On unustus, kui võtad laulu
ja lased viisist, rütmist vabaks, rändama.
On unustus kui lind, üks tiib ei tea, mis teine teeb,
- nii väljasirutatud, liikumatud -
kuid siiski hingetõmbeni nad ühel meelel
kõrgtaeva väsimatus triivis.
On unustus ka öine vihm,
ka talu põlislaanes, ka laps.
On unustus nii valge nagu puu, pealt laasitud;
lööb pimedaima vaimu selgeltnägijaks
ja matab maha jumalaid.
Kui palju unustust ma siiski mäletan!
Hart Crane
Mõtlik luuletus. Selgusetuks jääb see tunne, miks valisid selle oma blogisse. See on nii salapärane, naiselik.
VastaKustutaHead naistepäeva.