Koht: Maarjamõisa haigla kliinikum
Üle 80-ne vanaproua kutsuti kaeoperatsiooni järgsesse kontrolli. Kohale paluti tal ilmuda hommikul kl 7. Et proua on kurt, tellis ta ka viipekeeletõlgi. Nagu kokku lepitud, olidki mõlemad varahommikul ooteruumis ja valmis arstiga vestlema. Siis aga hakkas toimuma midagi imelikku.
Järjest kutsuti inimesi kabinetti, prouale aga öeldi ikka - oodake, oodake. Ootasidki tõlgiga kahekesi vapralt edasi. Kui proua vahepeal püüdis selgitada, et aeg läheb pikaks juba ja tõlk ju peaks ka edasi liikuma, vastati talle ikka samamoodi. Arsti jutule pääses ta alles õhtul kl 17.
10 tundi ootamist sisuliselt söömata - ei julgenud ju vahepeal kohvikusse ka minna, äkki just sel ajal jõuab järjekord kätte.
Tõlgi tühjaläinud tööpäev - pika istumise ja ootamise peale oli tal võimalik kliendile teenust osutada umbes pool tundi.
Tagatipuks selgus, et operatsioon polnud õnnestunud, uus lääts vajab puhastamist ja selleks pandi märtsikuusse kirja uus aeg.
Küsimusi tekkis rohkem kui üks...
1.Kas kliiniku töökorraldus on tõesti nii algeline, et ei suudeta prognoosida, kui kaua klientide jaoks aega kulub ja vastuvõtuaegu hajutada, et keegi ei peaks tervet päeva kabineti ukse taga ootama?
2.Mida arvab Tartu linnavalitsus nn "tühjade" tõlgitundide eest tasumisest? Klient ju üldiselt tõlgi eest ise ei maksa, seda teeb linnavalitsus sotsiaalteenuste rahadest.
Tallinnas oleks see 10 tõlgitundi olnud praktiliselt ühe kliendi kogu aasta limiit. Õnneks on Tallinnas kliente koolitatud aktiivsemalt enda eest seisma ja nõudma arsti vastuvõtule pääsemist määratud ajal, sõltumata järjekorrast. Põhjuseks just tõlketundide piiratus ja ka see, et tõlk võib-olla peab edasi minema järgmise kliendi juurde. Tartus võib ju tõlketeenuse saadavus olla suurem, aga raiskamist see siiski ei õigusta.
Kas oli siis tegu hoolimatuse, ükskõiksuse või mugavusega?
