Taas Invamessile!

Tallinna Puuetega Inimeste Koda (TPIK) korraldab 1.- 2. oktoobril messi
„Invamess 2010", mille eesmärgiks on suurendada puuetega inimeste, nende
pereliikmete ja valdkonna spetsialistide teadlikkust teenustest ja
toodetest, mis aitavad parandada puuetega inimeste igapäevast toimetulekut.

„Puuetega inimeste elukvaliteet ja eneseteostuse võimalused sõltuvad
info, teenuste ja toodete kättesaadavusest ning samuti teiste
ühiskonnaliikmete valmidusest arvestada erivajadustega inimestega,"
ütles TPIK juhatuse liige Külli Urb. „Kaasaegne infotehnoloogia ja
abivahendid aitavad vähendada puudega inimeste vajadust kõrvalabi järele
ning suurendavad seeläbi võimalusi osaleda aktiivsemalt ühiskonnaelus."

Invamessil on võimalik tutvuda õppimisvõimaluste, puuetega inimeste
ühingute tegevuste, abivahendi- ja meditsiinifirmade toodete,
rehabilitatsiooniasutuste teenustega jpm.

Messi käigus toimuvad mitmed avatud töötoad, mille teemadeks on
lapsehoiuteenus ja intervallhoid, esmaabi, tervislik toitumine ja
universaalne disain.

Mõlemal päeval on külastajatel võimalik saada sotsiaaltöötajakäest
teavet puuetega inimestele suunatud toetustest ja teenustest Tallinnas,
vajadusel saab toimetulekutoetuse alast nõu, võlanõustamist ning teavet
abivahendite soetamiseks. Lisaks on võimalik saada õigusalast
nõustamist. Seekordsel Invamessil on võimalus meeli proovile panna
külastades pimekohvikut ja -näitust. Filmihuvilistel on võimalik mõlema
päeva lõpus vaadata Eestis tehtud puuetega inimeste elu tutvustavaid
filme. Lastevanematel on võimalus oma lapsed jätta lastehoidu.

Invamess toimub Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses (Endla 59)
1.-2. oktoobril.

Mess on avatud 1. oktoobril kell 13-19 ning 2. oktoobril kell 11-16.

Külastajatele on mess tasuta.

Invamess 2010 läbiviimist toetavad Tallinna Linnavalitsus ja
Hasartmängumaksu Nõukogu.

Messi ajakava:

Reede, 01.10.2010
13.00-13.15 Messi avamine, sõnavõtud (1. korruse fuajee)
13.00-19.00 Eksponentide väljapanekud (1. ja 2. korrus)
13.00-19.00 Pimekohvik ja pimenäitus (hoovimaja)
14.00-15.30 Töötuba „Lapsehoiuteenus ja intervallhoid“ (venekeelne ja
viipekeelne tõlge) (2. korrus, ruum 209)
14.00-18.00 Sotsiaalnõustamine (2. korrus, ruum 201)
14.00-18.00 Õigusnõustamine (2. korrus, ruum 206)
14.00-18.00 Kunstitegevuste õpituba (2. korrus, ruum 202)
16.00-17.30 Töötuba “Universaalne disain“ (viipekeelne tõlge) (2.
korrus, ruum 209)
16.00-18.00 Id-kaardi koolitus (2. korrus, ruum 210)
18.00-19.00 Filmiprogramm: „Ilusad inimesed“ (2. korrus, ruum 209)

Laupäev, 02.10.2010
11.00-16.00 Eksponentide väljapanekud (1. ja 2. korrus)
11.00-16.00 Pimekohvik ja pimenäitus (hoovimaja)
11.00-16.00 Töötuba „Digitaalne fotograafia nägemispuudega inimestele“
(2. korrus, ruum 209)
11.00-16.00 Vererõhu ja veresuhkru mõõtmine (2. korrus, ruum 203)
12.00-15.00 Sotsiaalnõustamine (2. korrus, ruum 201)
12.00-15.00 Kunstitegevuste õpituba (2. korrus, ruum 202)
12.00-13.30 Töötuba „Esmaabi“ (viipekeelne tõlge) (2. korrus, ruum 209)
14.00-15.30 Töötuba „Tervislik toitumine“ (viipekeelne tõlge) (2.
korrus, ruum 209)
15.30-16.00 Filmiprogramm: „Eric. Tule laps“ (2. korrus, ruum 209)

Messi plaan:

Tegevuskeskuse 1. korrus

Saal: eksponentide väljapanekud
Ühingute ruumid: eksponentide väljapanekud
Klubiruum: kohvik
Fuajee: infolaud

Tegevuskeskuse 2. korrus

Koridor: eksponentide väljapanekud
Ühingute ruumid: eksponentide väljapanekud
Ruum 201: Sotsiaalnõustamine
Ruum 202: Kunstitegevus
Ruum 203: Vererõhu ja veresuhkru mõõtmine
Ruum 205: Lapsehoid
Ruum 206: Õigusnõustamine
Ruum 209: Töötoad: lapsehoiuteenus ja intervallhoid, universaalne
disain, esmaabi, tervislik toitumine, filmiprogramm
Ruum 210: Id- kaardi koolitus, digitaalne fotograafia nägemispuudega
inimestele

Hoovimaja

Pimekohvik ja pimenäitus

Invamess 2010 osalejate nimekiri:

Adeli Eesti OU
Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus
MTÜ Eesti Invaspordi Liit
MTÜ Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit
Eesti Ortoosikeskuse OÜ
MTÜ Eesti Parkinsoniliit
MTÜ Eesti Psoriaasiliit
MTÜ Eesti Tsüstilise Fibroosi Ühing
Eesti Töötukassa
Empatrax OÜ
SA Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus
MTÜ Inkotuba
Invaru OÜ
MTÜ Jumalalaegas
MTÜ Kakora
Manual OÜ
MTÜ Merimetsa Tugikeskus
MTÜ Minu Tasakaal
Päevakeskus Käo
MTÜ Põhja-Eesti Pimedate Ühing
MTÜ Sclerosis Multiplex`i Tallinna Ühing
MTÜ Tallinna Invaspordiühing
MTÜ Tallinna ja Harjumaa Vaegkuuljate Ühing
MTÜ Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühing
MTÜ Tallinna Puuetega Inimeste Koda
MTÜ Tallinna Reumaühendus
Taneva OÜ
Termaki Autopargi AS
Tervise Abi OÜ
MTÜ THINK Eesti

Kuhu pöörad?

Pöörata võib mitut moodi. Seekordseid jahipilte käisin jahtimas päris kaugel.

Mägedes pöörab tee nii, et bussi eesotsas istudes võid aknast bussi saba näha. Kohalikele pole see mingi probleem, annavad gaasi nagu oleksid Tallinn-Tartu maanteel.

Mööda mäenõlva üles tuleb ronida ka ühest käänakust teiseni.

Samamoodi kurvilisena on ehitatud Perugia autoteed.

Ja ega minimetroogi siis sirget rada pidi sõida...

Enamus pilte on tehtud läbi klaasi, kvaliteet sellele vastav. Palun kergemat karistust :P

Makaronimaa kroonika - 4.päev - morsetav nett

Hommik tõi kaasa ebameeldiva üllatuse - seni korralikult toiminud nett otsustas seiklema minna, ja mitte ainult minul, vaid kogu majas. Lisaks ei soovinud töötada a dataprojektorid, nii et tööpäeva algus venis, kuni itimungad juhtmete ja seadetega mässasid. Et aega mitte päris tühja lasta minna, oligi hea võimalus kuulata konverentsi eksootilisimaid külalisi Madagaskarilt, kes andsid lühikese ülevaate sealsete kurtide elust-olust.

Selles saareriigis on umbest 20 miljonit elanikku, neist kurte ligi 20 000. Kuid ainult 500 on senini saanud hariduse ning riigi seitsmes kurtide koolis õpib praegu 600 noort. Koole peavad ülal Malagassi Luterlik Kirik ja Norra misjoniselts. Riik koole ei toeta ning neid ei jätku, sest Madagaskaril loetakse kurtust ebanormaalsuseks. Ning neistki vähestest õpilastest lõpetab kooli veel vähem, oluliseks põhjuseks on vaesus. Paljud vanemad ei saadagi oma kurte lapsi kooli, vaid peidavad neid kodus. Mõned üksikud kurdid õpilased pääsevad ka tavakooli, seda eelkõige pealinnas.

On kolm kurtidepastorit, kes nädala sees õpetavad koolis lapsi, nädalalõppudel aga rändavad mööda maad, enamasti jala või jalgratastel, ning püüavad harida ka täiskasvanuid. Sageli leiavad nad oma retkedel kurte lapsi ning üritavad vanemaid veenda lapsi kooli saatma.
Kool püüab õpetada noortele ka eriala, tüdrukutele kokkamist ja õmblemist, poistele peenemat käsitööd ja põllumajandust.
Kuigi olukord tundub raske, ollakse siiski lootusrikkad.

Kuna vahepeal saadi dataprojektorid enamvähem toimima, võisime alustada õpikodadega. Minu valik oli sõnumi visualiseerimine.

Üldiselt kiputakse õpetuses ja üldse tegevuses panema liiga suurt rõhku sõnale. Inimene aga tajub maailma kõigi meeltega, seepärast oleks vaja pakkuda enamat. Võibolla saaks mõnegi asja edasi anda hoopis ilma sõnadeta, kasutades pilte, erinevaid esemeid, lõhnu, maitseid? Kuidas seda kõige parem oleks teha, seda arutasimegi. Panime kokku ka oma osa lõpuõhtu korralduses. Teiste õpikodade töötulemusi saab ka siis näha, huvitav, kuidas sellest kõigest üks tervik kujuneb...

Täna avastasin ka,mis mulle Itaalias ei sobi. Kui aastaid pole nahaga probleeme olnud,ei tulnud ma selle pealegi, et suuremas koguses niisutavaid kreeme kaasa tarida, mulpeaaegu polegi neid. Siin aga oleks hädasti tarvis, nahk on kuiv ja ketendab...

Pilti seekord lisada ei saa, kuna nett teeb morset. Arvuti järgi ei peaks üldse võrku olema, imelikul kombel siiski on, aga pidevalt katkev ja megaaeglane, just piltide osas...

Homme aga ootab bussiretk mööda Umbriat ning seejärel suur lõpugala.

Makaronimaa kroonika - 3.päev - mokalaata ja mägironimist

Hommikul aknast välja vaadates nägin, et kohalikud töötegijad liiguvad ringi päris paksude jopedega. Ja nii ongi - õhtud, ööd ja hommikupoolikud on jahedad, kaasasolev jope hädavajalik. Keskpäeval see-eest on päris palav. tegemist on siiski mägismaaga, Umbria asub suhteliselt Itaalia keskel.

Hommikupoolik kulus rühmatööde kokkuvõtete kuulamisele. Nagu arvata oligi, jõudsid ka teised rühmad üsna samadele järeldustele kui meie - ei saa tõmmata rangeid piire inimrühmade vahele, ei saa jagada keele ja kultuuri alusel nii, et sinuga me suhtleme sedaviisi ja sinuga teistviisi (sisulises mõttes muidugi). Noorte põhilised probleemid ja soovid on sarnased ja nad tegelikult ka tahaksid koos tegutseda, arvestades üksteise erivajadusi, austades ja hoides üksteist. Kuid kõik algab lapsepõlvest ning enda identiteedi teadvustamisest. Ainult tugeva identiteediga inimene suudab teha teistega koostööd seejuures iseendaks jäädes.

Noored vajavad häid eeskujusid ja kuna me räägime peamiselt viipekeelsetest noortest, siis on oluline ka hea ja ilus viipekeel, et oma sõnumit edasi anda. Samuti on väga oluline teiste noorte olemasolu, nende endi aktiivsus, järjepidevus. Ning muidugi tuleb arvestada ja ära kasutada kaasaegseid tehnilisi ja infovahetamise võimalusi, tuleb leida tasakaal internetielu ja reaalse elu vahel. Kuigi suur osa infost kolib netti, ei suuda see asendada tõelisi inimlikke kontakte.

Pärastlõunal sõitis ette suur kollane buss ning kõik see rahvas suundus mõne kilomeetri kaugusele mäkke Assisi vanalinna. Seal jaguneti soovi järgi gruppidesse ning mindi keskaegseid maju ja nurgataguseid uudistama.

Meie punt valis alustuseks kõige pikema ja järsema tänava ning rühkis seda mööda vapralt ülespoole. Avanevad vaated olid ka seda väärt. Üldiselt olid selle tee ääres peamiselt kabelid ja kloostrid, müüriservadelt rippusid roniroosid, kõik oli äärmiselt puhas ja korras. Vahepeal tekkis meil küsimus, kas need majad ikka on keskajast pärit või alles äsja ehitatud. Siiski jõudsime järeldusele, et on ikka küll, lihtsalt hoole ja armastusega korrastatud. Põhiline värv tundub olevat roosa, seda karva on nii seinad kui ka paljud tänavakivid. Üksikud majad on ka määrdunudpruunid ning kirikud valged. Kiviseid treppe ja kangialuseid ilmestavad pottides kasvavad puud ja põõsad, veel täies õiteilus.

Tagasitee viis mööda turistimarsruuti, iga maja alumisel korrusel pisike poeke või söögikoht ning üleval siis elukorterid. Vahepeal tuli kitsastel ja käänulistel tänavatel end tihedalt vastu seinu suruda, et üpriski kiiresti kihutavaid autosid mööda lasta. Nunnad tundsid end roolis väga hästi, manööverdasid nagu kogenud rallisõitjad.

Üldse näeb siin munki ja nunnasid päris palju, nii noori kui vanu. Mingi haruldus pole ka mungakuue alt paistvad teksapüksid. Nende kandjad pidid siiski olema lihtsalt palverändurid, kes mungakuue vaid katteks peale tõmmanud.

Soovijad võisid jääda õhtuks linna shoppama ja sööma, teised viis buss mingil hetkel tagasi all-linna. Võõrastemaja õuel ja kohvikus käis mokalaat hiliste õhtutundideni, vahepeal käisin pilte arvutisse laadimas ja muidu netis suhtlemas.
Aga jäi ennist kirja panemata, et arvuti sihipäraseks kasutamiseks pidin tükk aega personali piinama. Itaalias nimelt on pistikupesad hoopis teistsugused kui me harjunud oleme, peente aukudega ja kolme sabaga. Meie eurostepslid ei lähe neisse kohe kuidagi. Muidugi teavad nad ise ka seda ja külaliste jaoks on varuks terve sahtlitäis vahejubinaid. Paraku anti mulle alguses vales mõõdus pistik - inforuumi seinakontakti läks, minu toa omasse mitte. Otsisid siis tükk aega enne kui õige välja võlusid...
Moblalaadija aga läheb seina probleemideta...

Pildil seekord üks huvitav puu, mille nime meile keegi öelda ei osanud ning mille me ise makaronipuuks ristisime.

Makaronimaa kroonika - 2.päev - tihedalt tööd

Hommik oli mõnus, Une-Mati polnud kade poiss ja võttis mu ööseks kenasti kaissu. Hommikusöögil polnud ka viga, kuigi itaallased hommikuti kuigi palju ei söö. Värsked,otse ahjust tulnud krõbeda koorikuga kuklid, sarvesaiad, singid, juustud, lisaks veel vahelemäärimiseks šokolaadikreem ja marmelaad, soovijatele helbeid ja krõbuskeid - saab ikka kõhu täis küll. Söögisaali kohv oli seevastu lahja ja maitsetu, ei andnud võrreldagi sellega,mida meile kohvipausi ajal pakuti...

Hommikusöögilt tuppa tagasi jõudnud, avastasin, et on käidud koristamas. Vaevalt korra pruugitud käterätid uute vastu vahetatud, voodil tekk siledaks ja kanti pandud nagu sõjaväes, põrand läikis puhtusest. Ainus, mis seejuures häiris,oli üsna vänge puhastusvahendite lõhn, eks seepärast olid aknadki pärani. Võtsin asjad ja kadusin konverentsisaali.

Konverentsi peateemaks on, kuidas kaasata noorukeid ja noori täiskasvanuid kogukonna tegemistesse.

Algustervitused ja sissejuhatus tehtud, saime põhjaliku ülevaate eri maade senisest noortetööst. Ilmnes, et vaatamata kohalikele erinevustele on põhisuunad sarnased ja ka probleemid enamasti üsna samad. Üha suurenev rahvusvaheline suhtlemine, internetikeskkondade levik ja arengu ühtlustumine on noortele andnud suuremad valikuvõimalused ning nad tahavad enamat kui ilusad sõnad ja targad õpetused. See esitab noortetöö tegijatele uued väljakutsed ning sunnib neid üha enam kuulama noori endid.

Vahepeale mahtus ka lõuna - kusjuures Itaalia köök on kuritegelikult hea - ning siis sain lõpuks ka interneti toimima. Kasutajanimi ja parool olid küll juba hommikul saadud, aga ühendust ikka mitte. Võtsin läpaka kaenlasse ja läksin alla vastuvõttu. Sealne tegelane kratsis veidi kukalt, klõbistas natuke arvutiklahve, ei midagi. Mõtles natuke veel, klõbistas jälle, sai seaded paika, siis aga teatas Tulirebane, et tegemist on väga ohtliku saidiga, mõtle hoolega järele, kas lubad ikka erandkorras avada. Lubasin ikka ja voila! - nett olemas!

Pärastlõuna kulus rühmatöödeks. Põhiküsimuseks siis, kuidas kaasata noori ning suurendada nende endi aktiivsust kogukonnas. Erijooneks oli, et tegemist viipekeelsete noortega ja see seab omad piirangud. Meie grupp jõudis üsna kiiresti järeldusele, et tegelikult pole võimalik tõmmata mingit ranget piiri, keel on meie rikkus, kuid see ei saa olla eraldaja. Paljud probleemid ja lahendused ei sõltu üldse sellest, vaid on ühised kõigile noortegruppidele. Samas on oluline oma keelt hoida ja arendada, selle üle uhkust tunda. Ühel meelel olime ka selles, et kui inteneti suhtluskeskkondade poolt pakutavaid võimalusi targalt kasutada, on need väga heaks noorte kaasamise vahendiks.

Õhtu teadagi kulus omavaheliseks suhtlemiseks.

Pildil osa meie konverentsi- ja majutuspaigast Domus Pacis, frantsiskaani ordu külalistemajast.

Makaronimaa kroonika - 1.päev - päikest ja äikest

See vist hakkab juba reegliks kujunema, et kui Kukupai kuskile reisile läheb, kaasnevad sellega sekeldused.

Esimene probleem oli juba siis,kui kevadel sain kutse erialasele konverentsile. Pöördusin kõige kõrgemate ülemuste poole sõiduraha sooviga. Nemad marineerisid seda kuu aega ja leidsid,et raha ei ole ega tule, asi pole nii tähtis ka. Mis sest, et ma oma erialal Eestis ainuke olen ja seetõttu enesetäiendamise võimalusi napib. Sisuliselt ongi need üle aasta toimuvad konverentsid ainsad uute ideede ja kogemuste kogumise paigad...
Õnneks taipasin muret kurta paarile inimesele, kes leidsid, et olgugi rahaga kitsas,kuidagi ikka saab. Selge siis, et nemad saavad hiljem ka põhjaliku aruande, kõrged ülemused seda ilmselt ei soovi.

Igal juhul olid mul õigeks ajaks olemas nii lennukipiletid Rooma kui ka rongipiletid Roomast Assisisse. Päevaraha paraku mitte. Kraapisime siis kodus viimased sendid kokku, et ma ikka sedajagu eurosid saaksin, et reisi mineku- ja tulekupäeval päris nälga ei jääks ning oma kohvi ja jäätise eest kah ise maksta saaksin, muud kulud on korraldajate poolt kaetud. Et elu armastab oma korrektiive teha, sellest edaspidi.

Minekupäeval otsustas mind alt vedada äratuskell (tal vahest käivad tujud peal). Elupäästjaks osutus taksodispetšer, kes helistas ja teatas, et takso kohe saabub. Palusin kümme minutit oodata ja kuigi ma üldiselt armastan rahulikult end valmis sättida, olen vajaduse korral võimeline ka ahvikiirusel tegutsema.

Taksoaknast paistis,kuidas päike tõusma hakkab. Järvevana teel sai meid kätte paduvihm, nii et üldse midagi ei näinud ja kui auto lennujaama ette keeras, piilusid pilvede vahelt esimesed päikesekiired.

Lennule registreerimine käis kähku, turvakontroll aga oli ilmselt vasaku jalaga voodist tõusnud. Minust natuke eespool olnud vanema daami kotist korjati välja paar veepudelit ja mitu jogurtitopsi, mis mürtsti prügikasti lendasid. Lohutuseks öeldi, et lennujaama puhvetist võib uued osta. Minu seljakott tundus ka millegipärast kahtlane, paluti see lahti teha ja tuhniti ka põhjalikult. Vaesekese nägu oli päris pikk kui midagi konfiskeerimisväärilist ei avastanudki.

Lennust kui sellisest pole midagi rääkida, igapidi normis, ainult toit ei kuulunud pileti hinda ja sellest ma siis loobusin - kallist ja maitsetut kraami ei soovi... Äkki oli see viga, arvestades päeva kulgu? Riia lennujaamas priid wifit ka tuvastada ei õnnestunud, ainuke, millega ühendas, oli Lattelekom ja seegi nõudis parooli...

Rooma võttis vastu niiske ja lämbe õhuga, kuuma oli kõvasti üle 30 kraadi. Jope lendas kohvrisse kohe.
Ja vaat nüüd algasid sekeldused.
Lennujaamast oli ju vaja kuidagi raudteejaama ka saada. Küsisin infoleti näitsikut, tema juhatas, kuidas transfeeri rongile pääseda. Seal omakorda küsisin kassast, mis edasi teha. Näitas perrooni poole - see rong seal lähebki. Piletit ta mulle ei müünud, ütles, et pole vaja, jätkureis ju ja üks pilet juba olemas, aitab küll. Rongis aga astus ligi vanemat sorti kontrollionu, kes teatas, et esiteks ei lähe see rong üldse õigesse jaama (Roomas on kaks suuremat vaksalit - peavaksal Termini ja väiksem Tiburtina ning mina pidin jõudma sellessse viimasesse), teiseks peab mul ikka kohaliku rongi pilet olema ja tema teeks heameelega trahvi. Inglise keel oli papil pea olematu. Vaat selle peale hakkasin mina protestima - kui mulle ikka jaamas ametnik nii ütleb, kust mina peaks teadma, et ei ole nii (pealegi polnud mul mingit soovi kogu oma rahanatukesest lahti saada). Õnneks tuli appi kõrval istunud paarike, kes inglist paremini mõikasid ja nende abiga saime kokkuleppele, et papi müüb mulle kohaliku rongipileti ja asi korras. Peab ütlema, et isegi see piletihind oli suht kirves, eriti kui võrdlesin seda olemasoleva kaugrongi pileti hinnaga.

See aga tähendas, et kui ma äraminekupäeval lennujaama tagasi ka tahan pääseda, tuleb lõunasöögist loobuda.

Ega naljad sellega veel läbi polnud. Papi seletas küll, et sama piletiga võin peajaamas rongi istuda, sest sealt see ju lähebki - ja nii oli ka sõiduplaanis kirjas. Väiksem jaam oli sellest järgmine. Kuid rongi minekuni oli veel mitu tundi aega. Seega lubasin endale tassi kohvi jaama kohvikus - odavam kui Tallinnas ja väga hea maitsega, mis mind päris üllatas, varematel Itaalia-käikudel olen küll jubedat solki saanud. Seejärel tegin väikese jalutuskäigu jaama lähistel, isegi selle lühikese ajaga leidsin päris palju vaatamis- ja pildistamisväärset. Diolectanuse termides oleks rohkemgi aega veetnud, kuid taevas läks mustaks nagu pajapõhi ja selleks ajaks, kui jaama kaitsva katuse alla jõudsin, sadas lahinal, välkus ja paukus pealegi.

Äkki oli see minu õnn... Hakkasin nimelt seda õiget perrooni otsima, kust Assisi rong peaks väljuma ja küsisin kohalikult politseinikult juhatust. Olgu mis on, aga Itaalia politsei on tõesti rahva aitamiseks mõeldud ja nii nad käituvad kah.
Politseinik ütles kohe, et ta ei soovita sellest jaamast rongi peale minna, võib pahandusi tulla, raudteeametnikud võivad õige hullud olla. Parem oleks ikka sellesse teise jaama minna, pealegi pole see üldse keeruline ja ei võta aega kah. Võttis paberi ja pliiatsi, näitas, kust metroole saab ning kirjutas täpselt üles, millist liini vaadata, kuhu suunda sõita ja mitu peatusevahet. Tõsijutt, oligi lihtne. Muidugi Rooma metroos on kõik väga loogiline ka ja tähistused selged ja silmatorkavad.

Edasi polnud enam midagi põnevat. Istusin rongi, kaks tundi sõitu ja olingi Assisis. Kuna ma seal kuus aastat tagasi juba käinud olin, oli tee konverentsipaika kah meeles, see on niivõrd jaama lähedal. Kuna kohapeal oli köök juba kinni, kandsid varem kohale jõudnud rootslased ja norrakad mulle oma varudest sellise kuhja näksimist, et sain kõhu täis ja jäi veel ülegi.
Tuba kena, voodi pehme ja pika päeva (Itaalias on kell tund aega vähem kui meil) lõpuks oli uni kah magus.

Pildil on äikesepilv Rooma kohal, muude piltide Facebooki ja Nagisse panemisega läheb veidi aega...

Ei oska enam midagi kosta...

Alustuseks siis kiri:

Lp. haridusminister Tõnis Lukas!

24.08.2010

Viipekeele õpingutõlke teenuse kättesaadavuse probleemi kiireloomuline lahendamine kutsekoolides õppivatele noortele

Viimasel ajal on Tartu Hiie ja Tallinna Heleni Kooli põhikooli lõpetavad noored pöördunud meie poole valusa küsimusega, kuidas saada viipekeele tõlki kutsekooli ühele või teisele erialale.

Siiamaani olid kutsekoolid võimaldanud neile noortele küll eriala õppimist, kuid ühel tingimusel, kui õpitava eriala ühte gruppi saab 5 või enam kuulmispuudega noort, siis oli veel võimalik neile tagada viipekeele õpingutõlki. Mõned kuulmispuudega noored soovivad teist eriala õppida, kuid sellele erialale ei saa kuulmispuudega noortest komplekteerida gruppi, mis võimaldaks kutsekoolidel tellida viipekeele õpingutõlki.

Meie saame aru, et kutsekoolidel on nii majanduslikult otstarbekam nn. „pearaha“ süsteemi

arvestades pakkuda vähemalt viiele või enamale kuulmispuudega noorele õpingutõlki. Kuid teiseks meie ei saa jätkuvalt nõus olla sellega, kui selline olukord kutsekoolides jääb aastateks vinduma ja sellega piiratakse kuulmispuudega noorte õppimisvõimalusi kutsekoolides ning nende võimalusi tööturule sisenemiseks. Samuti tuleb juhtida tähelepanu sellele, et kuskil kutseharidusseaduses ei ole sätestatud mingit erivajadustega õpilaste arvu piirmäära, mille puhul tasub viipekeele õpingutõlki tellida.

Olukord on ebamõistlik, kui juhtida Teie kui haridusministri tähelepanu sellele, et eesti viipekeel ja viibeldud eesti keel seadustati keeleseaduses 1. märtsist 2007. aastast.

Samuti soovime Teie tähelepanu juhtida asjaolule, et Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 37 esimese lõike esimesest lausest tuleneb riigile kohustus tagada igale lapsele kvaliteetne haridus, et laps saaks vabalt ja igakülgselt areneda. Haridusõiguse realiseerimise eelduseks on hariduse omandamiseks vajalike tingimuste loomine ( ja mitte ainult kuuljatele vaid ka viipekeelsetele kurtidele).

Viidatud paragrahvi viienda lõike kohaselt on hariduse andmine riigi järelevalve all, millest tulenevalt peab minister kontrollima, et igaühel on tõepoolest võimalus õigust haridusele realiseerida.

Märkimisväärne on ka põhiseaduse § 28 neljandas lõikes sätestatu, mille kohaselt on puuetega

inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all, millest tuleneb riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustus tagada erivajadustega lastele võrreldes erivajaduseta lastega võrdne võimalus omandada haridust.

Palume ülaltoodut arvestades Teil sellele probleemile kiire lahendus leida! Meie oleme valmis kiiresti kokku saama arutamaks, et leida kõiki osapooli rahuldavat lahendust kutsekoolides õppida soovivatele kuulmispuudega noortele!

Ja vastus:

Viipekeele õpingutõlke teenuse kättesaadavuse probleemi

kiireloomuline lahendamine kutsekoolides õppivatele noortele

15.09.2010

Tänan Teid pöördumise eest.

Haridus- ja Teadusministeeriumi jaoks on hariduslike erivajadustega inimeste arengu toetamine väga oluline teema, kuid vahendite piiratuse tõttu pole see kahjuks alati võimalik. Eesti Vabariigis on kohustuslik põhihariduse omandamine ja edasine õpe korraldatakse hariduslike erivajadustega õppuritele vastavalt kutseõppeasutuste ja gümnaasiumide võimalustele. Kuigi Kutseõppeasutuse seaduses pole määratletud minimaalne kuulmispuuetega õppurite arv õpperühmas, et tagada neile viipekeele õpingutõlk, lähtuvad koolid õpetamisega seotud kuludest. Seetõttu on grupi minimaalseks suuruseks kujunenud 5 õppurit, kuigi esineb ka erandeid.

Eestis puuduvad eraldi kutseõppeasutused erivajadustega õppijatele, kuid nende arengut on püütud erinevatel viisidel toetada. Koostatud on nii juhendmaterjale hariduslike erivajadustega õppurite jaoks, kui ka läbi viidud täiendkoolitusi õpetajatele. Need tegevused on aidanud kaasa ka kuulmispuuetega õppijate teadmiste omandamisele. Lisaks rakendatakse kutsehariduses hariduslike erivajadustega õppijate puhul koolituskoha täiendavat rahastamist. Vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele „Kutseõppeasutuse õppekavarühmade ja õppevormide ning erivajadustega õpilaste ja kinnipeetavate õppe rahastamise koefitsiendid”, on kutseõppeasutuse poolt hariduslike erivajadustega õpilaste kutseõppe korraldamise täiendav koefitsient 1,5. Plaanis on diferentseerida hariduslike erivajadustega õpilaste kutseõppe korraldamise koefitsienti lähtuvalt erivajaduse spetsiifikast. Muudatuse eesmärgiks on toetada senisest enam neid õppijaid, kes vajavad õppetöös osalemiseks spetsiaalseid tugiteenuseid ja vähendada sealhulgas viipekeele õpingutõlkide tasustamise probleemi. Lisaks soovime juurutada süsteemi, mil pärast esmast viipekeele tõlgiga läbiviidud õpet oleksid kuulmispuudega õppurid võimelised üha enam aru saama ja lugema sõnu ka õpetaja huultelt – see omakorda vähendaks vajadust õpingutõlkide järgi.

Oleme huvitatud edaspidisest koostööst kuulmispuuetega inimeste kutsehariduse võimaluste avardamisel ja esilekerkinud probleemide lahendamisel. Ilmselt oleks hea kavandada järgmine ümarlaud, kuhu kutsume kindlasti ka Eesti Kurtide Liidu esindaja.

Lugupidamisega

(digitaalselt allkirjastatud)

Tõnis Lukas

minister

Punaseks värvitud lõiku tasuks erilise hoolega lugeda ja veidi järele mõelda. Huultelt lugemisega saab suhelda väiksemas ringis ja ka siis korraliku valgustuse korral. Soovitan kõigil teha eksperiment - panna endale kõrvatropid ning proovida siis rahvarohkes kohas või ka klassiruumis jälgida kõneleja huuli ning samal ajal seda juttu ka konspekteerida või lahendada antud ülesannet või mis parasjagu tarvis on.

Kui palju aru saate, kui õpetaja pole parasjagu näoga otse teie poole või kui ka on, ei liigu tema huuled piisavalt ilmekalt või näiteks kannab meesõpetaja habet ja vuntse, mille tagant huuled väljagi ei paista...

Tõlkide puuduse taha ei saa ka enam pugeda, sest Tartu Ülikool on neid ette valmistanud päris mitu ja jätkab seda koolitust. Oleks neile kõigile tööd anda küll ja enamgi veel...

Korterikriis?

Lähen mina varahommikul (mida juhtub viimasel ajal harva) mööda metsaäärset teed bussipeatuse poole, et tööle sõita ja mida ma metsas näen? Põõsaste vahele on TELK püsti pandud... Visuaalsel hinnangul täitsa korralik kuppeltelk pealegi.

Lähemalt uurima ei riskinud minna, mine tea, mis meeleolus telgielanik on...

Varasematel aastatel on küll meie kandis, teest siiski kaugemal, kodutud endile pesitsemiseks onnid ehitanud. Telk on sellega võrreldes samm edasi, tuult ja vihma peaks ikka paremini pidama...

Liiga korralik ei tasu ka olla...

Aeg-ajalt ikka kurdetakse, et bussijuhid ei sõida peatustes korralikult kõnnitee äärde, peatuvad liiga kaugel ja ebamugav bussi ja sealt maha astuda. On muidugi...

Aga täna sain jälle praktilise kinnituse, et alati ei võigi korralik olla.

Sõitsin linnast kodu poole. Kolmandik teest juba sõidetud. Järjekordne peatus. Teeb buss uksed lahti, käib

äkki trahh! Läheb bussijuht siis välja vaatama ja teatab, et edasi tema enam ei sõida - tagumise ukse klaas kildudeks.

Põhjus väga lihtne - Tallinnas on paljudes bussipeatustes asfalt treppi sõidetud, pikiroopad poole

rehvi sügavused. Eks seal oli sama lugu. Buss sõitis roobastes ning ukse avamisel põrkas see alumise servaga vastu äärekivi. Rohkem polnud vajagi....

Õnn või õnnetus?

Killud pidada õnne tooma... Aga kui peegel ära lõhkuda, pidi jälle seitse aastat õnnetust tulema... Õnn ja õnnetus omakorda peaksid ju täiesti vastandlikud olema, kuidas nad siis ühele pildile ära mahtusid?

Ära uduta!

Ega linnas udu just tihti näe, veel vähem õnnestub teda pildile püüda. Aga ühel ilusal suveööl, kui ma tegelikult hoopis täiskuud jahtisin ja siis edasi Nõmme keskuse tulesid püüdma läksin, oli ühtäkki nii paks udu et lõika või noaga. Laternad kumasid kenasti, aga majad ei paistnud õieti väljagi, kodutee kadus kah uttu ja minekusiht oli vaevalt aimatav...