüütikuid pidada üsna madalal palgal ja lepingutingimustega, mis näevad hea töö eest ette lisatasu. Töö kvaliteeti saab muu hulgas mõõta eksimis- e veaprotsendiga. Tippanalüütik pole vast nii mobiilne tegelane, et aasta kordi töökohta vahetaks, nii et see takistuseks saaks … kui just üle ei osteta, aga seda vast tehakse tulemuste põhjal. Aga kui ei taha, siis 1188-st võib ka küsida, on veel odavam.

Reeglid meeldetuletuseks: blogis on lõik suvalisest päeva postitusest. Ülesanne ära arvata, kellega tegu ning pakkumised kommentaaridesse. Esimene õigesti vastaja võib oma blogisse selle roosa südamekese kopeerida ja mängu jätkata.

Head mõistatamist ning uute tuttavate leidmist!

Poosetame?

Poos võib olla ju mistahes asend, kas pole? Kuna mu kutsu ja kiisud selle külmaga mulle poseerima ei nõustunud, otsisin veidi muid poose. Leidsin kah.

Esimesel pildil on mu pesamuna tüüpiline arvutipoos.

Teisel - mõni mees kohe peab...

Kaks järgmist: peapiiskop Andres Põder ja laulja Tõnis Mägi oma tavalises poosis.

Ning jutuajamise kestel ei pane vist ise tähelegi, milliseid poose me võtame...

Sõbrakuu mäng

Tänasega algas sõbrakuu. Kuigi sõpru peaks alati väärtustama ja tähele panema, on tore, et vähemalt sel kuul võib neile suuremat tähelepanu osutada. Aga äkki otsiks ka uusi sõpru, sedakorda teiste blogijate hulgast?

Kutsungi kõiki sõbrakuu blogimängule.

Reeglid on lihtsad:

Iga päev tekib siis blogisse lõik suvalisest blogipostist ning teie ülesanne on ära arvata, kellega tegu. Vastused kommentaaridesse palun. Esimene arvaja saab õiguse kopeerida endale see ülanurgas olev roosa südameke ja mängu jätkata.

Head uute sõprade leidmist!

Ning tänane blogilõik on siin:

Aeg-ajalt saab halada, et kõik oleks nagu korras, aga kuidagi halb on olla. Noh, nüüd on vahelduse mõttes vastupidi - mõningate asjaolude kokkulangemise tulemusena on osad punktid minu juures kõike muud kui korras, aga hetkel on mul sellest lihtsalt täiesti suva. Nagu ka kõigest muust. Mis siis, et sisuliselt ei muutunud tegelikult praktiliselt mitte miski ja ma teadsin juba ammu üsna täpselt ette, kuidas mustrid end põimima hakkavad. Pole esimene kord.

Ehted - naise parimad sõbrad

Aardejahiga kipun graafikust maha jääma. Põhjuseid on erinevaid, aga niikaua kui midagi jahtida on, ei raatsi ära ka lõpetada.

Selle nädala plaanis olid ehted. Neid ju naisterahvastel ikka on (mehi pole veel aardejahil näinud :P ) Eks on minulgi, kuid eriti ma neid ei kanna. Need vähesed, mis aeg-ajalt külge riputatud saavad, on aga kõik mingi erilise tähendusega asjad.

Kaks sõrmust, mis piltidel, kuuluvad minu juurde, need on mul sõrmes ööd ja päevad. Esimene, lilleke, on kallis mälestusese, tehtud mulle väga olulise inimese kuldhammastest. Ei, ärge nüüd arvake, et käisin tal hambaid suust välja kangutamas, seda tegi ikka hambaarst, kui uued proteesid asemele paigutas. Selle sõrmusega olid komplektis ka kõrvarõngad, kuid üks neist läks katki ja kadus ära. Vahetevahel siiski kannan toda üksikuksjäänut nii, et teises kõrvas on teine üksik rõngas.

Kiviga sõrmus on vanemate kingitus aastate tagant. Kivi paistab must, tegelikult on ta siiski tumeroheline.

Suured rippuvad kõrvarõngad on vanaema pärandus. Viikingiteks kutsus ta neid ikka ja temale omakorda oli need kinkinud minu vanaisa. Kannan neid ainult väga pidulikel juhtudel.

Lillekujulised kõrvarõngad on hoopis omapärase tähendusega. Need on samuti vanemate kingitus, aga kätte sain mõnevõrra hiljem - 20.augustil 1991. See kuupäev annab neile mingi lisaväärtuse minu meelest.

Kes end veel ehtida tahab ?

Püüaks järgmiste kordadega need vahelejäänud aardejahid ka maha pidada, tuleval nädalal kirjavara ja ületuleval nipsasjad ning siis juba vaatame, mis edasi saab. Äkki on kellelgi mõni hea idee?