pühapäev, 30. mai 2010

Karvamari, Karva-Mari....











Karvaseid tegelasi on mul siin majas küll ning miskipärast kipuvad nad neid karvu igale poole laiali ka laotama. Köögis tuleb tool alati enne istumist üle vaadata ja esikust saab päeva peale kühvlitäie karvu kokku koguda. Aga fotojahile need tegelased seekord ei pääse, sest karvast kraami on aiaski rohkem kui vaja :)


Aga üks armas karvamari kah...

teisipäev, 25. mai 2010

Nihkes õigussüsteem...

Ma ei kavatsenud üldse viimase aja laineid löönud kohtukeissi kohta avalikult suud pruukida, seda enam, et mitmed blogijad on juba selle kohta arvamust avaldanud ja mõnedki seisukohad ühtivad minu omadega. Aga täna jäi ette teine uudis, mis mul harja punaseks võttis ja siis tuli eriti selgelt välja, et kogu süsteem paraku on kaldu ning on kaldu just rullnokkade, pättide ja kaabakate poole...

Ei, ma ei arva, et tuntud ja armastatud vanameister 100% süütu oleks. Endast välja ta läks, füüsilist vägivalda kasutas (seda ta ju ei eitanudki) ning tagajärjeks oli õnnetul kombel tekitatud kehavigastus - muide nii väike, et VEK ei anna sellega isegi mitte 1% töövõimetust ega pisimatki puuet.

Tuletaks loo tausta meelde: vanameister tuli matuselt, oli isegi stressis, üritas magada, aga naabrite vali muusika ei lasknud. Mustamäe majade papist seinad jätame siinkohal mängust välja, seda oleksid noored võinud arvestada. Vanameister kannatas isegi kella 23ni ja veel üle sellegi, siis alles läks vaikust nõudma. Vastuseks oli ülbitsemine. Edasine on kohtudokumentides kirjas ja üpris räigete sõnadega.

Kus aga on ekspertiisiakt, mis seda kõike kinnitab? Kus on kirjas, et noormehel tõesti olid kägistamisjäljed kaelal ja kasvõi mõni sinikas diivanile paiskamisest? Ainus dokumenteeritud vigastus on ukse vahele jäänud näpult 3 mm nahatüki kadu.

Vägisi tundub, et noormehe ja tema ema eesmärk oli olukorrast võtta mis vähegi annab. Kohtusse nad ei ilmunud - äkki oleks tulnud tunnistada, et ülbitsesime ja provotseerisime jah. Oleks tegu olnud mõne suvalise Jüri või Mariga, kahtlen, kas siis nii palju lärmi oleks löödud.
Rahva õiglustunde ajaski tagajalgadele ju suur tsiviilhagi. Kui asi oleks piirdunud seaduses ette nähtud rahalise karistusega, oleks see teadmiseks võetud ja mingeid kampaaniaid poleks järgnenud.
Facebookis oleva grupi "Toetame Voldemar Kuslapit" võiks ümber nimetada "Võitleme ühiselt müraterrorismi vastu" ning tõepoolest hakata järjekindlalt nõudma, et öörahu ajal oleks vaikus. Kuni me lärmajaid hambad ristis taluda püüame, pole välistatud sarnaste juhtumite kordumine - ning alati ei pruugi tagajärjed nii kerged olla.

Üks küsimus jääb painama - kui 3 mm nahatüki eest nõuti 50 000 krooni, kui suure tsiviilhagi peaksid esitama Elise ja Ragnari omaksed - ning kas see rahuldataks ka?

pühapäev, 23. mai 2010

Pungub....













Pikalt on siin blogis vaikus valitsenud. Reaalelu lihtsalt on nii peale surunud, et blogida ei ole viitsinud ja jaksanud... Fotojahis on ka mitmed korrad vahele jäänud, olgugi, et pilte oleks olemas küll ja küll. Aga eks ikka samal põhjusel... Ei tea, kas peaks tagantjärele need ka üles panema või mitte... Aga pungi on see-eest nüüd hulgem :D

esmaspäev, 3. mai 2010

Koolitädi mälestuseks

Tänapäeva suurte linnakoolide lapsed ei teagi vist, mis tegelane see koolitädi on...

Kui mina oma kooliteed alustasin vanas Nõmme koolimajas, oli just koolitädi see, kes lapsed hommikul vastu võttis ja õhtul ära saatis. Koolimaja ahjud olid tundide alguseks soojaks köetud, koridoripõrandad puhtaks pestud, lilled kastetud. Kui oli aeg tundi minna, andis sellest märku koolitädi käes helisev kell.
Sai klassis kriit otsa - koolitädi käest sai uue. Kulus tahvlilapp läbi - koolitädi juurde, mis muud. Oli vaja põrandaharja või lappi - koolitädi läks ja tõi oma kambrikesest. Jäid hiljaks, ei julgenud klassi minna - koolitädi tuli ja saatis. Kadusid garderoobis müts või kindad - koolitädi aitas otsida. Kukkusid ja lõid põlve ära - koolitädi lohutas ja puhus peale.

Mingil ajal sai valmis uus koolimaja, kus elektrikellad. Aga esimese klassi juntsudele helistas septembri algul ikka kella koolitädi vana kellaga, samamoodi kevadel lõpuklassi suurtele ja tarkadele.

Minu kooliajal olid moes salmikud ning kuidagi peiliti välja, et koolitädi oskab väga hästi joonistada. Muidugi olid ta kitlitaskud siis salmikuid täis ja pilti tuli vahel mitu päeva oodata - aga see oli ka seda väärt.

Vahetusid direktorid ja õpetajad, koolimajagi läbis mitu uuenduskuuri. Mis aga ei muutunud - koolitädi oli ikka olemas. Kui omad lapsed kooli viisin üksteise järel, helistas neilegi kella meie vana koolitädi. Samamoodi helises neilegi lõpukell - ikka armsa tädi käes.
Kui paar aastat tagasi kool oma juubelit pidas, teenis aktusel suurima aplausi ei keegi muu kui meie armas koolitädi. Tundus, et tema oli, on ja jääb.
Kuid sel aastal helistab lõpukella keegi teine... Tädi Matsu läks sinna, kust enam tagasi ei tulda...

Aitäh, et olid! Sinuta pole kool enam sama...