Et asjad ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et möödunud nädalal oli mitme inimese ja organisatsiooni koostöö tulemusena võimalus grupil Eesti erivajadustega inimestel käia Itaalias Asti linnas õppereisil, eesmärgiks selgust saada, kuidas seal on korraldatud erivajadustega inimeste iseseisev elu ja tööhõive ning kas midagi taolist oleks võimalik ka meie oludes teha. Grupis oli ka kolm ratastoolikat - kõik üsna suure abivajadusega.
Reisi põhisihtkohaks oli väike Asti linnake, kuid programmi kuulus ka ühepäevane Milano külastus, seal oli kokku lepitud kohtumised ühes hooldekodus ja linnavalitsuses. Astist Milanosse ja tagasi otsustasime sõita rongiga.
Sõit oli planeeritud neljapäevasele päevale, oli teada, et otserong väljub 6.54 ja ümberistumisega 7.10. Seega ülivarajane äratus, kell 6 oli kogu seltskond hotelli aulas, pakikesed hommikusöögiga jagati kätte ning vutvut raudteejaama poole. Jüri veeres oma elektrilises toolis tulede vilkudes ees, teised vudisid järele. Jaamas selgus, et piletikassa avatakse alles 6.30. Ootasime siis luugi juures ning kohe, kui daam teisel pool letti aknakese avas, küsisime pileteid ja kuidas ratastooliga rongi saab. Daam läks natuke sabinasse, aga siis kutsus ühe töötaja, kes seletas midagi oma mobiiliga, viipas meid endale järgnema ning juhatas perroonile. Selgus, et otserongile me siiski ei pääse - aega ei jätkunud. Töötaja läks võttis helkurvesti, ütles midagi teistele ja juhatas meid otse üle rööbaste teise rongi juurde. Seal oli juba valmis mitu meest millegi kärutaolisega, ükshaaval laaditi ratastoolid peale ning tõsteti rongi. Veidi oli küll sättimist, sest kohti oli vagunis ainult kahele toolile, kolmanda mahutamiseks tuli Jüril vahepeal oma tooliga WC-sse sõita. Vagunisaatja vaatas üle, et kõik on kenasti korras ning võisimegi sõitma hakata. Selle sekeldamise keskel unustati meile piletid müüa ning ega keegi neid küsinud ka. |
| Teel Torinost Milanosse |
Ümberistumisjaamaks oli Torino, seal oli juba vaguni juures valmis terve oranžides vestides meeskond ning spetsiaalne ratastoolitõstuk. Ükshaaval toolikad tõstukisse, sealt maha ning kähku järgmise rongi juurde. See oli oluliselt madalam, toolikate pealelaadimine läks nobedalt. Muidugi jälle sama probleem, et toolikohti ainult kaks, aga ära meid mahutati. Piletit ei kontrollinud siingi keegi.
Milanos rongilt mahapääsemisega polnud üldse probleeme - perroon ja rongipõrand olid üsna ühel kõrgusel ning vaja oli ainult kahte spetsiaalset plaati rongi ja perrooni vahele. Kui ütlesime, et meil õhtul ka abi vaja, näidati, et näete, sealt tulete küsite, üks töötaja saatis meid kenasti liftini, viis väljapääsude juurde, soovis head päeva ja aidaa!
Milanos liikusime jala, kohalikku ühistransporti testima ei riskinud hakata. Peab märkima, et täitsa ratastoolisõbralik linn, paaris kohas ainult pidime vaatama, kuidas paremini edasi saada. Et me seetõttu kohtumistele hilinesime, ei morjendanud kedagi - on nagu on, tore, et kohale jõudsite. Jutuajamised olid asjalikud ja huvitavad, jala liikumine andis võimaluse natuke linna ka näha, kilomeetreid kogunes paarikümne ümber.
Õhtul oli meil kindlasti vaja jõuda 19.35-sele rongile, et viisakal ajal hotellis õhtusööki saada. Seetõttu lippas Annika viimaselt kohtumiselt linnavalitsuses natuke varem minema - pileteid ostma. Milanos ju polnud lootustki ilma piletita perroonile pääseda. Meie läksime järele ja sedakorda kõige otsemat teed. Õnneks on linnavalitsus päris jaama lähedal.
Jaamas saime Annikaga kokku ning siis selgus, et aitajaid pole kuskil. Saime kuidagi aru, et oleksime pidanud need paar päeva varem ette tellima. Valev ja Jüri läksid asja uurima, meie teised rongi juurde. Seal avanev pilt võttis esiotsa päris nõutuks - üsna vana rong kõrgete astmetega, lisaks ukseavades postid, millede vahelt ratastool läbi ei oleks mahtunud. Väikese otsimise peale selgus, et invamärgiga sissepääs on üsna rongi tagaotsas. Aga peale ju ikka ei saa - perroonilt rongipõrandani oli vahe ikka päris suur... Siis saabusid ka Jüri ja Valev teatega, et nad polnud kedagi leidnud ning kell 21 on algamas raudtetööliste streik. Vagunisaatja seletas ägedalt midagi mobiilis, rong oleks plaani järgi pidanud juba liikuma hakkama. Kõrvaltvagunist vaatas paar reisijat välja - milles asi, kas on abi vaja? Järsku oli mitu meest meie juures, ühiste jõududega tõsteti Alina ja Jako koos toolidega peale. Aga Jüri? Elektriratastool kaalub ikka päris palju ju... Siis saabus ka ratastoolitõstuk paari mehega, peal üks tavatool. Nemad olid aru saanud, et lihtsalt üks liikumisraskustega inimene vaja peale aidata. Paraku polnud meil sellest tõstukist vähimatki kasu - meie rong oli kõige äärmisel teel, perroon üsna kitsuke ning tõstuk ei mahtunud seal manööverdama. Aga me lihtsalt pidime sellesse rongi kõik saama, sest streigi tõttu järgmist rongi enam polnudki oodata.
Kuskilt ilmus järsku veel paar kohalikku meesterahvast ning ilma pikema jututa haarasid nad mitmekesi Jüri toolist kinni ning tõstsid ka selle peale. Jõudsime kiiruga neile veel "Grazie!" hõigata, vagunisaatja andis vilet, tõmbas ukse kinni ning rong läks lõpuks liikvele.
Olime küll tamburis nagu kilud karbis koos, siiski kõik üsna rõõmsad. Aga ega probleemid sellega veel läbi polnud. Kuna meie rong väljus hilinemisega ning meil oli vaja veel korra ümber istuda, oli selge, et me seda ei jõua. Vagunisaatja haaras jälle mobiili ning hakkas helistama - organiseeris järgmise rongi hilinemise. Selleks kulus ikka päris mitu kõnet, aga lubati. Paraku selgus ka, et streigi tõttu see rong päris Astisse ei sõida, jääb pidama Alessandriasse, viimased 20 km tuleb kuidagi teistmoodi läbida. Pealegi pidi teine rong tulema hoopis teise perrooni äärde, seega oleks tulnud kuidagi üle rööbaste saada. Viimasel minutil selgus siiski, et suunatakse sama perrooni äärde, et me ei peaks ülearu koperdama seal.
Igal juhul saime me oma kena vagunisaatjaga jutule, lobisesime terve tee lõppjaamani ning siis oli jälle probleem, kuidas rongist maha saada. Oranže veste ei paistnud kuskilt, selle asemel kõndis vaguni juurde neli tursket politseinikku. Nende ja paari kaasreisija abiga tõsteti toolid üks-kaks-kolm maha ning vurasime järgmisse peatuskohta. Seal oli ootamas invatõstuk, rong saabus ning politseihärrad ühe naisraudteelase juhendamisel laadisid toolikad kenasti peale. Alessandrias oli õnneks vastuvõtjaid ja paar kaasreisijat abiks, seega rongist mahasaamisega enam probleeme polnud.
 |
| Politseihärra nõu pidamas, kuidas Jüri rongi saada |
Kohalikud politseinikud saatsid meid jaama ette taksopeatusse ning jäid ootama, kas ja millega me edasi pääseme. Ootama jäi ka üks kaasreisija koos vastutulnud pruudi ja koeraga. Taksosid eriti ei paistnud. Üks küll tuli, aga selle pagasiruum oli nii väike, et ükski ratastool sinna poleks mahtunud. Väikese nõupidamise järel helistas ta kellelegi, ütles, et tuleb üks suurem takso (invataksot polnud ju kuskilt võtta), võttis enne meid oodanud kliendid peale ning vuras minema. Meie jäime ootama. Tuli veel üks takso, aga mitte see, mida Jüri toolile vaja oleks olnud. Meie kaasreisija seletas temaga midagi, keegi jälle helistas kuhugi ning siis saabus üksteise järel veel kaks taksot, üks neist siis tõesti suurema pagasiruumiga. Sinna läks Jüri tool küljeli vaevalt-vaevalt sisse. Jüri ise tõsteti ettevaatlikult mitme mehe jõuga istmele, samamoodi paigutati teistesse taksodesse teised toolikad ning meie ülejäänud. Saatjad lehvitasid ning kolme takso kolonn suundus Asti poole.
Hotelli juurde jõudsime veidi peale keskööd, tõstsime oma jõududega toolikad autodest välja ning siis teatati, et õhtusöök ootab. Pingelangus oli nii suur, et lõkerdasime ja jutustasime terve söögiaja ja veidi pärast seda veel väljas terrassilgi. Järgmisel hommikul muidugi magasime tavapärasest kauem ka.
Üks on pärast seda seiklust kindel - lahendamatuid olukordi EI OLE, kõik sõltub suhtumisest.
